July 2007 – Page 7 – Tikri blogi

Kuidas suhted elu mõjutavad

04/07/2007 / rõõm, suhted / Leave a Comment

Tegelikult on kell peaaegu kolm öösel ja ma olen päris väsinud. Aga rääkides Mehele MSNis mõningaid mõtteid, mis tol hetkel pähe tulid, hakkasid need omasoodu edasi arenema ja nüüd ei annagi rahu, enne kui saan selle kõik siia ka kirja panna.

Ehk siis sellest, kuidas minu suhted mind muutnud on.

Suhete mõttes olen ma viimasel ajal harjunud jagama oma elu kaheks – enne A-d ja pärast A-d. Enne A-d oli paar suhtemoodi asja, mida ma päris normaalselt funktsioneerivaks suhteks kuidagi nimetada ei saa ning hulgaliselt ühe/paari õhtu/öö teemasid (mis ei sisaldanud tingimata üldse seksi, aga see selleks). Neile tagasi mõeldes – enamik neist olid mõttetud ja paljusid neist ma veidi kahetsen. Või ei, ma ei tea, kas saan öelda, et päriselt kahetsen – ma arvan, et olen tänu nendele parem inimene, kuna oskan hinnata seda, mis mul nüüd on. Oskan paremini valida, terasid sõkaldest eraldada. Aga paljud neist olid täpselt sellised, et… Mu elu poleks kuidagi vaesem, kui need oleks olemata olnud, sõnastame seda siis nii.

Just enne A-d oli mul elu teine suhte moodi asi – umbes pool aastat olin koos inimesega, kes… Noh, esiteks ta üldse ei nõustunud sellega, et meil oleks suhe. Ta oli sel ajal omadega suhteliselt f*cked up, ei olnud oma eelmisest ikka veel üle saanud ja… Siiski, me vähemal või rohkemal määral käitusime nagu paar – veetsime aega koos ja seksisime vaid teineteisega. Ja mina olin armunud, oi kui armunud. Tema oli esimene mees, kellele ütlesin, et armastan teda. Tagantjärele saan muidugi aru, et see oli vaid meeletu armumine + ehk väike kinnisidee. Aga see selleks.

Siis lõpetas ta asja ära, kuna arvas, et ma saaksin muidu liialt haiget. Umbes sellisel põhjusel, ma enam täpset sõnastust ei mäleta. Ma olin väga katki (kusjuures, nüüd saame me temaga jälle hästi läbi, suhtleme vahel MSNis või käime koos väljas, küll harva, aga ikkagi – ja ühe suhteliselt hiljutise vestluse käigus, kui tuli jutuks meie kunagine ühine minevik ja see, kui väga meie “suhe” mulle korda läks ja kui raskelt ma selle lõppemist üle elasin – ta ei saanudki tollal aru, et see nii oli… “Oh, kurat, kas tõesti oli nii hull?” – ma ei vastuta sõnastuse eest, see võis olla hoopis teistsugune, aga mõte jäi samaks. See… Üllatus, et ta tõesti oli mulle nii haiget teinud). Olin katki ja arvasin, et ilmselt on minul midagi viga, et mul ei saagi kunagi olema normaalset suhet, et ma ei leiagi kunagi meest, kes mind armastaks.

Ja siis tuli A. Sõbranna eks, kellega mind tehti virtuaalselt tuttavaks, kuna vajasin arvutialast abi. Anonüümne nägu MSNis, kellega jutt klappis ning vestlused läksid järjest pikemaks ja tõsisemateks. Vestlused, mis olid läbinisti ja täiesti 100% ausad, kuna meil polnud kunagi kavatsust kokku saada ja seega polnud midagi varjata ega häbeneda.

Noh, kokku me saime ja kokku jäimegi. Pea kolmeks aastaks. Nende kolme aasta jooksul juhtus palju ilusat, juhtus ka mitmeid mitte nii ilusaid, lõpuks suisa inetuid asju. See lõppes, kuna tuli rutiin, mida ma (me) ei osanud karta ega ära hoida… Mina läksin esimest korda elus tööle ja mulle hakkas töökaaslane meeldima ja… Aga seda kõike olen ma kunagi kirjutanud. Läks, kuis läks.

