Täiesti tavaline vähemalt kord nädalas aset leidev situatsioon:
Mehele helistab hilisõhtul mõni tema sõber ja kutsub teda kuskile (tavaliselt Zavoodi vms, täna näiteks jalutama – mida iganes see siis ka ei tähendaks, mina panustan ikkagi Zavoodile). Tema muidugi läheb ka.
Mina vihastan, et ta jälle läheb, et ta saab niiviisi igal hetkel minna. Tema vastu, et sina saaksid täpselt samamoodi, kui sind oleks kutsutud, mina võiks ka last hoidma jääda. Mina nendin, et mind lihtsalt ei kutsutagi, sest need on tema sõbrad. Tema küsib, kas see on tema süü, et mul sõpru pole, kas tema peaks oma elu sellepärast elamata jätma.
Nii see paraku on, et minu lähemad sõbrad pole kunagi olnud ühtne tutvusringkond, vaid üks siit, teine sealt – paremal juhul paarikaupa. Nii see paraku on, et enamik mu lähematest vanematest sõpradest elab Tallinnas. Nii see paraku on, et siin Tartus on minu sõpradeks mõned väikeste lastega paarid, kellega on tore päevasel ajal üksteist külastada ning… Mehe sõbrad. Kes mulle küll väga meeldivad ja tunne on ilmselt (loodetavasti) vastastikune, kuid kes on siiski eelkõige tema sõbrad, sest meil polnud Londonis elades suuremat võimalust nendega suhelda ning Eestisse tulles olin juba viimast kuud rase ning siis lapsega.
Nii et ehkki ma saan selle sõprusringkonnaga hästi läbi, pole mul olnud võimalust sinna korralikult sisse sulada, saada osaks neist aastatepikkustest mälestustest, ühistest ettevõtmistest, reisidest, pidudest, süüdimatust laaberdamisest – kõigest sellest, mis neid nii tihedalt seob ja neid nii headeks sõpradeks teeb. Ja paraku pole mul enam võimalust saadagi, sest need süüdimatud ajad on minu jaoks möödas.
Jajah, ma tean, et ma ei vahetaks oma elu millegi muu vastu, aga kui ta jälle läheb ja ma pean tõdema, et mul polegi sellist sõprusringkonda, kes mind niiviisi kuskile kutsuks ja nagunii olen ma enamik ajast tänu tissitamisele lapse küljes kinni, nii et vähegi pikemat või alkohoolsemat tegemist peab ette plaanima – pole võimalust niiviisi spontaanselt minna, nagu tema pidevalt läheb, siis…
Ah, krt.
Ma olen läbi aegade kadestanud neid inimesi, kellel on suur ühine sõprusringkond. Kus pole seda probleemi, et kui tahad teha mitte väga suure sünnipäeva, aga kutsuda siiski kõik oma paremad sõbrad, siis on nad kõik erinevatest keskkondadest ning sa pead vaeva nägema, et neid omavahel suhtlema saada. Jajah, nad õpivad nende iga-aastaste sünnipäevadega üksteist aina rohkem tundma ja mõni aktiivsem hing hoiab nagunii alati juttu üleval, aga see on siiski midagi muud, kui tosin väga head sõpra, kes tõesti aasta läbi kõike koos teevad.
Lapseta poleks mul mingit probleemi saada aegamisi lihtsalt selle sõpruskonna täieõiguslikuks osaks, hetkeolukorras pean aga tegevust vaid nukralt pealt vaatama. Eks ma ju vahel saan osa ka võtta – kord kuus on ema lapsehoidjaks, vahel käime lapsega külas, vahel lapsega pubiski. Aga see kõik juhtub siiski harva. Ja mina ei saa minna suvalisel õhtul spontaanselt sinna, kuhu kutsutakse, sest esiteks pole mul Tartus kedagi, kes kutsuks ja teiseks on mul laps, kes tahab iga kolme tunni tagant süüa saada.
Ja see pole tõepoolest Mehe süü. Ja see, et mina olen sunnitud lapse küljes kinni olema, ei tähenda seda, et Mees peaks kogu aeg kodus istuma. Ja see tõepoolest ei tähenda, nagu ma oma last kogu südamest ei armastaks.
