Rasedusuudiseid

Ega midagi uut ja põrutavat tegelikult ju ei olegi, lihtsalt ammu pole sel teemal midagi kirjutanud.

Neljapäeval oli jälle UH, isegi pilti ei antud. Ma ei küsinud ka, on ju küll juba neid ja mida suurem loode on, seda vähem peale mahub.

Kui juuli UH-s saadud paber ütles in view of the placental lakes and low lying placenta we will scan at 28 and 34 weeks respectively ning seekord kuulsin arsti ja teisi tegelasi omavahel arutamas, et 28. nädalal kontrollitakse seda esimest asja (mis iganes siis, tumedad laigud või, kui eesti keelde tõlkida) ning 34. nädalal seda, kas on kõrgemale tõusnud, siis neljapäevane paber raporteeris juba küll: the placenta is not low lying on todays scan.

24. septembril lähen ikkagi veel korra.

Aga ma pean tunnistama, et sellest ajast saadik, kui Maasikas tuntavalt liigutama hakkas, on minu süda kohe palju rahulikum – ei pea enam mõtlema, KAS ikka on kõik korras, ta annab sellest ise märku 🙂

Vaatasin just järele, esimest korda tundsin midagi 21+2 ehk päris hilja. Sedagi nii õrnalt ja kiirelt, et polnud kindel, millega tegu. Nüüdseks liigutab ta muidugi aktiivsemalt ja tuntavamalt, aga ma pean siiski veidike keskenduma, et seda tunnetada – kui ma olen väheke aktiivsemalt muudesse asjadesse süvenenud, siis ei pane midagi tähele.

Hakkasin ükspäev mõtlema, et huvitav, kui palju mu mõõtudele rasedusega lisandunud on. Sellega on nüüd muidugi see häda, et ma pole elu sees ennast regulaarselt/tihti kaaluda ega mõõta viitsinud – kaalu pole mu majapidamises aastaid olnud ja mõõdulinti ei viitsi ka eriti kätte võtta, kui tulemuseks alati ühesugused numbrid. Nii jäigi mõõtmisi ajaga järjest vähemaks ja ei oska kõige vähematki aimata, millal enne rasedaks jäämist viimati mõõdetud sai.

Igatahes umbkaudsetel andmetel kaalusin enne rasedust 65 kg ning mõõdud olid 92-74-96 (vööümbermõõt võis olla ka 78, ehk kõikus siis 74-78 vahel, TÕESTI ei mäleta). Nüüd kaalun juba ilgelt pikka aega 75 kg (no krt, kuu vähemalt, ma ei saa aru, kuidas see võimalik on, et ma üldse juurde ei võta, ehkki kõht läheb kogu aeg suuremaks) ning mõõdud on 102-102-102 🙂

Esimest korda aastate jooksul on tõepoolest huvi ennast kaaluda ja mõõta, sest on mingit muutust loota 😀

Ma ootan huviga, kas ja millal ma hakkan ka ükskord tundma, et ma olen LIIGA paks vms, nagu nii paljud rasedad kurdavad – seni olen endiselt oma kõhtu armunud ja tahaks pigem suurem olla. Riietega pole ka suurt probleemi – kui ehk ainult pikkade pükste puudusega. Pluuse-jakke-seelikuid läheb veel küllaga selga.

28 nädala kohta on mu kõht muidugi suhteliselt väike veel, aga ma olen sellega nüüd täiesti rahul – paistab välja küll ja ei ole samas liiga raske olla. Tööd teha on nii tunduvalt kergem. Olen ju terve päeva jalgadel, pooletunnine lõunapaus välja arvatud. Ja kui ma ei pea kogu aeg ühe koha peal seisma (vahepeal olin pool nädalat restorani kassas, lihtsalt SEISIN, see küll väsitas), siis ei väsi tegelikult üldse eriti – kujutan ette, et 8h kontoris istumine võiks isegi hullem olla.

Töö juures avati meil ju nüüd uus kohvik-deli pool, mis näeb küll väga hea välja, nagu meie uus vormiriietuski, aga MEIE ehk teenindajate jaoks on kõik poole s*tem kui enne – uues kohvikus on ruumi asjade ladustamiseks kordi vähem, leti taga kitsam, kergesti määrduvaid pindu meeletus koguses (roostevaba teras, jajah) ja uus vormiriietus on kaks korda ahistavam – lips ja suur põll, kondotsioneer paraku sama olematu kui enne.

Otsustasin käia tööl 19. septembrini, sealt on oktoobri lõpuni täpselt kuus nädalat, mille eest UK korralikku toetust maksab. Ja uurisin ülemustelt välja, et toetuse mitte saamiseks pole vaja teha muud, kui kirjutada lahkumisavaldus – siis lõpetatakse maksmine koheselt. Niisiis saadan praegu peakontorisse avalduse, mis väidab, et tulen aasta pärast tööle tagasi ning novembris lihtsalt lahkumisavalduse. Ja ongi korras 😀

Mees rääkis lõpuks töö juures oma kolimisplaanid ära. Kõige kõrgemad ülemused on praegu puhkusel (jah, see oligi nii ajastatud), aga otsene ülemus oli täitsa olemas. See otsene ülemus, kes peab Mehe äraolekul lao funktsioneerimise eest ise hoolitsema ja kes oli endale Mehe lahkumise ajaks just kahenädalase puhkuse broneerinud. Nüüd pakkus suure hädaga ei tea mida (st raha jmt), et Mees ikka 15. oktoobrini töötaks. Ma ei ole sellest küll üleüldse vaimustuses, aga kui ükskord konkreetne pakkumine tehakse ja see hea on, siis võib uuesti mõelda. Raha on ju vaja ja jutt käib tegelikult vaid nädalast.

Aga nüüd ma parem lõpetan. Terve nädalavahetus on ees ja ilmateade lubab võrratut pesukuivatusilma.

PS. Mees nägi unes, et Maasikas on juba sündinud ja oma vanuse kohta üliintelligentne. Kui ta vastsündinut süles hoidis ja temalt küsis, kas tal on mugav, raputas Maasikas pead ja tegi nägu, et üldse ei ole.

Juba nädalasena hakkas ta rääkima ja käima. Esimene asi, mis ta ütles, oli: “Mul on pöial ja nimetissõrm ühepikkused”. Ning kui Mehe õde tal mähkmeid vahetama läks, siis jooksis hetke pärast juba ise päta-päta Mehe juurde tagasi.

😀

(Tähendusrikas on muidugi see, et MIND seal unenäos üldse polnud ja mähkmeidki vahetas tema õde. Muig)