Pigem tahtsin ma rääkida sellest, et hoolimata mõningatest madalseisudest ja tülidest ning kurvast lõpust oli see suhe üldiselt siiski imeilus aeg mu elus. Ma õppisin sealt kohutavalt palju. Minu enesehinnang tõusis jälle sinna, kus see oli kunagi varem olnud (noh, mul pole eriti enesehinnanguga probleeme, vahel lihtsalt on mingid alaväärsuskompleksid, kui elus on parajasti eriti palju s*tta juhtunud). Ma sain teada, mis tunne on olla suhtes, kus üksteist tingimusteta ja jäägitult armastatakse. Me mõistsime üksteist. Me aitasime üksteist. Me lohutasime üksteist. Me andsime üksteisele nõu… Ta näitas ja õpetas mulle palju väärtuslikke asju. Ta tegi minust palju parema inimese.

Kõik arvasid, et me oleme täiuslik paar… Ma ise olin täiesti kindel, et tema on see, kellega ma abiellun ja lapsi saan. Aga jah… Läks nii, kuis läks.

Ja siis algas periood “pärast A-d”. Sellesse on mahtunud üks suhe (lühike, aga “päris”) – Lepp, mitmeid üheöösuhteid, mitmeid veidi pikemaid teemasid ja nüüd siis jälle “päris” suhe. Aga erinevus “enne A-d” perioodiga on see, et ma ei kahetse neid kõige vähematki. Absoluutselt mitte ühtki.

Ühel neist näiteks oli suht inetu lõpp, kuna ma sain järsku aru, et tüüp on seestpoolt… Ütleme, suhteliselt mäda (see oli nüüd ehk liiga karm sõna, aga ma ei viitsi paremat mõelda). Aga seni, kuni ma seda veel ei teadnud, oli temaga koos ääretult tore… Ja kui enam ei olnud, saatsin ta kohe pikalt. Seega on see suuremalt jaolt ilus mälestus ja lõpus vaid kasulik õppetund. Kuidas ma saaksin kahetseda?

On olnud mitmeid üheöösuhteid – üks väga salajane, teine väga jabur, kolmas väga huvitav, neljas väga mõttetu (aga samas nii vajalik, et ma ei saa kuidagi kahetseda), viies pisarateni naerma ajavalt lõbus… On olnud paar veidi pikemat teemat, millest üht ma eelmises lõigus mainisin ja millest teise mälestus on mulle ka väga kallis, mis lõppes, sest ma tulin ära Londonisse ja ma teadsin juba ennast sellesse mässides, et just nii saab see olema ja lõppema…

Ja nüüd… Nüüd on Mees. See on päris.

Mäletan, pärast A-d ma mõtlesin: kuidas ma saan veel olla kellegagi koos, ilma et ma teda A-ga võrdlema hakkaks? A-ga oli nii hea, kuidas saab kellegagi veel parem olla?

Nüüd, poolteist aastat hiljem, ma vaid naeran selle küsimuse peale. Nüüd ma tean, et iga järgmine suhe võib olla, saab ja peab olema sama hea. Hea või veel parem. Aga teistmoodi hea. Absoluutselt iga suhe, olgu siis ühe öö, kahe kuu või kolme aasta pikkune, on täiesti isemoodi. Avastan elu uusi põnevaid külgi, häid asju, vahel ka ebameeldivaid asju.

Iga suhe avab minus endas uue lehekülje, paneb mind endas uusi asju avastama. Ja kõik need erinevad inimesed vormivad mind natuke (või siis natuke rohkem) ja teevad minust veidi teistsuguse, (loodetavasti) parema inimese.

Ma olen ikka tublisti targemaks saanud selle aja jooksul. Ma oskan nüüd paremini valida ja tänu sellele on mul lähiminevikust, ajast pärast A-d (võrreldes enneminevikuga, ajaga enne A-d, no see oli ka puht ajaliselt ju üle nelja aasta tagasi), võrratult palju ilusaid ja mitmekesiseid mälestusi erinevatest huvitavatest inimestest… Ja palju kasulikke õppetunde 😉

Nüüd ma tean, et kui üks suhe peaks ka mingitel põhjustel lõppema, siis tuleb alati uus ja sama hea. Või veel parem. Uus, huvitav ja teistsugune. Ma ei karda enam, et äkki saab armastuse norm täis ja ma olen kogu ülejäänud elu õnnetu ja suhtetu. See kõik aitab mul olemasolevat vabamalt võtta ja nautida. Ja see on omakorda aluseks sellele, et… Olemasoleval oleks rohkem lootust kestma jääda 🙂

Koos Mehega avastan ma jälle uusi asju. Kasvõi seda, kui hea on, kui keegi sulle süüa teeb. Või seda, et ma olen järsku hakanud rääkima. Palju rääkima, olulistest asjadest. See on asi, millega mul varem suhetes suured probleemid olid – rääkida meeldis mulle küll (ja kuidas veel), aga niipea, kui asi läks teemadeni, mis olid tõesti olulised ja vajasid selgeks rääkimist (nt tülid, vihastamised jne), oli mul suu lukus. Nii ma siis istusin ja turtsusin ja A pidi õhust arvama, mis mul viga on.

