2008

Panime Plikat õhtu jooksul umbes kolm korda magama, ärkas alati viie minuti pärast üles. Kuna muidu ta suuremat ei jauranud, vaid jäi kussutamise/tissi suhu toppimise peale suht kähku vait ja uuesti magama, siis viitsisime mitu korda katsetada. Aga lõpuks sai siiber ja toppisin ta linasse, esimest korda nö “päriselt”. Paari minutiga magas, veerand tunni pärast tõstsime oma voodisse (nojah, ta magab siin küll põrandal matkamadratsi ja lambanaha peal) ja tudub nagu inglike juba pea kaks tundi.

Pildil paistab, nagu pea oleks hullult ära vajunud, aga tegelikult ta lihtsalt toetas seda minu rinnale ja lina äärele. Kuna laps ise oli nii rahulik, siis eeldasin, et asend on okei. Või oleks pidanud pead paremini/rohkem toetama? See lina ei veni, ei saanud sisse panna…

Kuna tõmbasin fotod siiski siia arvutisse ka, siis veel mõned.

Esimene pikk autoreis:

Esimene perepilt:

Täna käisime Kaidi õel külas ja nägime tema kolmenädalase poisi ära. NII armas laps oli, täitsa lõpp.

Aga jah, pärast eileõhtust tundidepikkust jauramist jäi laps kell üks öösel lõpuks tuttu ja magas pea kaheksa tundi. Täna on ta suhteliselt hästi käitunud, ainult õhtupoole natukene jauras, mis oli täitsa arusaadav – kui Kaidi õe juures magas Plika kogu külaskäigu aja, siis järgmises kohas olime veidi kauem, sai küll söödetud ja mähitud ja magas ka, aga lõpuks sai võõrast kohast ikkagi siiber ja nutujoru lahti. Tulime lihtsalt koju ära.

Nii et kui asja rahulikult võtta, saame ikka hakkama. Või noh, mis järeldusi sellest ühest päevast ikka teha – vaatame, mis homne toob.

Hetkel igatahes tundub, et võime reede õhtul südamerahuga Vaska sünnipäevale minna – tuleb rahulik istumine väikse seltskonnaga ja lina päästab ilmselt igasugustest võimalikest jauramisprobleemidest.

Mul on tõesti hea meel, et lõpuks lina ära katsetada sain ning see töötas sama hästi nagu rinnapump ja pudelist toitmine – sellised asjad teevadki elu kergemaks. Nii mõnus oli linaga ringi jalutada, last süles hoides väsivad käed juba suht kiiresti ära ja ta saab seal ennast magama jäämiseks liiga palju liigutada ka, linasse pakkimine mõjub hästi.

Tulime ekspromtidee korras emaga Pärnusse. Lihtsalt sellepärast, et ta nagunii üksi autoga läks ja ma tahtsin vaadata, mis kraam mul veel keldrisse peitu jäänud on (enda arust viisin küll kõik ära, aga mingid jõuluasjad olid kuskilt välja tulnud ja mingid köögiasjad on ka veel kadunud). Ja last näidata 😛

Autos magas rahulikult terve tee, häälitses vaid lühidalt paar korda läbi une. Kodus sai tissi ja kiikus rahulikult turvatoolis, kuni me sõime.

Siis läksime Mehe vanaemale külla ja Plikal sai vist üheks päevaks uutest kogemustest kõrini. Algul käitus täitsa ilusasti, võttis tissi ja magas mingi aja Mehe õe süles… Aga mitte kuigi pikalt. Ja ülejäänud õhtu me teda magama ei saanudki. Järjest närvilisemaks läks, aga magama ei jäänud.

Nüüd oleme juba kolm tundi kodus ja kussutame teda unele. Vahepeal tissi otsas viis-kümme minutit magas, aga siis jälle kisa lahti.

Kisa vaheldub häälitsemisega ja ajutiste vaikusemomentidega, aga magama ei jää. Masendav. Kui järgmised päevad sama hullud on (tagasi Tartusse läheme ilmselt kolmapäeva õhtupoolikul), siis ma mõtlen küll kõik edasised reisid tõsiselt järele. Närvid on ka miskit väärt…