Meil on juba pikka aega soojad ja päikeselised ilmad olnud – küll kohati pilves, väike vihmasabin või tugev tuul, aga siiski mõnus suvi.
Täna õnnestus mul üle pika aja sattuda tüüpilise Londoni ilma ohvriks. Tulin töö juurest välja ja mõtlesin: oh, kui mõnus ilm – täiesti pilves, aga hea soe ja tuulevaikne. Paarkümmend meetrit edasi jõudnud, hakkas järsku vihma kallama. Kui tavaliselt tuleb sadu ikka aegamisi ja alustab vaikselt, siis seekord tõepoolest hakkaski minutiga konkreetselt KALLAMA ning kõigele lisaks tekkis eikusagilt veel jube tugev tuul. Vihmavari on mul alati kotis, aga sellest polnud paraku rohkem kasu, kui et nägu ja juuksed jäid kuivaks. Tuul puhus mulle vastu, nii et pluus sai niiskeks ja püksid eestpoolt läbimärjaks, varbavaheplätud muutusid nii libedaks, et kartsin iga sekund kukkuda.
Aga noh, läksin metroosse ja sõitsin Waterloosse… Seal paistis soe päike ja bussi oodates jõudsin täiesti ära kuivatada nii püksid kui vihmavarju.
Ja nii, kui koduuksest sisse astusin, hakkas väljas jälle kallama. Mees, kes on rattaga, ootab vist siiani töö juures saju üle jäämist, et poest läbi käia ja koju tulla. Ongi vist jälle vaikus väljas… Kauaks, see on muidugi iseasi 😉
Aga iseenesest on selline ilm vahelduseks ülimalt mõnus. Istuda õhtul kodus, kui akna taga on täiesti hall ja vihma kallab… Hubane!