Oeh

Asjad ei lähe üldse hästi.

Mul oli täna töövestlus, spordiklubi adminn. Üks neist kaheksast kuulutusest, millele kaks nädalat tagasi vastasin. Ega erilist tunnet polnud ka – arvasin, et nad ei maksa hästi.

Noh, vestlus ise läks päris okeilt, kui jätta kõrvale “pisike” fakt, et ma suutsin ära unustada ingliskeelse sõna membership (jaa, ma tean seda sõna väga hästi, ma isegi näen seda igal hommikul tööle minnes mingi spordiklubi reklaami peal… Mul jooksis lihtsalt juhe kokku, võib-olla sellepärast, et olin öösel vaid kolm tundi maganud), mis on… No saate isegi aru, et oluline. Aga muidu läks hästi. Tunne on parem, kui tavaliselt.

Häda on selles, et ma ei lähe sinna nagunii tööle. Nad maksavad sama palju, kui mu praegune koht, aga tunnid on sitemad – iga teine nv on tööl ja kellaajaliselt jooksevad kõik vahetused õhtusse välja (nojah, kõige kiirem aeg on ju ikka pärast tööd). Ehk siis ei, ei lähe. See klubi polnud nii fancy ka, kui nt see, kus Iirise sõber Liina töötab, seal tahaks töötada küll 😛

See neiu, kes sai tolle baristakoha, millest mina ilma jäin, ütles täna, et läheb kindlalt 8. märtsil minema ja ei anna sellest ülemusele enne teada – lihtsalt läheb ja saadab hiljem meili, et ei tule tagasi. Ma arvan, et mul oleks lootus tema koht endale saada, ootamatu lahkumine mängib minu kasuks.

Häda on selles, et mulle üleüldiselt ei meeldi seal töötada. NII hull pole, aga no suht nõme ikka. Kohvikus oleks parem, aga idioodivorm ja ülemus jääksid… Ja mulle käib närvidele, et seal käivad järjest kõik ülemused (no neid on omajagu, lähevad järjest kõrgemaks) aeg-ajalt läbi ja nõuavad, et sa teeksid erinevaid asju, mis nende meelest peaksid just nii olema… Nõuavad ühel ajal, nii et sa ei jõua suurt s*ttagi teha, sest sul on kliendid ka teenindada ja kuna restorani poole pealt on pidevalt töötajaid puudu, sest inimesed lähevad ilma ette teatamata ära, siis lastakse kohvikus üle ühe inimese olla vaid sel juhul, kui saba väga pikaks läheb.

Ah, eks näis.

Uut tšekki pole ikka veel saanud – rääkisin küll esmaspäeval oma jama ära, helistati-uuriti-imestati, mis siis valesti läks, aga pandi uus teele ja see oleks pidanud juba samal päeval jõudma. Siis järgmisel. Siis järgmisel. Ja nüüd jälle järgmisel. Niisiis enne järgmist nädalat ma raha kätte ei saa ja ma olen hetkel täiesti pankrotis, viimane £10 kulus eile ära.

Käisime eile eestlaste pubiõhtul, mis oli üldiselt väga lõbus, aga õhtu lõpus hakkasin luksuma ja see kurnas täiesti ära. Koju saime alles pool kaks öösel, siis suutsin ma veel erinevate asjade peale (mittetöötavad netileheküljed, kust mul veel samal öösel vajalikku infot vaja saada oli jne) närvi minna ja kui olin lõpuks maha rahunenud ning just magama jäämas, jõudis koju väga purjus Swamm koos suurema hulga (7-10 hinnanguliselt, mina oma toast jalga välja ei tõstnud ja seega neid üle ei lugenud) pubiõhtult kaasa võetud eestlastega. Vähkresin siis veel tunnikese, sest lärm oli liiga suur… Kolme paiku vist jäin lõpuks magama ja kuuest pidin juba tõusma.

Täna on enamik päevast selle tõttu tapetud kana tunne, töövestlus oli ka mõttetu käik ja siis veel need korterijamad.

Jaa, me peame siit 7. märtsiks välja kolima ja leidsime üleeile juba ühe uue korteri, mis oli ka Brixtonis ja ka odav, mõnes mõttes parem, kui siin, mõnes mõttes halvem… Aga see oli väga hea pakkumine ja me olime juba ära otsustanud selle võtta, lihtsalt tagatisraha kokku ajamisega läks veidi aega ja napsati nina alt ära.

Ühesõnaga suht masendus on.

Ega’s midagi, magan välja ja homme on parem. Eks.

PS. Mul on juba pikemat aega suured süümepiinad mitmete inimeste ees, keda ma pole vaevunud sünnipäeva puhul õnnitlema – Kanters, Daki, Iir ja võib-olla veel keegi. Olen teadnud küll, et sünnipäevad on tulemas, mõnel puhul olen isegi samal päeval mõelnud, et võiks ja peaks, aga see kuradi töö sööb mu energia ja hea tuju nii ära, et mitte midagi ei viitsi teha peale passiivse lugemise. Kirjutada, häh?

Mulle küll ei meeldiks, kui kõik inimesed mu sünnipäeva ära unustaks. Ja ise ei viitsi õnnitleda. Oeh. Piinlik on, ausalt.