Ma teen seda aeg-ajalt ikka veel – istun, vaikin ja turtsun – aga palju harvemini ja lühiajalisemalt. Ning pärast oma viha põhjuste mõningat seedimist ma ikka räägin nendest. Ja paljudel puhkudel olen ma suutnud juba teadlikult vihastamisest hoiduda ning selle asemel pikalt (ja pahaselt 🙂 ) seletada, miks ma siis nüüd jälle pahane olen.

See on midagi uut. Ja mul on hea meel, et see nii on.

Ja lõpetuseks… Lihtsalt üks tänaõhtune vestluskatke:

E@out says:
oeh
E@out says:
kas ma olen Sulle kunagi öelnud, et Sa kirjutad liiga palju ? 😉
tikker @ london says:
hmm
tikker @ london says:
otseselt ehk mitte, aga mõista andnud, või noh, ma tean, et sa seda mõtled 😀
E@out says:
ei, aga ega Sa minupärast vähem kirjutama ei pea 😛
tikker @ london says:
ole rahulik, seda ei juhtu, et ma kellegi pärast vähem kirjutama hakkaks
tikker @ london says:
ma kirjutan seda blogi suures osas endale
tikker @ london says:
ma olen liiga edev ja liiga laisk, et lihtsalt notepadi kirjutada
E@out says:
kusjuures…
E@out says:
kui me 48h koos oleme kirjutad Sa 10-100 korda vähem kui siis, kui me 48h ei näe 😛
tikker @ london says:
muidugi
tikker @ london says:
ma kirjutan siis, kui mul on aega
tikker @ london says:
ja kui mul pole midagi paremat teha
tikker @ london says:
see on ju ainult loomulik
tikker @ london says:
kui ma olen SINUGA, siis see on tuhat korda parem, kui blogi kirjutada
tikker @ london says:
🙂

Ja ma ei tea, kas ma oleks pidanud panema siia lõppu veel järgmise lause ka, aga ma mõtlesin, et äkki see oleks privaatsuse rikkumine. Mina oleks pannud, aga… Las see jääda Meie vahele. Sina ju tead, millest ma räägin.

Nii ongi. Ja ma tahaks, et mul oleks veel vähem aega, et blogi kirjutada. Rohkem aega, et Elada.

Elu on ilus.

EDIT: Oi kurjam, millise (filosoofilise) romaani ma jälle kokku kirjutasin… Need on need unetud ööd ilma meheta. Aga ju siis oli vaja hinge pealt ära saada 🙂

Tikker tegi ISE süüa!!!

04/07/2007 / kööginurk, london/UK, rõõm / 1 Comment

Sellest võiks kohe terve saaga kirjutada…

Eile jõudsin küll juba poolest päevast koju, aga olin nii väsinud, et lihtsalt ei jõudnud poodi. Seega ootasin, kuni kõht korisema hakkab ja kraapisin siis maja pealt viimased (kummalised) toiduriismed kokku. Kapist avastasin pool pakki pähkleid, mis me kunagi igiammu Murakaga Morrisonist ostnud olime, viimane saiaviil Iirise pasteediga ja virsik… Rohkem polnudki vaja.

Igatahes oli selge, et täna PEAB poodi minema. Mõtlesin tööl olles pikalt, kas ma viitsin minna Tescost läbi (mis tähendas, et ma oleks pidanud ühe peatusevahe jala minema, selle asemel, et töö juures otse sealsamas asuvast peatusest bussi peale minna) või siis jälle see off license, mis mul kodust 2 min kaugusel asub (või see teine off license, mis selles bussipeatuses on, kust ma koju tulles maha tulen) – kumbki variant eriti ei meeldinud, sest Tescos on jube külm ja neis mõlemas on selline… Hästi ära tüüdanud valik. Otsustasin siis, et lähen hoopis Sainsbury’sse, mis on ka tööle tegelikult hästi lähedal, lihtsalt veidi teises suunas.

