2008 – Page 72 – Tikri blogi

Nädalavahetusest

17/02/2008 / igapäevaelu, rõõm / 1 Comment

Poleks eales arvanud, et ma miskil ajahetkel jälle nii harva blogima hakkan. Oleks mul ennast millegagi välja vabandada (kiire elu, püsiühenduse puudumine vms), aga pole ju. Lihtsalt laiskus.

Nädalavahetus kulges aga küllaltki edukalt – see tähendab, minu praeguse laisa eluperioodi kohta. Ja ehkki ma ei arva, et kõigi nende sündmuste kronoloogia teile eriti huvitav lugemine oleks, siis enda jaoks tahan selle ikka kirja saada, sest selline… Idülliline tunne on olnud 🙂

Igapäevane vara tööle minemine mõjub endiselt hukutavalt. Eile ärkasin esimesed korrad ikka päris vara. Unelesime aga edukalt pea üheteistkümneni välja – meie kohta väga hea saavutus, tavaliselt oleme juba pool üheksa täitsa ärkvel.

Käisime Vera Cruzis hommikust söömas (nädalavahetuse traditsioon, mis on nii armsaks saanud ja millest ma hakkan nii puudust tundma, kui peaksime Brixtonist ära kolima… Jaa, kohvikuid on mujalgi, aga mitte meie Verat!) ja hiljem poest süüa ostmas. Kodus koristasime ja pesime pesu. Päris põhjalikult võtsime ette, pool päeva läks.

Käisin duši all ja möllasin erinevate maskide-koorijate-kreemidega – pole seda ammu nii põhjalikult ette võtnud. Kogu mu kehal polnud lõpuks ühtki kohta, mille eest poleks korralikult hoolitsetud. Isegi hambaniiti kasutasin!

Mees tegi imemaitsvat kartuli-hakkliha-muna-sibula-tomati ahjuvormi, meie igavese lemmiku küüslaugukastmega. Mmm.

Õhtul vaatasime lihtsalt ühe filmi ja jäime siis pool kümme magama. Mina poleks vast läinudki nii vara, aga kuna Mees kõrval nohises ja minul ka väike uni tuli, lõingi käega ja andsin alla.

Tulemus: täna hommikul ärkasime pool kaheksa. Jah, pool kaheksa! Kusjuures ma jõudsin enne seda veel kolm-neli korda üles ärgata, peale mingisuguseid eriti veidraid unenägusid, millest kaks olid seotud uue korteri otsimisega, õigemini ühe ülihea kuulutusega, mille reedel Gumtreest leidsin (ka Brixtonis, praktiliselt sama odav ja samad tingimused kui siin, aga tõenäoliselt oleks köögis soe vesi ja kõigil oma võtmed jne). Saatsin meili, aga sellele pole siiani vastatud, seega oli tegu ilmselt mingi veaga, naljaga või oli see korter juba lihtsalt läinud. Nii kurb! Aga ma ikka veel natuke loodan, et äkki tüüp polnud nädalavahetusel netis ja vastab homme… Mis pole üldse tõenäoline.

Aga teemasse tagasi tulles…

Kui pool kaheksa, siis pool kaheksa – mis seal’s ikka. Vaatasime ühe filmi, mis oli öösel kohale jõudnud (Marise soovitusel, Juno – päris tore ühekordseks vaatamiseks), tegelesime täiskasvanute lõbudega, sõime eile kokatud ahjupraadi (endiselt viis keele alla) ja käisime väljas väiksel jalutuskäigul magustoiduks šokolaadi ostmas. Ja kõige selle peale oli kell alles pool kaks.

Kuna Mehel oli mingi Cashflow üritus, sain mina linnas Marki ja tema abikaasaga kokku, istusin nendega kolm tundi kohvikus ja aitasin Markil veidi eesti keelt õppida – enamasti pläkutasime küll niisama (ja inglise keeles).

Õhtupoolikul käisin läbi Ann Summersist, ostsin ühe sünnipäevakingituse ja midagi ka endale 😛

Ja päris õhtul oleksin pidanud minema Angelisse Tinderboxi endiste töökaaslastega Tarase lahkumisdringile… Aga kodus oli nii mõnus olla, et ei viitsinud ennast jälle välja vedada, voodi ja uus mänguasi tundusid ahvatlevamana 😛

Selline nädalavahetus siis. Ei miskit erilist, aga toimekam kui tavaliselt (sest tavaliselt, olgem ausad, molutame me selle niisama maha).

Kevad, muide, tuli vaid korraks, nüüd on väljas jälle ainult kaks kraadi. Eile oli lõikav tuul ja päikesest hoolimata jube külm, täna seevastu tuulevaikne ja vaid kahest soojakraadist hoolimata päikese käes mõnus ja soe. Aga seda päris kevade tunnet enam kahjuks pole… Ehk tuleb varsti tagasi!

