Eilsest, veel

Nii umbes 10 minutit peale eelmise postituse lõppu jõudsid kõik koju – ja neil oli umbes kolm kotti alkoholi.

See otsustas õhtu edasise suuna ära.

Kui Mees töölt koju jõudis, oli Tikker juba purjus (ja kell ei olnud veel kuuski).

Hiljem läksime Ronni poole edasi jooma, kust me Mehega ainsana samal õhtul lahkusime – mul polnud tahtmist võõras kohas magada ja tema pidi hommikul vara tööle minema. Lahkusime nii, et jõuda ühele viimastest metroodest – bussidega koju loksumine oleks liiga jube olnud (Ronn elab pärapõrgus, vähemalt meie suhtes 😉 ).

Otse loomulikult ei vaadanud me aga kumbki, millise suuna rongile istume (need on need maapealsed peatused, hoopis teistmoodi) ning avastasime 12 minuti pärast, et oleme kuskil f*cking viiendas tsoonis – avastuse tegime siis, kui ma hakkasin mõtlema, et oleme ikka veel maa peal (kuradi külma õhku tuli iga kord sisse, kui uksed lahti tehti), ehkki me oleks pidanud juba paari peatuse pärast maa alla tagasi minema ning peatuse nimi on ka täiesti tundmatu.

Õnn ei jätnud meid siiski päriselt maha, saime veel viimase (!) õiges suunas mineva rongi peale. Kui me oleks avastanud ennast kuskil viiendas tsoonis ning rongid poleks enam õigele poole sõitnud, siis oleksime pidanud ennast esiteks väravatest välja minnes lolliks maksma ja teiseks SEALT bussidega koju loksuma. Nii et läks veel hästi, eks. Isegi väravatest läbi tulemisega polnud Oxford Circuses probleemi, ehkki kartsime, et oleme äkki nii kaua maa all olnud, et ei lasta enam.

Ja kuigi me oleks pidanud hoopis Liverpool Streetil maha minema, et seal bussile ümber istuda, kuna Oxford Street oli öösel kell pool üks ikka veel umbes ja me istusime esialgu rohkem paigal, kui liikusime edasi, siis vähemalt saime kohe bussi peale ja jõudsime poole kaheks siiski koju.

Sellised seiklused siis eile. Kuulmiseni!