Kõigepealt sõitis Swamm paar nädalat tagasi rolleriga mingile autole tagant sisse (ei olnud tema süü, teise juhi oma), mille tagajärjel tal nüüd käsi kipsis on. Paar päeva hiljem sõideti Potsule otsa (ja tulemused olid koledamad, aga õnneks ka ei midagi VÄGA koledat). Nüüd siis…
Nüüd siis tegi Mees eile avarii. Rolleriga. Ma ei kavatse siin laskuda detailidesse, miks ja kuidas, ütlen vaid, et kõik on õnneks enam-vähem korras. Kriimustused ja marrastused, täna läks juba tööle.
Aga eile õhtul, kui ta mulle helistas ja seda ütles… Õnneks alles siis, kui olin juba nagunii peaaegu lõpetanud ja oli vaja vaid enne koju minemist riideid vahetada… Ma närisin küüsi kogu koju sõitmise aja.
Ja ma sain üle pika aja tunda seda abitut tunnet. Vaadata inimest, keda sa armastad, kellel on väga halb olla ja sa ei saa mitte midagi teha. Ei julge isegi kõvasti kallistada, sest kardad haiget teha…
Ma ei taha enam seda tunnet.
Aga kõik läks hästi, eks.
Lihtsalt… Ehmatus oli. Ehmatus ja abitus.
Aga täna on kõik juba palju parem. Ja see on ju peamine, eks.