Ilus number!
Endiselt on jabur mõelda, et umbes seitsme nädala pärast on meil laps… Seitse nädalat tundub nii lühike aeg.
Eile õhtul oli esimene beebikooli (nimetatakse seda eesti keeles nii?) loeng. Kokku on neid kolm, teisipäeva õhtuti kaks tundi.
Päris lõbus oli. Lektor oli King’s College Hospitali ämmakas, kes seal juba 25 aastat töötanud ja ta oli suht kreisi mutt. Rääkis väga lahedalt ja tegi pidevalt nalja. Ja tal oli terve korvitäis asju kaasas, mida ta siis oma jutu illustreerimiseks kasutas, näiteks neegrinukk, kellele sai trukiga naba külge platsenta kinnitada (platsenta ise oli lapik riidest õmmeldud ja vatti vms täis topitud jubin, millel pael küljes).
Kokku oli meid seal alla 20 – enamik paarid, kaks üksikut naist oli ka. Nad kõik olid minuga umbes samal maal, paar nädalat ehk siia-sinna ja nad kõik olid nii SUURED! Tundsin ennast väiksena. Naljakas oli.
Peab tunnistama, et inglise keeles on sellist asja ikka tunduvalt raske kuulata, kui eesti keeles, aga ma pole sugugi kindel, kas Eestis veel mingitesse loengutesse jõuame, ehkki üritame kindlasti (sellest tulenevalt – kui pikalt Eestis loengutesse ette registreeruma peab, ma ei näinud Toome kodukal oktoobri listigi veel… Siin mulle saadeti juba kaks kuud tagasi kiri ja registreerusin veel kaks kuud enne seda). Mina sain rohkem aru, kui Mees, sest ma olen vastavasisulist kirjandust nii eesti kui inglise keeles piisavalt läbi töötanud, ja isegi mulle ei jõudnud kõik kohale… Aga Mees igatahes väitis, et olevat asjalik loeng olnud, seega kasulik info ka talle.
Täna oli järjekordne rutiinvisiit ämmaka juurde, mis koosnes pooleteisest tunnist ootamisest ning viieminutilisest kohtumisest, kus mõõdeti vererõhku, kuulati Maasika südamelööke ning kinnitati, et kõik on korras nagu Norras. Järgmise aja sain 1. oktoobriks, siis kirjutatakse mulle tõend, et võin lennata. Praegu ei ole mingeid takistusi ja vaevalt, et neid kahe nädalaga tuleb.
Olen terve selle nädala metsikult väsinud olnud. Pühapäeva hommikul ärkasime seitsmest ja saime magama alles peale keskkööd, esmaspäeval kõigest tund varem ning ehkki läksime eile voodisse juba kümne paiku, eelnes sellele liiga palju kurnavat füüsilist pingutust (loeng oli totakas kohas, jalutasime lõpuks tükk maad koju) ning jälle ei puhanud välja. Täna peaks vist üheksast voodisse ronima, äkki aitaks. Aga kõigepealt tuleks duši all käia ja süüa ja…
Oeh.
Kaks päeva veel, siis on dekreet. Siis saan jalad seinale visata. Ei jõua ära oodata!
eestis sihi ennast hoopis jakobi terapeutikumi. mõned korrad jõuad ikka hingamas-harjutamas käia.
kui sa vähegi miskit lugenud oled, siis toome loengud on jaburad – sünnituse loengus näidatakse soft-pornot (spnnitamisest on too video küll maailma kaugusel). ainus kasu on reaalsest ekskursioonist sünnitusmajja – näed millised on palatd ja kus saab pissil käia. lapse hoolduses ja imetamises pole ka midagi rohkemat raamatutest kirjutatavast.