Tappev palavus

Ausõna, ma ei mäleta, et mul kunagi oleks nii vaikne tööpäev olnud, saati siis laupäev. Aga siin pidavatki nii olema, et mida palavam, seda vähem inimesi.

Igatahes on meie kohvik täna praktiliselt surnud. Laupäeva kohta. Tööl on ekstra palju inimesi nagu alati ja nad lihtsalt PASSIVAD. Ja sellises kuumuses passimine on eriti jama, oleks vähemalt midagi tehagi!

Aga noh, asja hea külg on see, et mul on nö middle shift, ma ei ava ega sulge, st on väga tõenäoline, et ma saan vähemalt tunni varem koju minna. Pole seda juba teab mis ajast teinud, raha on olulisem ja pole eriti võimalust ka olnud, aga täna see £5.70 mind küll kinni ei hoia. Tahan siit välja ja puhata ja mängida.

Homme pidavat sama kuum olema, aga siis on mul õnneks vaba. Loodetavasti on kasutatud mööbli poed ka lahti, voodit oleks vaja 😛

Järgmise nädala graafik on nii normaalne, et pani mind peaaegu et nutma… Õnnest seekord. Esmaspäeval ja laupäeval sulgen, T-R on hommikused vahetused, T 6.15 algusega, ülejäänud päevad 7.15. Peaaegu nagu valge inimene!

Ja SIIS tuleb puhkus 😛

Olime eile õhtul tavalise seltskonnaga Reinu pubis ja me rääkisime Katrega muuseas tema töökohast ja sealsetest töötingimustest. Ta on general manager ühes kaupluses ketis nimega EAT ja manageri ametil pole seal viga midagi… Aga tavatöötajana oskan ma oma töökohta nüüd vist tõesti rohkem hinnata. Tundub, et £5.70 on päris okei, staff room – olgugi väike ja remontimata – on vähemalt olemas ja mis mõttes ma üldse nurisen oma koleda musta T-särgi üle, kui ma võiksin rõõmustada selle üle, et ma ei pea kandma eriti sooja pikkade käistega vormiriietust koos idioodimütsiga 30-kraadises kuumuses…

Et jah. Ma hakkasin oma tööd rohkem hindama. Samas, siiski – minu jaoks on £5.70 liiga vähe ja graafik liiga jama. Ma olen täiesti kindel, et väärin paremat ja kavatsen selle ka leida. Aga seniks lohutan ennast mõttega, et mul oleks võinud esimest töökohta otsides palju hullemini minna.

Kuumus on mu ajud kinni sulatanud… 😀