Oeh

13/02/2008 / igapäevaelu, töö, virin/urin / 1 Comment

Asjad ei lähe üldse hästi.

Mul oli täna töövestlus, spordiklubi adminn. Üks neist kaheksast kuulutusest, millele kaks nädalat tagasi vastasin. Ega erilist tunnet polnud ka – arvasin, et nad ei maksa hästi.

Noh, vestlus ise läks päris okeilt, kui jätta kõrvale “pisike” fakt, et ma suutsin ära unustada ingliskeelse sõna membership (jaa, ma tean seda sõna väga hästi, ma isegi näen seda igal hommikul tööle minnes mingi spordiklubi reklaami peal… Mul jooksis lihtsalt juhe kokku, võib-olla sellepärast, et olin öösel vaid kolm tundi maganud), mis on… No saate isegi aru, et oluline. Aga muidu läks hästi. Tunne on parem, kui tavaliselt.

Häda on selles, et ma ei lähe sinna nagunii tööle. Nad maksavad sama palju, kui mu praegune koht, aga tunnid on sitemad – iga teine nv on tööl ja kellaajaliselt jooksevad kõik vahetused õhtusse välja (nojah, kõige kiirem aeg on ju ikka pärast tööd). Ehk siis ei, ei lähe. See klubi polnud nii fancy ka, kui nt see, kus Iirise sõber Liina töötab, seal tahaks töötada küll 😛

See neiu, kes sai tolle baristakoha, millest mina ilma jäin, ütles täna, et läheb kindlalt 8. märtsil minema ja ei anna sellest ülemusele enne teada – lihtsalt läheb ja saadab hiljem meili, et ei tule tagasi. Ma arvan, et mul oleks lootus tema koht endale saada, ootamatu lahkumine mängib minu kasuks.

Häda on selles, et mulle üleüldiselt ei meeldi seal töötada. NII hull pole, aga no suht nõme ikka. Kohvikus oleks parem, aga idioodivorm ja ülemus jääksid… Ja mulle käib närvidele, et seal käivad järjest kõik ülemused (no neid on omajagu, lähevad järjest kõrgemaks) aeg-ajalt läbi ja nõuavad, et sa teeksid erinevaid asju, mis nende meelest peaksid just nii olema… Nõuavad ühel ajal, nii et sa ei jõua suurt s*ttagi teha, sest sul on kliendid ka teenindada ja kuna restorani poole pealt on pidevalt töötajaid puudu, sest inimesed lähevad ilma ette teatamata ära, siis lastakse kohvikus üle ühe inimese olla vaid sel juhul, kui saba väga pikaks läheb.

Ah, eks näis.

Uut tšekki pole ikka veel saanud – rääkisin küll esmaspäeval oma jama ära, helistati-uuriti-imestati, mis siis valesti läks, aga pandi uus teele ja see oleks pidanud juba samal päeval jõudma. Siis järgmisel. Siis järgmisel. Ja nüüd jälle järgmisel. Niisiis enne järgmist nädalat ma raha kätte ei saa ja ma olen hetkel täiesti pankrotis, viimane £10 kulus eile ära.

Käisime eile eestlaste pubiõhtul, mis oli üldiselt väga lõbus, aga õhtu lõpus hakkasin luksuma ja see kurnas täiesti ära. Koju saime alles pool kaks öösel, siis suutsin ma veel erinevate asjade peale (mittetöötavad netileheküljed, kust mul veel samal öösel vajalikku infot vaja saada oli jne) närvi minna ja kui olin lõpuks maha rahunenud ning just magama jäämas, jõudis koju väga purjus Swamm koos suurema hulga (7-10 hinnanguliselt, mina oma toast jalga välja ei tõstnud ja seega neid üle ei lugenud) pubiõhtult kaasa võetud eestlastega. Vähkresin siis veel tunnikese, sest lärm oli liiga suur… Kolme paiku vist jäin lõpuks magama ja kuuest pidin juba tõusma.

Täna on enamik päevast selle tõttu tapetud kana tunne, töövestlus oli ka mõttetu käik ja siis veel need korterijamad.

Jaa, me peame siit 7. märtsiks välja kolima ja leidsime üleeile juba ühe uue korteri, mis oli ka Brixtonis ja ka odav, mõnes mõttes parem, kui siin, mõnes mõttes halvem… Aga see oli väga hea pakkumine ja me olime juba ära otsustanud selle võtta, lihtsalt tagatisraha kokku ajamisega läks veidi aega ja napsati nina alt ära.

Ühesõnaga suht masendus on.

Ega’s midagi, magan välja ja homme on parem. Eks.