Ja otsustasin, et võtan siis juba põhjalikult ette ja ostan igasugust imelikku kraami, et kodus mingid varud olemas oleks ja et täna õhtul teen endale sooja sööki ka.

Pool tundi käisin poes ringi ja sattusin lõpuks päris ahastusse. Lihtsalt EI OSANUD midagi osta, noh. Kõik kohad olid võõraid asju täis, valik on ilmatu suur, aga ei teadnud, mis võiks hea olla… Ja noh, raha ka just üle kulutada ei tahtnud (mistõttu igasugused huvitavad valmistoidud ostmata jäid). Ühtlasi valisin enamik asju lõpuks puhtalt hinna järgi, makaronid ja juurviljad näiteks, dušigeeli ka. Lõpuks lahkusin poest järgmiste ostudega:

greibimahl, £1,05
majapidamispaber, £1,19
skumbria, £2,20
riis, £0,99
krabi-makra võileivakate, £1,94
krabipulgad, £0,79
dušigeel, £0,23
2 pk makarone, £0,38
külmutatud juurviljad, £0,49
piim, £1,15
herned, £1,99
juuksekummid, £1,25
kurk, £0,89

Kolm asja jäigi ostmata – mingi lihaollus sooja toidu kõrvale ja midagi magusat (sest ma lihtsalt ei osanud valida) ning hambahari, sest see oli liiga kallis 😀 Õigemini, ma oleks saanud kaks täiesti valget hambaharja 15p eest, aga no krt, hambahari peab ilus olema ja soft, mitte medium. Ja no £1,49 juba ei tahtnud maksta, sest tean, et kohalikus off license‘is on ilus hambahari 99p (eile ei ostnud sealt sellepärast, et softi polnud, aga võib-olla ikka peaks). Ehh, ma tean, et mul on aeg-ajalt kombeks haiglaste asjade pealt kokku hoida 😉

Kodus veetsin kõigepealt veerand tundi köögis seistes ja Iirisele vingudes, et süüa teha on ilgelt nõme ja ma ei tea, mida teha, ja ma ei oska ja üldse on ikaldus ja et ma teen vist ikkagi võileibu, sest ma lihtsalt ei viitsi. Aga see mõte ei tundunud siiski üldse ahvatlev, sest neelud käisid sooja toidu järele ja nii ma siis lõpuks hakkasin Iirise juhendamisel kokkama.

Kogu protsess nägi iseenesest välja umbes selline, et Iiris istus köögiletil, kõlgutas jalgu, jõi teed ja seletas: “No võta nüüd kapist pann ja pott. Pane pliit sisse. Vala potti vett. Ei, veel vett. Nüüd vala riis sisse. Sega ka kohe, muidu jääb põhja kinni. Nii, nüüd pane pannile õli. Pane juurvilju. Pane rohkem! Nüüd pane vett. Sega! Pane sojakastet ka.” Jne jne jne. Õpeta nagu oma last!

Einoh, tegelikult ma ju nii saamatu pole, ma saaks ausõna üksi ka riisi ja külmutatud juurviljade keetmisega hakkama, aga ma pole lihtsalt nii ammu ise süüa teinud (ja Eestis tegin alati seda riisi, mis väikestes kottides on, teate küll) ja väsinud olin ka ja täitsa ignorantne tunne oli.

Iiris oli ka see, kes juhtis tähelepanu asjaolule, et makra sobib riisiga väga hästi kokku ja ma võin oma krabipulki söögi peale “lihaolluseks” lõigata.

Ja hullult hea söök sai! Millele ma võlgnen tänu puhtalt iirise sojakastmele – sest ma tean väga hästi, milline maitseb mu riis siis, kui ma seda niisama soolaga keedan ja vahe oli ikka väga suur. Kohe nii hästi maitses, et ma lasen Iirisel endale ka hiinalinnast pudeli sojakastet tuua, sest me ju kolime varsti lahku (nuuks) ja siis ma ei saa enam tema oma kasutada.

Vat selline saaga siis Tikri söögitegemisest. Minust võib veel asja ka saada. Või siis siiski mitte. Söögitegemise geen on minust lihtsalt mööda läinud 😛 Aga kui meest pole käepärast, siis häda ajab härja kaevu ja nii.

