Nädalavahetusest
Poleks eales arvanud, et ma miskil ajahetkel jälle nii harva blogima hakkan. Oleks mul ennast millegagi välja vabandada (kiire elu, püsiühenduse puudumine vms), aga pole ju. Lihtsalt laiskus.
Nädalavahetus kulges aga küllaltki edukalt – see tähendab, minu praeguse laisa eluperioodi kohta. Ja ehkki ma ei arva, et kõigi nende sündmuste kronoloogia teile eriti huvitav lugemine oleks, siis enda jaoks tahan selle ikka kirja saada, sest selline… Idülliline tunne on olnud 🙂
Igapäevane vara tööle minemine mõjub endiselt hukutavalt. Eile ärkasin esimesed korrad ikka päris vara. Unelesime aga edukalt pea üheteistkümneni välja – meie kohta väga hea saavutus, tavaliselt oleme juba pool üheksa täitsa ärkvel.
Käisime Vera Cruzis hommikust söömas (nädalavahetuse traditsioon, mis on nii armsaks saanud ja millest ma hakkan nii puudust tundma, kui peaksime Brixtonist ära kolima… Jaa, kohvikuid on mujalgi, aga mitte meie Verat!) ja hiljem poest süüa ostmas. Kodus koristasime ja pesime pesu. Päris põhjalikult võtsime ette, pool päeva läks.
Käisin duši all ja möllasin erinevate maskide-koorijate-kreemidega – pole seda ammu nii põhjalikult ette võtnud. Kogu mu kehal polnud lõpuks ühtki kohta, mille eest poleks korralikult hoolitsetud. Isegi hambaniiti kasutasin!
Mees tegi imemaitsvat kartuli-hakkliha-muna-sibula-tomati ahjuvormi, meie igavese lemmiku küüslaugukastmega. Mmm.
Õhtul vaatasime lihtsalt ühe filmi ja jäime siis pool kümme magama. Mina poleks vast läinudki nii vara, aga kuna Mees kõrval nohises ja minul ka väike uni tuli, lõingi käega ja andsin alla.
Tulemus: täna hommikul ärkasime pool kaheksa. Jah, pool kaheksa! Kusjuures ma jõudsin enne seda veel kolm-neli korda üles ärgata, peale mingisuguseid eriti veidraid unenägusid, millest kaks olid seotud uue korteri otsimisega, õigemini ühe ülihea kuulutusega, mille reedel Gumtreest leidsin (ka Brixtonis, praktiliselt sama odav ja samad tingimused kui siin, aga tõenäoliselt oleks köögis soe vesi ja kõigil oma võtmed jne). Saatsin meili, aga sellele pole siiani vastatud, seega oli tegu ilmselt mingi veaga, naljaga või oli see korter juba lihtsalt läinud. Nii kurb! Aga ma ikka veel natuke loodan, et äkki tüüp polnud nädalavahetusel netis ja vastab homme… Mis pole üldse tõenäoline.
Aga teemasse tagasi tulles…
Kui pool kaheksa, siis pool kaheksa – mis seal’s ikka. Vaatasime ühe filmi, mis oli öösel kohale jõudnud (Marise soovitusel, Juno – päris tore ühekordseks vaatamiseks), tegelesime täiskasvanute lõbudega, sõime eile kokatud ahjupraadi (endiselt viis keele alla) ja käisime väljas väiksel jalutuskäigul magustoiduks šokolaadi ostmas. Ja kõige selle peale oli kell alles pool kaks.
Kuna Mehel oli mingi Cashflow üritus, sain mina linnas Marki ja tema abikaasaga kokku, istusin nendega kolm tundi kohvikus ja aitasin Markil veidi eesti keelt õppida – enamasti pläkutasime küll niisama (ja inglise keeles).
Õhtupoolikul käisin läbi Ann Summersist, ostsin ühe sünnipäevakingituse ja midagi ka endale 😛
Ja päris õhtul oleksin pidanud minema Angelisse Tinderboxi endiste töökaaslastega Tarase lahkumisdringile… Aga kodus oli nii mõnus olla, et ei viitsinud ennast jälle välja vedada, voodi ja uus mänguasi tundusid ahvatlevamana 😛
Selline nädalavahetus siis. Ei miskit erilist, aga toimekam kui tavaliselt (sest tavaliselt, olgem ausad, molutame me selle niisama maha).
Kevad, muide, tuli vaid korraks, nüüd on väljas jälle ainult kaks kraadi. Eile oli lõikav tuul ja päikesest hoolimata jube külm, täna seevastu tuulevaikne ja vaid kahest soojakraadist hoolimata päikese käes mõnus ja soe. Aga seda päris kevade tunnet enam kahjuks pole… Ehk tuleb varsti tagasi!