tikker@tartu says:
kas sinu meelest on see ka teada-tuntud asi, et riigikogulased ainult sügavad mune ja vahivad niisama?
Maris says:
😀 loomulikult
tikker@tartu says:
mees imestab, et ma nii šokeeritud olen
maitea, ma ei mõtle sellistele asjadele eriti
nagu näha
see ajab lihtsalt s*ta keema
üks asi, kui ma maksan 20k aastas, et ülikoolis käia ja siis loengutes kuulamise asemel netis istun… MINA maksan selle eest, eks
a kui ma maksan makse selle eest, et nendega riigis vajalikku tehtaks ja need, kes vajalikku tegema peaks, minu raha eest netis istuvad, siis…
Maris says:
minu meelest pole poliitikutest mitte muhvigi kasu
loomulikult ei tee nad midagi, pooled neist ei käi ju kohalgi
tikker@tartu says:
a kuidas siis sinu arust peaks riiki juhtima? 😀
kui poliitikutest kasu pole
Maris says:
selles mõttes, et kohalkäimise andmeid vaadates puudub suurem osa neist vähemalt kolmandikult istungitelt
kuskilt ma lugesin kunagi selliseid näitajaid
noh, ega Eestit eriti juhitagi ju
lörtsitakse pigem
tikker@tartu says:
aga mida selle vastu teha? 😀
Maris says:
😀
ega suurt midagi aitaks niikuinii 😀
kiruda saab
teine võimalus on minema kolida, aga poliitikud on ühe vitsaga löödud igal pool
noh, üleüldse, mina pooldaks mingil määral vähendatud demokraatiat, minu meelest humaanne diktatuur oleks kõige etem riigijuhtimise viis, sest siis tehtaks vähemalt kõike ühe inimese arusaamade järgi ja ei tuleks kokku pudru ja kapsad, vaid teostataks ühtset visiooni
aga ma saan aru, et tänapäevasesse maailma see eriti ei istu ja üleüldse, sellist normaalset inimest riigi etteotsa on ka võimatu leida, nii et see ka jääb ära
siis jääks veel üle ise hakata poliitikuks ja üritada asja parandada, aga see on ka out of question
tikker@tartu says:
pigem sina kui mina 😀
Maris says:
ma olen liiga paindumatu
ma ei suudaks teha mingites asjades kompromisse, et teises teine kompromissile peaks minema
mul on mõnede asjade koha pealt liiga kindlad põhimõtted ja ma pigem jätaks üldse lepingud tegemata, kui ma oma tahtmist täielikult ei saa 😀
mis lõppeks poliitilise isolatsiooniga
nii et üldiselt leian ma, et kõige asjalikum on mitte selliste murede peale mõelda ja katsuda antud oludes lihtsalt parimal võimalikul moel hakkama saada
sest asjata ja kasutult peavaevamisest pole ka mingit tolku
tikker@tartu says:
jah, aga
ma pean siiski mõtlema, kas pole olemas mõnd riiki, kus äkki ikkagi asjad veidi rohkem korras oleks
Maris says:
ei
ainus poliitikuid kontrolliv tegur on rahva arvamus
teistes riikides on rohkem rahvast ja seega suuremast hirmust nende ees on asjad lihtsalt rohkem varjatumad
ja kui välja tuleb, on skandaal tõsisem
aga muu on kõik samamoodi
tikker@tartu says:
ma kolin üksikule saarele :S
Maris says:
😀
kui sa siiani oled selles ilmas hakkama saanud, küll saad edasi
tikker@tartu says:
enne ma olen hakkama saanud nii, et ma ei ole mõelnud, mida teevad need värdjad, kellele minu teenitud palga pealt makstud maksudest palka makstakse
URR
Maris says:
tegelikult on nii, et Eestis on isegi hästi, sest Eesti on lihtsalt nii pisike ja nii mõttetu ja siinsed mastaabid on pointless
et ka poliitikud ei saa väga suuri käkke keerata
mujal on asi veel nukram
tikker@tartu says:
maailm on p*rses
Maris says:
😀
tikker@tartu says:
aga isikuvalimised?
kas see sinu meelest parandaks asja?