(Aa, ja skumbria kohta avastasin kodus oste kirja pannes, et kassatšekil on kirjas honey roasted. Ma olen suht nõutu, mesi ja kala on koos mu meelest täpselt sama jälgid nagu pitsa ja virsikud/ananass või apelsinilõik prae kõrvale – magusad ja soolased asjad koos on lihtsalt rõvedad! Aga eks ma proovin siis homme järele selle meega röstitud kala… Või siis juba täna öösel, kui kõht tühjaks läheb, sest ma kavatsen süüdimatult poole ööni netis istuda, kuna mul on homme vaba päev ja saab seega välja magada 😛 )

PS. Ja miks mul läks tervelt 23 aastat aega, jõudmaks ilmselge elutõeni, et nööpide ette õmblemine läheb poole kiiremini, kui kahekordset niiti kasutada??? Ah??? (eriti etteheitva häälega on see küsimus suunatud nendele, kes on näinud, kuidas ma siin oma kuradi mantlile üle päeva nööpe ette õmben)

PPS. Ma võin selle ajaveeb 2007 logo ju igaveseks jätta omale siia? See on lihtsalt nii nunnu, et ei taha kohe mitte ära kustutada, mis siis, et võistlus nagu läbi ja nii…

Kiiksudest

02/07/2007 / fotomajandus, igapäevaelu / 1 Comment

Marta kaudu jõudis teatepulk siis minu kätte.

Pean tunnistama, et pidin kohe mõtlema ja teiste käest nõu küsima. Ma tean küll, et mul on neid va kiikse küll ja veel (sest noh, ega ma normaalne ei ole, sellest olete te ju ammu aru saanud), aga kui nüüd järsku kirja panema pead, siis on nõutus ja miskit meelde ei tule.

Vaikselt otsast harutama hakates mõned siiski välja koorusid.

Piimakiiks! No seda ei saa mitte kuidagi mainimata jätta. Piim on minu ainus ja suur raskekujuline sõltuvus. Ma joon seda absoluutselt kõige kõrvale. Võileibade, prae, supi, koogi, kohukese… Mis iganes 😀 Ma muutun närviliseks, kui mul kodus alla liitri piima on. Ja siinmaal on nii mõnusalt suured piimapakid 😛

Fotokiiks. Ka üks suurimaid ja raskekujulisemaid. Sai alguse juba… Põhikooli ajal, ma pakun, ja on sellest ajast saati ainult kasvanud ja jaburamaks muutunud. Seisneb selles, et mul peab alati kõigist sündmustest ja olulistest asjadest hästi palju fotosid olema. Ma ise neid suuremat teha ei viitsi, aga kui kuskil peol keegi pilte teeb, siis võite kindel olla, et enne ürituse lõppu on Tikker temalt välja pinninud e-maili aadressi ja lubaduse, et saab hiljem CD kõigi piltidega või need kuskilt netist alla laadida. Ja siis ma tegelen juba ise edasi – valin välja, lõikan õigesse suurusesse, lasen paberile teha. Ja SIIS lähevad need mu fotoalbumisse. Rangelt kronoloogilises järjekorras. Albumeid olen ma umbes kolm korda välja vahetanud, sest vanadest sai kõrini. Ja tõstnud kõik pildid ükshaaval ümber… Mul on hetkel kuus albumit, kõigis 300 pilti. No kujutage ise ette 😉 Ja oi, kuidas ma seda kõike naudin! Valimist ja lõikumist ja albumitega mässamist… Need albumid on mu au ja uhkus.

(Kessu hiljutise samateemalise posti peale tuleb meelde, et tualettpaber peab mul ka alati pealtpoolt jooksma. Mis mõttes, teistmoodi lihtsalt ei saa ju, see oleks täiesti häiriv!)

Ah, ma neid majapidamise ja söögitegemisega seotud asju rohkem ei teagi. Needki, mis mainisin, käivad ainult hädaga sinna alla. Noh, see ka veel ehk, et ma olen makaronidest toitunud kuid ja aastaid, aga ikka pole veel kõrini. Kui vahepeal mõneks ajaks veidi saab, siis väike paus ja lasen samamoodi edasi 😀 Aga see selleks. Ma räägin siis veel mõnest üldisest kiiksust, muidu jääb liiga väheseks 🙂

Vastuolulisus. Ma tükk aega mõtlesin, mis sõnaga seda kiiksu kokku võtta, aga paremat ei tulnud meelde. Ma olen kahestunud isiksus, ühelt poolt hästi korralik ja kohusetundlik ja hea, teisest küljest täiesti muretu pohhuistlik boheem.