PS. Mul on juba pikemat aega suured süümepiinad mitmete inimeste ees, keda ma pole vaevunud sünnipäeva puhul õnnitlema – Kanters, Daki, Iir ja võib-olla veel keegi. Olen teadnud küll, et sünnipäevad on tulemas, mõnel puhul olen isegi samal päeval mõelnud, et võiks ja peaks, aga see kuradi töö sööb mu energia ja hea tuju nii ära, et mitte midagi ei viitsi teha peale passiivse lugemise. Kirjutada, häh?

Mulle küll ei meeldiks, kui kõik inimesed mu sünnipäeva ära unustaks. Ja ise ei viitsi õnnitleda. Oeh. Piinlik on, ausalt.

Kevad!

09/02/2008 / igapäevaelu, rõõm / 2 Comments

Täna oli selle aasta esimene päev, kus väljas lõhnas tõesti kevade järele… Või tegelikult, noid päevi võis varemgi olla – selle tunnetamiseks peab õues olema enne kella poolt nelja, mis mul nädala sees ei õnnestu.

Igal juhul käisime me Mehega Brixtoni turul, ostsime hunniku puuvilju, Vera Cruzist kaasa muna-peekoni võileivad ja läksime siis Cristal Palace’isse piknikku pidama. Sättisime oma lebomati keset lehehunnikut (suur puhas muruplats oli ka kõrval, aga lehed tundusid pehmemad ja nende peal oli nähtavasti ka soojem, kui niiskel maapinnal) ja peesitasime päikese käes.

Jalutasime hiljem pargis ringi, käisime põõsastest labürindis, mida olime näinud varem pargi aerofotolt ning mille pärast me sinna algselt üldse läksimegi (aga mis oli suhteliselt väike, mõttetu ja läbipaistev – põõsad polnud lehes) ning chillisime niisama.

Oi, kui mõnus oli. Ja see kevade lõhn! See päike! Ahhh… Ma olen seda kõike igatsenud.

Loodetavasti tuleb homme sama soe ilm. Ilmateade nagu lubab. Täna oli vähemalt 15 kraadi.

PS. Tänaseks oli mu pangaarve jälle plussis, peal sama summa, mis enne selle viimase õnnetu tšeki panka viimist. Ja tšekk saadeti postiga tagasi, peal tempel – payment stopped ning kaasas lipik samasisulise jutuga. Tore firma mul, mis ma oskan öelda… Ja ülemus on puhkusel, nii et enne kolmapäeva selle kohta tõenäoliselt mingit selgust ei saa.

Kõigile Londoni elanikele

09/02/2008 / london/UK, naljanurk / Leave a Comment

Poisid lasid seda laulu mulle juba kuid tagasi, aga nüüd otsis Murakas YouTube’ist video ka üles. Ja kui sa neid sõnu ekraanil näed, siis on veel poole naljakam.

Pühendan kõigile, kes on elanud või käinud Londonis ja jäänud metroo jamade pärast kuskile hiljaks 😉

Kuradi kohalik pangandus

08/02/2008 / london/UK, virin/urin / 3 Comments

Alustama peaks ehk meeldetuletusega, et ma olen ülikorralik majandaja. Et mul on oma rahaasjadest selge ülevaade ja ma ei ole enamasti olukorras, kus raha on täitsa otsas ja ikaldus majas. Siinmaal on mul raha enamasti ülearugi, sest ma säästan alati erinevate asjade jaoks.

Aga viimasel ajal on kogu aeg mingid jamad.

Noh, juba detsembris Eestis olles olin lõpuks rahahädas, sest paari viimase tööpäeva palk, mida eeldasin teatud kuupäevaks oma arvele laekuvat, jõudis sinna alles nädal või kaks hiljem (ma sain palka kord nädalas, aga kuna töötasin enne puhkusele minemist pooliku nädala ja pärast puhkuselt tulemist pooliku nädala, siis mulle maksti selle esimese pooliku nädala eest alles siis, kui teise pooliku nädala eest palka sain).

Vana aasta viimastel päevadel suutis mu pangaarve isegi paari naelaga miinusesse minna, sest mu kontol paistis olevat umbes-täpselt nii palju raha, et mobiilile £10 eest kõneaega laadida (broneering näitas kenasti seda summat, mis ma olin Eestis viimati välja võtnud ja mis polnud veel maha läinud), aga hiljem tuli välja, et £2 teenustasu, mis sellesama välja võtmisega kaasnes, broneeringus ei kajastunud.

Esiteks on see jabur, et pank laseb deebetkaardil üldse miinusesse minna – Eestis sellist asja lihtsalt ei juhtu (okei, ainult pangalaenud ja kaardi hooldustasud võivad selleni viia), kui midagi ostad, siis on see kohe bronnis ja sa EI SAA seda raha kasutada, ehkki see pole veel arvelt reaalselt maha läinud.

