Swamm jõudis eile tagasi Londonisse. Kuna mul on parajasti pohhuismi periood, kus koristada ei viitsi, siis ei viitsi üldse eriti segaduse ja muu taolise pärast muretseda, vannitoa lirtsuva põranda pärast ka mitte. Ha ma üldiselt nõustun sellega, et tark inimene ei lähe (kergesti) igasuguste asjade peale närvi.
Aga nüüd ma ikkagi läksin. Rõvedalt. Sest üks ja ainus raudne reegel, mis siin korteris on alati olnud ja mille koha pealt ma pole kunagi mingeid järeleandmisi teinud, on see, et tubakat suitsetatakse õues. Kõik on sellest pärast esimesi karjumisi ka suhteliselt hästi kinni pidanud.
Noh, Swamm on vist pea kahekuisest eemalolemisest selle reegli ära unustanud. Ja Mees on ennast lihtsalt lambaks joonud. Nii nad siis suitsetavad kahekesi elutoas. Mis siis, et lahtisele aknale suhteliselt lähedal, see rõve tubakahais jõudis ikkagi kinni pandud toa ukse alt suhteliselt kiiresti minuni.
Ja ma käisin karjumas, aga nad lihtsalt ei reageeri. Sest Swammil on pohhui ja Mees on ennast lambaks joonud.
Ausalt, ma ei pane joomist pahaks, üldse mitte – ma saan aru, et rõõm Swammi tagasi jõudmisest on suur, tehku seal oma poiste asju. Ma ei paneks hetkel isegi suitsetamist pahaks, kui nad seda õues teeks. Aga milleks, milleks ometigi üritada veidikenegi arvestada inimestega, kellega koos elatakse?
raisk, ma tahaks neile mõlemale jalaga anda. võite ise arvata, kuhu.
mõtled küll, et kahekümnendate teises pooles olevatel noormeestel võiks juba mingi aru peas olla… me elame esimesel korrusel, korteriuks on välisuksega kõrvuti. pole just eriti raske välja minna.
tramaivõi.