Ma võin planeerida tulevikku kümme aastat ette ja samas elada nii, nagu homset päeva polekski.
Ma võin pikemat aega hullult raha kokku hoida ja samas raisata seda täiesti vastutustundetult, sest tuli selline tuju.
Ma võin koristada oma kodu piinlikkuseni puhtaks ja hoida seda korda nädalaid ning võin samas järgmised kolm nädalat absoluutselt üldse mitte koristada, pestes vaid nõusid, kui kraanikauss hakkab üle ajama… Ja sel ajal see segadus ei häiri mind, samas kui esimesel juhul ei suudaks ma ühtegi vales kohas asja taluda.
Ma võin ronida laua peale ja rääkida kõva häälega kõige avameelsemaid asju, sest mulle meeldib tähelepanu, aga samas võin ma ka tõrkuda kõige lihtsama jutu puhul, sest ma lihtsalt ei julge.
Ma võin juua kaks nädalat järjest iga päev ja palju ning lugeda järgmised kaks nädalat moraali nendele, kes seda teevad ja vaadata neid põlgusega.
Ma võin käia ringi ja särada nagu päike, aga minut hiljem mõne mõttetu pisiasja peale ennast siniseks vihastada.
Jne jne jne.

Perfektsionism. mis tegelikult on jälle vastuolus selle va pohhuismiga. Aga üldiselt on siiski nii, et mulle meeldib kõike kõige paremini teha. Et kui ma juba midagi teen, siis ma tahan, et see oleks tehtud väga korralikult. Et kõik detailid oleks õiged ja paigas. Detailid on mulle üldse väga olulised.

Ja siis mulle ei meeldi, kui keegi mu süsteeme sassi ajab. Mul on asjad väga kindlate reeglite järgi ära paigutatud ja no ilgelt närvi lähen, kui keegi heauskne aitamise eesmärgil midagi koristab või teeb… Kõik tõstan oma käe järgi ümber.

Mh, sai nüüd vast piisavalt. Kui midagi meelde tuleb, eks siis kirjutan juurde.

Ja teatepulga annaks edasi… Piia ja Nadja kindlasti. Ja siis näiteks.. Ruudu! Aga tegelikult tahaks kogu blogrolli üles kutsuda oma kiiksudest kirjutama!

MSNist, suhetest ja (Londoni) vahemaadest

02/07/2007 / london/UK, suhted / Leave a Comment

Viimase sissekande jätkuks ütleks vaid nii palju: ma ei tea, mis mul eile arus oli, kui ma arvasin, et niigi üleväsinuna ja pärast viietunnist und saab hommik õhtust targem olema. Ma ärkasin hommikul kell kuus äratuskella peale ning vihastasin koledasti ja ropult. Aga noh, tööl oli hommikupoolik vaikne ja see tegi tuju nii enam-vähem normaalseks. Umbes poole päeva pealt väsisin koledasti ära – ei olnud mitte uni, vaid just selline füüsiline väsimus, et mitte midagi teha ei jõudnud ja isegi nõude koristamine tundus hirmsuure füüsilise pingutusena. Aga tulin koju ja käisin duši all ja noh, ega maganud ometi pole, oli vaja ju arvutis istuda ja rääkida.

Mis viibki siis pealkirjas mainituni. MSN. Suhted. Ja küsimus, kui palju *olulisi* asju võiks või peaks üldse rääkima MSNis, mitte silmast silma. Sest noh, tegelikult, olgem ausad, tähtsad asjad peaks ikka IRL selgeks rääkima, mitte läbi interneti.

Üldiselt ma olen täheldanud, et inimesed jagunevad ses teemas peamiselt kaheks – ühtedele meeldib olulisi asju MSNis rääkida ja teistele absoluutselt mitte. Mina kuulun nende esimeste hulka. Mulle meeldib.

Vanasti olin ma lihtsalt rohkem argpüks kui praegu ja MSN oli väga mugav viis rääkida hingelt ära asju, mida otse ei julgenud. Eks ta natukene ole praegugi nii. Aga aja jooksul olen ma ikka väga palju edasi arenenud ja eelistan siiski näost näkku suhtlemist, kui vähegi võimalik.

