…kui sul oleks elukaaslane, kes keeraks igal õhtul kella kaheksa ja kümne vahel magama ning keda ei ole mingi nipiga võimalik sellest võõrutada?
Ainsateks eranditeks on korrad, kus terve õhtu koos oma hea sõbra ja korterikaaslasega joodud – sel juhul pole vahet, kas järgmine päev on tööpäev või mitte, sel juhul tuleb pärast poole öö ajal peolt koju jõudmist ikka veel koos kalli sõbraga tunde juua ja suitsetada – ja sellistel puhkudel olen mina koju jõudmise ajaks nii omadega läbi, et lähen kohe magama ära, seda enam, et kolmveerand kuus tõusmine helistab minu peakeses häirekelli isegi siis, kui purjus olen.
Ma ei taha olla ebaõiglane, ausalt. Vahel nädala sees, pärast varajast tõusmist ja väsitavat tööpäeva, meeldib mulle endalegi varakult magama minna, aga absoluutselt iga päev ja ka nädalavahetustel… Ning mis pidudesse puutub, siis ma tõesõna ei mäletagi ühtki sellist, kus Mees ja Swamm mõlemad kohal on ning Mees pärast koju jõudmist koos minuga magama tuleks (ehkki kell võib olla juba kaks-kolm ning tal on järgmisel päeval tööpäev) ning see ausalt öelda häirib mind natuke (vahelduva eduga rohkem kui natuke). Minuga poleks nagu väärt üleval olla. Ma ei oska hästi üksi magama jäädagi, külm ja vastik on 🙁
Idüll in my ass, ikka pidi sihuke jama õhtu ära rikkuma.
Eks ma siis teen, mis ma sellistel puhkudel alati teen – mossitan üksi voodis ja istun netis. Alternatiiviks oleks ka magama minemine, aga mul tõesti pole und.
Ma ei tea. Ma ei taha sel põhjusel pidevalt solvuda, aga kui see nii pidevalt läheb, siis ma just solvungi. Asi pole selles, et ta päriselt kogu aeg nii meeletult väsinud oleks, pigem tundub, et mina ajan oma igavusega une peale või midagi sellist. Mis ma tegema peaksin?
PS. Peale ronimine ja millegi alustamise üritamine ei aita, äsja järele proovitud – selle peale tehti anult nägusid ja lükati mind eemale. Ma üritasin, tõesti, aga nüüd on minu mõistus otsas.