Siinmaal saab, edukalt. Ühtlasi kasseerivad nad iga arve miinusesse minemise eest trahvi £30. Jajah, sina ise oled veel selles süüdi ka, et pank sul oma deebetkaarti üle kulutada laseb ja pead selle eest korralikult maksma. Tore, kas pole?

Tegelikult selle detsembri lõpu miinuse eest pole siiani mingit trahvi võetud (seda võetavat miinusele järgneva kuu alguses) ja kui võetakse, siis lähen panka mölisema. Kuuldatavasti suunatakse selliste kaebustega mingi kindla inimese jutule ja kui sa suudad ta ära rääkida, siis antakse sulle see trahviraha tagasi. Küll ma juba räägiks!

Kuna vahetasin poole jaanuari pealt töökohta, siis oli mul kuu teises pooles ka rahadega suhteliselt kitsas käes, sest Tinderbox maksis viimase nädala eest tšekiga ning see jõudis kohale viivitusega, pluss veel selle arvele jõudmise aeg. Käisin vahepeal veel shoppamas (allahindluste aeg ju ikkagi), ei kulutanud küll väga palju, aga siiski… Lootsin, et saan Tinderboxi raha suht kiiresti kätte, aga oleksin ka ilma hakkama saanud, sest kuu viimasel päeval pidin ju uuest kohast palka saama.

31. jaanuariks oligi raha nii otsas, et järgmisel päeval metrooga tööle sõitmiseks veel raha oli, aga tagasi tulemiseks enam mitte. Ja te ju teate, mis siis juhtus – ülemus teatas mulle, et mu pangaandmed ei jõudnud miskipärast raamatupidamiseni (olen muide täiesti kindel, et see oligi tema süü, et ta lihtsalt unustas need saata) ja ma saan palka alles veebruari lõpus. Mille peale mina nägusid tegin ja ta mulle tšekki lubas. Noh, Mees oli õnneks oma palga kätte saanud, nii et töölt koju ma järgmine päev ikka sain 😉 Ja siis jõudis Tinderboxi viimase tšeki raha ka juba arvele.

Sain üllataval kombel tšeki juba järgmisel (st selle nädala) esmaspäeval kätte ning viisin selle samal õhtul panka. Kuna järjekorrad olid suured, kasutasin deposit pointi, mis pmst tähendab seda, et täidad lipiku oma konto andmetega, paned selle koos tšekiga spetsiaalsesse ümbrikku ning lased vastavasse kasti. Kuna Iirisel olid ükskord tšeki rahaks tegemisega mingid jamad (pank kaotas ta tšeki lihtsalt kuskile ära – lõpuks sai muidugi kõik korda, aga tema pidi käima ja jamama jne), siis hoidsin hinge kinni, et kõik hästi läheks, aga järgmisel päeval näitas summat ilusti mu konto broneeringus ning see oleks pidanud tänaseks mu arvele jõudma.

Täna tahtsin siis automaadist veidi raha välja võtta, aga automaat ei andnud miskipärast midagi. Tulin koju ning logisin panka sisse, et asja uurida… Ja mida ma näen? Et mu available balance on null ja konto väljavõtte viimane rida näitab minu väljaminekute real sama summat, mis teisipäeval sisse tuli.

Ühesõnaga midagi nad seal p*rse keerasid ja kuna täna on reede, siis ei saa ma enne esmaspäeva midagi teha. Võiksin küll netipanka helistada, aga mobiililt läheks see kõne esiteks jube kalliks (Swamm lõikas kunagi ammu meie lauatelefoni kaabli läbi, seda ka kasutada ei saa) ja teiseks nädalavahetusel nagunii midagi toimu.

P*sk. ma vabandan, ma ei ropenda tavaliselt nii rõvedalt, eriti oma blogis, aga praegu olen küll tige. Tige nagu herilane.

Vihkan siinset pangasüsteemi. Kirgliselt.

Ahjaa, minu kodupangas Lloydsis võtab pangasisene ülekanne ka kolm-neli päeva aega, ehkki HSBC-s pidavat see koheselt toimuma. Pankadevahelised ülekanded võtavad ka sama kaua. Ja see peaks olema 21. sajand… Kurat. Peaks vist panka vahetama. Lõppude lõpuks läksin Lloydsi lihtsalt sellepärast, et nemad ei nõudnud ainsana konto avamiseks address proofi, piisas sellest, et ma olen EL kodanik. Aga nüüd on mul address proof ju olemas (Lloydsi enda konto väljavõtted, haha), seega võiks üle kolida mõnda normaalsemasse panka, mille kaardiga näiteks välismaal käies lisatasuta maksta saaks. Grr.

EDIT: Swamm jõudis just koju ja teatas, et meil on korteriga ka veel mingid jamad ning vbla peame märtsi alguses välja kolima. Et siis viimane tilk minu tänasesse karikasse.