Kui võimalik…

Sellega jõuame järgmise punktini. Vahemaad.

A-ga tekkis mul suhe esimese ülikooliaasta kevadel. Järgmised kaks aastat käisin mina koolis Tartus ja tema Tallinnas. Otse loomulikult veetsin ma kõik oma vaba aja Tallinnas (algul nädalavahetused, hiljem pool ajast, suvel kogu aja jne), aga vahemaa seadis siiski piirid. Nii me rääkisimegi MSNis. Tunde ja tunde. Lihtsalt olukorrast tingituna. Sealhulgas ka olulistest asjadest. Ei hakka ju ootama, kuni ükskord nelja päeva pärast kokku saab, kui miski just praegu hingel pakitseb.

Lepp… Temaga ei saanudki üldse olulistest asjadest rääkida. Läksime me ju lahkugi sel põhjusel, et ta teatas, et ei viitsi meie suhtega enam tegeleda (nüüd suudan asja õnneks juba huumoriga võtta). Tegelikult ma vist teen talle ülekohut – me ikka rääkisime ka. Alguses vähemalt. Noh, siis polnud veel suuri või vastikuid probleeme. Ja see suhe kestis ju vaid kaks kuud. Aga see selleks.

Ja nüüd, siin Londonis… Uurisin just huvi pärast Google’ist, kui kaugel me Mehega üksteisest siis täpselt elame. 11,2 miili, veidi üle 20 km. Polegi nagu palju, kui nii võtta… Või mis? Aga selleks, et see vahemaa läbida, tuleb sõita kõigepealt bussi, siis metroo ja siis veel ühe bussiga. Igaühega 20-35 minutit, olenevalt liiklusest. Või siis kahe bussiga, mõlemad sõidavad tund-poolteist, taaskord olenevalt liiklusest. Mis kokku teeb ajaliselt juba sama, kui sõita Pärnust Tallinna. Halvemal juhul Tallinnast Tartusse. Londoni mõistes on need vahemaad normaalsed, aga suhe otse loomulikult kannatab.

Sellepärast mul juhe kokku jooksiski… Sest vahemaad on suured ja (ühise vaba) aja planeerimisega sai kehvasti ja… Ja, ja, ja…

Ja noh, nüüd ongi jälle MSN. Ja olulised teemad. Ja ehkki ma eelistaks neist rääkida pigem silmast silma (on ju ka seda tehtud, korduvalt), siis ei hakka ootama, kuni ükskord näeb (kuna praegu on sellega eriti kehvasti) ja räägib jälle MSNis. Olud lihtsalt sunnivad.

Aga üks hea asi on MSNi puhul küll. Ma näen, mida ma kirjutan ja saan selle enne läbi lugeda, kui ära saadan. Saan ise aru, kas asjal on loogikat või mitte. Pahas tujus olles kulub ära. Seda muidugi eeldusel, et ma nii vahkvihas pole, et kirjutatut ka üle ei loe. Aga seda pole ma enam ammu olnud.

Ja teine hea asi on ka. MSNis rääkides tuleb vähemalt minul reeglina rohkem asju meelde, kui silmast silma suheldes. Viimase puhul räägid enda arust kõik ära ja umbes päev hiljem meenub, et palju olulisi asju jäi ütlemata. Arvuti taga istud ikka üksinda ja suudad paremini kontsentreeruda. Ja rohkem asju meelde tuletada, mida öelda vaja. Aga see on ilmselt individuaalne. Kuidas kellelgi.

Vot niiviisi siis. Silmast silma suhelda, ükskõik mis teemadel, on alati kõige parem. Aga kui su lähedased asuvad 20, 200 või 2000 km kaugusel, siis on MSN asendamatu abiline (kui sa ei taha just müstilisi telefoniarveid). Mina ilma ei oskaks.

Kolm nädalat tuleb veel kannatlik olla. Siis kolime…

Apaatia

02/07/2007 / töö, virin/urin / 1 Comment

Offtopic:

Your profile views:
Since Feb ’06: 5,032, Last week: 3

Et nagu mind on Orkutis terve selle nädala jooksul ainult kolm korda vaadatud??? Oi, ma hakkan vist populaarsust kaotama.

(jah, see oli iroonia, kui keegi veel aru ei saanud)

Aga muidu on nii, et täna hommikul jooksis juhe täiesti kokku. Nii, kui kella peale üles ärkasin, siis vihastasin meeletult. Vihastasin ja sattusin täielikku masendusse. Nutsin pool hommikut ja veel töö juures ka.

