Üritan meelde tuletada, kas mulle on kunagi ligilähedaseltki midagi nii ägedat kingitud, aga mitte ei tule pähe. Eks ma ole oma elu jooksul kuhjaga toredaid kinke saanud, aga sellist… Njah. Ma olen paraku see tüüp, kes teistele ekstrahullumeelseid ideid välja mõtleb ja üllatusi korraldab, mitte see, KELLELE korraldatakse.
Lugu ma muidugi kuulnud pole (irooniline on see, et kui mulle oleks vähemalgi määral kohale jõudnud, et eilsel peol, mida Antti isegi korra mainis, Daki sünnipäeva tähistati või sosistatud, et selline asi juhtuma hakkab, oleksime vabalt saanud minna – lapsehoidja oli ju olemas), aga juba Piia kujundusest aimab nii mõndagi :)
Kuna ma olen hetkel tänu eelmises postituses mainitule siiski natukene kibestunud tujus, oleks mul kingituste kui selliste teemal teatud kontekstis kohe rohkem ütlemist, aga ma hoian ennast parem tagasi, sest homme kahetseksin, nii palju ma end tunnen küll.
Ja ei tasu parem mainidagi seda, et saan ise ühe kuu ja ühe nädala pärast 25 ning mu senine plaan lasta kõigil soovijatel väiksemate seltskondade kaupa neile sobival õhtul läbi käia, et vaikselt tähistada ja kooki-kohvi pakkuda – plaan, mis mulle lõpuks täitsa meeldima hakkas ja lapsele mõeldes kindlasti kõige parem on – tundub järsku kuidagi nii igav ja mõttetu ja kahvatu.
Praeguses olukorras ja viimati mainitud teema jätkuna oleks kohane emotseda veel teemal “mina ja mu üle Eesti laiali pillutud sõprusringkond, kes ei ole elu seeski üksteist nii hästi tundnud, et midagi sellist oleks üldse võimalik korraldada”, aga no… Kahetseksin homme sedagi, ma ju armastan oma sõpru, nemad pole milleski süüdi.
Ega’s midagi, olen juba pikemat aega üldise elu ja kõige juhtunu pärast nii naeruväärselt optimistlik ja tänulik ja õnnelik olnud, et võin endale ühe hilisõhtuse emotsemise lubada küll.
Küllap homme kõik jälle korda saab.
3 Responses to “Ma olen kade, tõepoolest”
Leave a Reply
This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.
Ära nuta nunnu. Ega siis sünnipäedade puhul pole kõige tähtsamad kingid vaid see, et kallid inimesed on kohal ja nendega saab koos olla. Oluline ei ole see, kas tullakse korraga ja tehakse mürtsu või käiakse paarikaupa ning nauditakse teed ja kooki.
Kui tahad suurt seltskonda siis pane kuupäev aegsasti paika ja teata kõige kuitsutuile, et need jõuaks aegsasti plaane teha. Lumine piknik kuskil Tartu kandis grüünes soojendavate jookise ja lumeinglite tegemisega peaks veerandsajandi sünna meelde küll jätma.
Eh, ma ju tean väga hästi, et kingid pole tähtsad, vaid sõbrad ja nendega koos olemine.
Ma ju kaalusin suure sünnipäeva korraldamist igast küljest ja jõudsin järeldusele, et ehkki teostatav, oleks see liiga suur ja ebamugav ettevõtmine, mistõttu sai omaenese mugavusest ja lapse parimatest huvidest lähtuvalt otsustatud just sellise plaani kasuks, nagu blogis kirjeldasin.
See oli lihtsalt õnnetu kokkusattumus, et minu sel hetkel veidikene kibestunud tuju langes kokku Daki täiesti õigustatult vaimustunud sissekandega, tuletades mulle ühekorraga meelde absoluutselt kõik need mõtted, mis mul läbi sünnipäevade vahel harva ükshaaval peast läbi käinud on ja…
Tulemuseks oli siis see. Ma ju ütlesin ise ka, et järgmisel päeval on taolisi tundepuhanguid piinlik lugeda, sest TEGELIKULT pole häda midagi. eks nii ongi.
Lihtsalt… Olen harjunud ennast siin välja elama. Padja peksmine pole mind eriti kunagi aidanud, tühjaks kirjutamine on efektiivsem.
Minu 25 sünnipäev oli selline, et pidime mehega sööma minema ja kahekesi tähistama kuni ma tema juurde läksin ja ta minu söögiplaanide peale ütles: “aga mitte täna ju!!!” tal on kurk valus ja ei tunne maitset! enne ta muidugi midagi ei maininud. õhtul tahtis veel poodi minna, mille peale mina ülejäänud õhtu nutsin…
selle kõrval pole lapsega kodus olla ja toredas seltskonnas kooki pakkuda vist enam nii hirmus?