Jalutasin täna Toomele retsepti järele ja sattusin taas kord vaimustusse. Tegelikult ma vaimustun absoluutselt iga päev, kui väljas käin. Kui te näete üht siniseruudulise jaki, musta-valgetriibulise villase seeliku, suure kõhu ja punase fotokaga hullu Toomel ringi hulkumas, totter irve näol, siis see olengi mina 😉
Üks suvine pilt ka – sain just ema käest mingid suguvõsa kokkutuleku pildid, mida varem näinud polnud ja nende hulgas oli päriselt üks selline foto, kus me mõlemad täiesti arvestatavad välja nägime 😛
Ema käis eile mulle järgmist laari asju toomas. Krt, ma ei saa aru, kust seda kola küll nii palju kogunenud on, ma olen ju nii noor ja pealegi mulle meeldib asju ära visata! Igatahes on pool tuba jälle lahti pakkimist vajavaid kotte täis ja päris kõik pole veel ikkagi kohal.
Käisime Vildes õhtust söömas, see on ju nüüd minu kodukohvik. Või mis on veel lähemal raamatukogule? Püssikas eriti ei meeldi… Ühikate juures peaks ka miskit olema mu mäletamist mööda, aga pühapäeva õhtul kell pool seitse tundus Vilde kõige lollikindlam valik. Ja oli mõnus nagu alati, hea rahulik.
Öösel kell kolm ärkasime raportite peale, mis õhtul Mehele saadetud sõnumite kohale jõudmisest teavitasid. Ja no uni kadus ära. Täiega. Rääkisime kolm tundi juttu, millalgi peale kuut õnnestus uuesti magama jääda. Ega see ikka normaalne pole. Rasedus vist mõjub. Või vanadus 😛
Aga ma nüüd parem lõpetan ja loen natuke teiste blogisid, pole täna veel jõudnudki. Varsti vaja nagunii raamatukogust jalga lasta ja Kessuga kokku saada. Ja väljas on niiii ilus ja kollane…