Kuna ema igakuised külaskäigud on teatavasti ainus aeg, mil meil on lapsehoidja ja seega võimalus kahekesi väljas käia, mõtlesime, et peaksime seda täna õhtul kindlasti tegema – niigi olid päevad seni märkamatult möödunud ja ema sõidab juba homme ära.
Algne plaan oli Antti ja Rarru poole minna, seal meeldivas seltskonnas mõned õlled/siidrid tarbida, siis ehk Zavoodis veel ühed joogid võtta ja koju tulla.
Tegelikkuses ei tahtnud Plika, kes on terve selle nädala probleemideta hiljemalt kell kümme oma voodikeses norsanud, kuidagi rahule jääda. Mingit meeletut nuttu polnud, aga oma voodis ta magama ei jäänud ja hädavirin oli aeg-ajalt üsna konkreetne – piisavalt konkreetne, et sellele tähelepanu pidi pöörama, tegu polnud tavapärase rõõmsa õhtuse lalinaga. No ja me lihtsalt ei tahtnud enne välja minna, kui laps magab, sest siis oli endal süda rahulikum.
Nii see aeg venis ja Antti muutus juba kärsituks – tahtis kodust välja saada. kuna meil oli alkohol juba varutud, tegime ettepaneku õues kokku saada, ringi jalutada ja juua.
Mõeldud – tehtud. Laps paistis lõpuks piisavalt rahulik olevat, seega jätsime ta ema hooleks ja etteruttavalt võib ära öelda, et jäigi nututa magama ja magab rahuliselt siiani. Meie jalutasime Antti-Rarruga toomemäel, jõime veini ja rääkisime juttu. Mõnus oli.
Aga siis sai vein otsa ja niiskus puges kontide vahele, seega seadsime sammud Zavoodi poole. Otsustasin, et ei hakka oma suurt siidrit üldse lahti tegema – ära ma poleks seda joonud (ainult ühe söögikorra jaoks oli piima varutud), lahtisena lahtunuks vastikult ära, seega tundus mõistlikum mõneks teiseks korraks jätta, Zavoodis üks siider juua ja koju ära tulla.
Aga Zavoodis, sellessamas Zavoodis, mida ma kunagi niiväga armastasin, kus ma veel eelmiste jõulude ajal ja viimasel sügiselgi rõõmsalt istusin, tundsin ma ennast järsku nagu teiselt planeedilt. Sealne seltskond tundus järsku nii mõttetu. Trügimine tundus järsku nii mõttetu. Köögist levivad praehaisud olid vastikud. Selles trügivas seltskonnas praehaisus seismine (sest vabu laudu otse loomulikult polnud) ja kalli raha eest joomine tundus nii mõttetu. Kurat, isegi joomine üleüldiselt tundus täiesti mõttetu.
Nii ma siis lihtsalt jätsin Mehe sinna ja tulin ise koju. Ja tuletasin meelde oma eelmist joomiskatset nädal-paar tagasi, kus piim sai sügavkülmast välja võetud, aga siis läks väljaminekuisu üle ning järgmisel päeval üritasime kodus kahekesi juua, et piim jumala eest raisku ei läheks. Mees oli unine ja minule siider järsku lihtsalt ei maitsenud, nii et purju ei jäänud me kumbki, aga öösel üles ärgata, piima soojendada ja seda pudelist anda (kui tüütu võrreldes lapse tissi otsa tõstimisega ja edasi magamisega) tuli siiski, sest veres see alkohol ju oli. Täiesti läbikukkunud ettevõtmine ühesõnaga, alkoholile kulunud rahast rääkimata.
Vanaks hakkan vist jääma. Kodus/külas, mõnes hubases kohvikus või vaiksemas pubis ja heas seltskonnas limpsiks vast endiselt veini või siidrit, aga… Mingit hullu peolooma minust enam ei ole.
Seltskonnas polnud ju asi, seltskond oli hea – ja kuni me väljas jalutasime, oli tore. Aga sealt edasi – minu jaoks täiesti mõttetu.
Mis seal ikka. Kui nii, siis nii. Ei ole vist mõtet kurvastada, kui enam juua ega pidu panna ei taha – jääbki rohkem raha ja tervist alles, lapsega on niipidi nagunii tunduvalt kergem. Näis, kauaks see periood kestma jääb…
Mõne korra põhjal ei saa veel põhjapanevaid järeldusi teha. Usu mind, kui see pisike on üle aasta vana, siis tahad sa korra väljas käia, JUUA…. ja siis on pooleks aastaks jälle isu otsas 😛
Mul liikusid ka eile mõtted Zavoodi suunas, aga meespool jäi oma tulekuga nii hilja peale, et ei oleks enam rongile jõudnud. Phuh. Tahaks küll.
See Zavoodi lõik – tore lugeda, et ka naised lõpuks selliste tõdemusteni jõuavad ^^.