Aga noh… Tööl on nagu alati. olgu nii s*tt tuju kui tahes, lõpuks läheb ikka korda. HEAD tuju ma küll tänase päeva jooksul ei saavutanud, aga John üritas mind pidevalt naerma panna (jube armas temast) ja see tal vahel õnnestus ka. Isegi Egle tuli kallistama ja lohutama ja… (ma ei tea, Eglega on üldse kummaline teema, ta oli alguses see kõige bitchim supervisor, aga nüüd saame jumala okeilt läbi ja noh, naljakas lihtsalt)

Et tuju… Läks vihast ja masendusest apaatiaks. Ei jõua enam suurt midagi tunda. Ilmselt on apaatial mingi seos ka faktiga, et ööl vastu laupäeva magasin 2h (ja sedagi poolärkvel seisundis, sest uni lihtsalt ei tulnud), päeval magada ei jõudnudki ja täna öösel… Sai vist kõva seitse tundi (*pööritab silmi*)… Millele järgnes üheksatunnine tööpäev ja siis käisin veel Iirisega mingit tuba vaatamas, nii et koju jõudsin 23 paiku.

Ma eeldan ja loodan, et homme on tuju parem, sest noh, hommik on õhtust targem ja ma ei ole ju kunagi eriti pikalt masenduda osanud. Lihtsalt üle viskas. Nüri abitusetunne tuli. Aga ma kordan endale, et kolme nädala pärast kolime ja siis peaks enamik praeguseid probleeme (vähemalt teoreetiliselt) lahenduse leidma. Ma muidugi ei kahtle, et siis tulevad uued ja teistsugused…

Rääkisin eile õhtul emaga ja mõtlesin pikalt oma rahaasjadest ja jõudsin järeldusele, et katsun kõik oma võlad tagasi maksta selleks ajaks, kui Pips augusti keskel siia tuleb. Sinnani on kuus nädalat ja iga nädal £150 kõrvale pannes peaks ilusti hakkama saama – esimesed kolm nädalat uue korteri üüri ja tagatise jaoks, järgmised kolm emale võla maksmise jaoks.

Häda on muidugi selles, et ma teenin nädalas nii umbes £140-£200… Khm, jah. Aga väljaminekuid peale bussipileti (nädalas £14) ja söögi (mille pealt, olgem ausad, annab ikka kõvasti kokku hoida) eriti olla ei tohiks. Ütlesin Tarasele, et tahan kindlalt kuus päeva nädalas töötada ja pealegi tõsteti mul ju palka, IRW. Ühesõnaga väheke ebamugav saab olema, aga teostatav.

Nii et praeguste auahnete plaanide kohaselt peaks mul augusti keskpaigaks kõik võlad makstud olema ja üritan Pipsi siinolemise ajaks nädala puhkust saada (töökaaslane Anna arvas, et kui kolm kuud oled töötanud, siis võiks nädala saada küll). Seda muidugi sel juhul, kui ma siis ikka seal töötan, sest kui ma nüüd juuli lõpus poistega kokku kolin, siis tõenäoliselt lõunasse ja kuna praegune töökoht jääb jube kaugele, siis mõtlesin nagunii kodu lähedale uue ja (loodetavasti tasuvama) töö otsida. Aga eks see otsimine võtab oma aja ja kes teab, äkki uues kohas oleks graafik veel hullem (Pipsi lõbustamise mõttes hullem), ehk on tark nii kaua siiski vanas kohas püsida, seda enam, et puhkuseraha neile küll kinkida ei taha, aga kuna mul lepingut pole, siis ma ei usu, et nad mulle selle töölt lahkudes välja maksaks, nagu Eestis asjad käivad… Või kas Eestis üldse makstaks mingit puhkuseraha, kui sa kolme kuu pärast juba töölt ära lähed? Vaevalt, seaduse järgi pole enne kuut kuud ju võimalik puhkust võttagi…

Aga siinmaal on asjad kõik lihtsamad, nagu öeldud – töölepingut mul pole, iga nädal kantakse palk arvele ja puhkust antakse ka juba tõenäoliselt kolme kuu pärast, kui vaja. Et mulle täitsa sobib. Mugav on.

Vot sellised lood siis.

Aga üldiselt on siiski apaatia ja masendus ja ikaldus, tahaks kalli ja kaissu ja pai.