Laps magas tunnikese päeval kella kahe paiku ning teise tunnikese 15-minutilisteks osadeks killustatuna kuni keskööni. Siis otsustas aga magamise isikliku maailmarekordi teha ja põõnas kolmveerand üheksani hommikul – ei äratanud teda ei jahe õhk ega voodisse tagasi tõstmine. Mina ärkasin juba kell kaheksa ja vaatasin igatseva näoga lapse poole, et ta ükskord ärkaks ja mu kivikõva valutava tissiga midagi ette võtaks.
Tegelikult ma ei mäleta täpselt, millal nad Mehega magama läksid, ütleme 12-1 vahel. Seega pole maailmarekord kindel, võib-olla oli ainult kaheksa tundi, seda ikka vahel juhtub 😛