Libanädalavahetus

Nagu isegi näete, pole must sel nädalal erilist kirjalooma olnud.

Esmaspäeval oli pühapäeva järelkajana võrdlemisi pilves tuju, mistõttu polnud erilist optimismi rutiinseid päevasündmuseid rõõmsa hurraaga kirja panna (heas tujus genereerin ükskõik kui igavast päevast võrdlemisi loetava kokkuvõtte), seega jäi üldse kirjutamata. Eile tuli Maris külla, nii et tegin viimaste kuude absoluutse rekordi, avades arvuti esimest korda alles kell pool neli pärastlõunal. No ja kuna tegemist oli meil enam kui küllaga, pühendusin vahelduseks arvutivälisele elule ja piirdusin elumärgi jätmisel – nagu sellistel puhkudel ikka – fotodega.

Igatahes. Alustades algusest…

Postituse pealkiri tuli Marise nädalavahetuse tundest. Minu jaoks pole eriti vahet, mis nädalapäev on, sest me ju Mehega mõlemad kodused, nii et nädalavahetus võib vabalt ka keset nädalat olla 😉

Eile oli Marise auks taaskord päikseline ilm, seega käisime pärast hommikukohvi ja -pannkooke pika tiiru jalutamas. Pildid said juba eile üles.

Õhtupoolikul meelitasime Meest veel igasugu mõnusaid asju kokkama (ärgem unustagem hommikusi pannkooke) – ahjuvormirooga ja hallitusjuustuga seeni. Njämm.

Kui Mees õhtul välja läks, võtsime meie ette varem varutud šampuse ja suure siidri ning kaks minu lemmikfilmi Oceans 11 ja Love Actually, mille vaatamisega ma Marist harida tahtsin. Nii me siis tinutasime ja vaatasime ja naersime ja rääkisime ja üritasime last magama saada. Kõik õnnestus, ma ütleks, suurepäraselt. Laps, tähendab, ärkas pärast lühiajalist uinakut ja ei tahtnud mitte vaiki jääda, aga kuna mul oli mõnest klaasist šampusest tulenevalt väga lahke ja eluga rahul tuju, ei lasknud ma ennast sellest häirida ja tassisin teda pool tunnikest õla peal ringi, kuni ta lõpuks jälle magama saada õnnestus.

Eilse õhtu meeldejäävaim kommentaar pärineb kahtlemata Mariselt (kliinik.ee alkoholitesti uurides): “Kaks ja veerand pudelit veini on surmavalt ohtlik mürgistus? Ei tahaks uskuda, ma olen ju veel elus.”

Täna hommikul ärkasime juba kell üheksa, aga olime kõik kolmekesi (saime alles poole öö ajal magama) võrdlemisi surnud olekus, hommikukohv ei aidanud suuremat kaasa.

Päeva parim sündmus on kahtlemata pesumasinaparandaja külaskäik – tellitud varuosad olid pärast mitmenädalast ootamist lõpuks kohal ning masin sai korda. Garantiikuludega 😛 Juhhei!

Lõuna paiku võttis Mees endale kangelasliku ülesande lapsega välja minna, ehkki me oleks tahtnud kõik hoopis magama heita. Niisiis läks ta Antti poole, kus laps akna taga põõnata sai, meie jäime Marisega koju ja chillisime niisama. Pärast sooja lõunasööki eelmisest päevast üle jäänud ja üles soojendatud vormiroa näol ning tassikest kohvi oli enesetunne kohe poole parem.

Õhtul läks Maris rongi peale, meie üritasime kaaskirja kirjutada ja süüa teha ja last vannitada ja… Pesu pesime ühe masinatäie ja…

Igal juhul olin õhtuks nii väsinud ja omadega läbi, et oli tunne, nagu ei jõuaks enam mitte midagi teha – et lihtsalt ei taha nõusid pesta ega vannituba koristada ja ongi kõik. Istusin natukeseks arvutisse fotosid valima ja see tegi tuju nii palju paremaks, et koristamise jõud tuli tagasi. Pärast õhtust ringkäiku oli kohe poole parem tunne arvutisse istuda – väljateenitud puhkus ikkagi.

Igatahes oli äärmiselt mõnus aeg maha võtta ja päevade kaupa kõigest võimalikust jutustada – Marisega jätkub seda lõpmatuseni, meil on lihtsalt paljudest asjadest ühesugune arusaam.

Muuseas jõudsin tema kui kohvimaani siinoleku auks kahe päeva jooksul neli korda peene masinaga kohvi teha, eile õhtul tuli kolmas kord juba päris hästi välja. Peab ikka rohkem harjutama – tähendab, et on rohkem külalisi vaja, kellele kohvi pakkuda 😉

Maris ise kirjutab ka.

Mõned üles panemata pildid on ka veel.

Lennuk:

Tudu:

Vastupidiselt esmamuljele, et jälle on laps paha peal käinud, oli hoopis Mees see, kes leidis, et oleks lõbus Plika nägu tahmaste sõrmedega ära maalida:

Leave a Comment

Your email address will not be published. Required fields are marked *

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.

Scroll to Top