Raske on, muud midagi. Olukord on kõike muud kui minu kasuks. Tunnen ennast liiga tihti välja jäetuna. Ei saa otseselt öelda, et mind ei võeta omaks, aga…
Ma ise vihkan ennast ka, kui ma niiviisi halan. Ja ma kujutan juba ette paari inimest, kes seda postitust lugedes mõtlevad: kuradi hädapätakas, miks ta ennast üles keerab ja endale olematuid asju ette kujutab.
Aga ma olen viimase kolme kuu jooksul seda kõike liiga tihti mõelnud, parem kirjutan lõpuks välja, ehk läheb kergemaks.
Kui mul hea tuju on, siis ei häiri mind ükski ülalmainitud asjadest kõige vähematki. Paraku tekib üht ja sedasama masendavat situatsiooni kuidagi liiga tihti.
Pff. Eks homme ole parem päev. Ma loodan. Tähendab, tänane päev oli üllatavalt tegus ja produktiivne, jõudsime palju ära teha. Lihtsalt õhtu pidi ikka käest ära minema. Tüüpiline.
“Mehe sõbra” ja muidu kõrvaltvaatajana ütleks seda, et vaja on kannatlikkust ja mõistmist 😉 Rohkem seda esimest muidugi.
sa kirjeldad peaagu minu situatsiooni kuigi mul oli vist ikka suti hullem. ma nimelt jäin rasedaks ja sain lapse keskkonnas, kus mul kohe üldse mitte ühtegi sõpra polnud ning nädalavahetuseti väljaminekud olid kas mu abikaasal v6i siis üliüliharva meil mõlemal koos ja ämm lapsehoidjaks. kui tütar 5 kuune oli, tegid abikaasa tutvusringkonna naised mulle ilmselt haletsusest naisteõhtu, mis oli väga vahva kuid siiski mitte päris see. ja nüüdseks on ka ikka paraku kõik minu isiklikud sõbrad/sõbrannad need, kellega päeva ajal kärusid koos lükata.
irw. loe mu kommentaari ühele oma maikuisele postile natuke vingu ka…
Asi ehk polegi sõprades vaid tundes, et oled nagu nn. varuvariant – et nii kui keegi helistab, nii oled teisejärguline… Et ta ka kunagi ütleks EI, et jään täna koju oma naise ja lapsega..
Arvan, et sa ei peaks iseennast piitsutama ja pere huvides siiski kokku leppima, kui tihti ta sõpradega väljas käib, 2-3-4 korda nädalas või iga kord, kui “sõber” helistab?
Leeni, ükski mu Eesti sõpradest pole lubanudki lapsehoidjaks tulla, aga ausalt öelda ma vist ei usaldaks ka nii väikese lapse juurde kedagi peale ema ja nende sõbrannade, kel endal laps on. Ja seni tundub, et need sõbrad, kellega suhtlus püsis läbi Londonis elatud aja, on ka praegu olemas – nad on lihtsalt peaaegu kõik teises linnas, seega saame enamik ajast vaid MSNis rääkida.
Aga jah, õigus sul on, olemine on veel üksikum kui raseduse ajal 🙂
Kai, ega ta ju IGA kord ei lähe. Vist. Mulle tundub, et nii 75% kordadest, ehk isegi liialdan. Ja ega teda ju iga päev ei kutsutagi, paar korda nädalas vast pigem (vahel rohkem, vahel vähem). Lihtsalt minu jaoks tundub iga kord, et alles käis ja kõik need samad vanad tunded tulevad tagasi 🙂
Welcome to my world.
Ma nii ootan seda päeva, kui mul Tallinnas oma sotsiaalne tugivõrgustik on. Praegu on tuttavad… läheb aega, enne kui nad sõpradeks saavad.
Tikker, lähme välja 🙂 Mina pole küll sõber ega isegi mitte tuttav ja ma elan Elvas, mitte Tartus (see tähendab planeerimist ja öömaja otsimist)… aga paariks tunniks kusagile istuma minna saaks ikka ju 🙂
kuule, järgmisel nädalal võiks ju ühe “spontaanse” õhtu teha. mulle kuluks ka ära 😛
mine välja ja anna maasikas mulle hoiule =)
1. kord nädalas mehe kohta, kes linna teise otsa pistikut otsima läks ja pidevalt kodus koob ja küpsetab??? Minu oma töötab kodus ja joob 3 päeva jutti. elu on tõesti ebaõiglane!
(ma ka “jalutasin” too õhtu)