Maris says:
suuremalt jaolt mitte
sest isikute vahel kompromisside ja üksmeele saavutamine on veelgi raskem kui parteide ladvikute vahel ja siis võtaks kõik asjad veel rohkem aega
tikker@tartu says:
nojah, aga järsku need isikud vähemalt tahaks netis istumise asemel reaalselt tööd teha ja vähemalt ÜRITAKS riiki paremaks teha?
Maris says:
😀 see on küll väga sinisilmne oletus
miks sa arvad, et nad seepärast rohkem tööd tegema motiveeritud oleks?
tikker@tartu says:
ei tea, mõni selline poliitik peaks ju leiduma? 😀
Maris says:
No mõni kindlasti on praegu ka 😀
aga need on alati erandid
missioonitundega inimesi on alati vähe
enamikel õpetajatest ja arstidest ja poliitikutest jne see lihtsalt puudub
need, kel seda on, on väga väga head
aga enamik teeb seda lihtsalt kas inertsist või mingist omakasust 😉
Ja nii juhtubki alati, kui ma üritan ennast ümbritseva või poliitikaga rohkem kurssi viia – ma loen veidike uudiseid, olen kas tülgastunud või jahmunud kogu sellest s*tast, mida teada saan, arutan seda veidike teistega ning jõuan lõpuks arusaamisele, et ma ise olen viimne naiivitar ja idioot, et ma seda kõike juba varem ei teadnud ning et ma üldse imestan, kuidas kõik nii p*rses on.
Ma olengi optimist ja naiivitar – ma tahan uskuda, et inimesed on ilusad ja head ning poliitikud, kelle me riigi etteotsa valime, oskavad ja tahavad oma tööd teha. Reaalsus ei sobi minu ellusuhtumisega kõige vähematki. Ja ei, ma EI taha ise poliitikasse minna, mõtegi sellest ajab mul südame pahaks.
Niisiis jõuan ma ikka ja alati tagasi selleni, et nö üldine intelligentsus ja maailma asjadega kursis olemine on (vähemalt minu meelest/minu puhul) kõvasti üle tähtsustatud. Jah, ma saan sellest, mis Eestis ja poliitikas toimub, uudiseid lugedes rohkem aimu, aga mida see mulle annab peale masenduse, kuna kõik tundub nii p*rses olevat?
Iga kingsepp jäägu oma liistude juurde – minule sobib rohkem roosa mulli elustiil. Kavatsen edaspidi lugeda uudiseid vaid nii vähe, kui mulle endale reaalselt vajalik on – Tarbija24 artiklitest on kohati küll reaalset kasu 🙂 Aga poliitika, mõrvad ja muu taoline jäävad minust puutumata.
Eestis võib palju asju p*rses olla, aga see on siiski mu kodumaa ja ma armastan oma kodu. Kui ma peaksin kunagi saama teavet selle kohta, et kusagil mujal on asjalood tunduvalt paremad ja õiglasemad, võin ju mõelda sinna kolimisele 🙂 Ma ei usu aga eriti, et sellist kohta olemas on.
Maailm on hukas, aga elama ju siiski peab.
Niisiis elan mina edasi oma roosas mullis ning ei mõtle selle üle, kuidas poliitikud 50k eest netis surfavad või Austraalias metsad põlevad – mina ei saa nagunii kumbagi muuta. Selle asemel rõõmustan hoopis oma lapse naeratuse üle, elan kaasa lähedaste elule ja tegemistele, muretsen ja rõõmustan koos nendega. Üritan oma elu oma võimaluste kohaselt kõige paremini korda seada, kirjutan sellest oma väikese mätta otsast vaadatuna siia blogisse eraelulisi tähelepanekuid ja… Põrgusse kõik muu.
Ema Teresat minust ei saa, üritan lihtsalt oma elu südametunnistusega kooskõlas elada ning ehk leida need kohad, kus minu abist reaalset kasu on – loomade varjupaik vms.
Ja ongi kõik.
Üks küsimus veel siiski jääb – arvasin seni, et minu kui riigist hooliva kodaniku kohus on valida alati, kui on võimalik valimas käia. Nüüd pole ma enam selleski kindel.
Aga ma lähen nüüd hoopis lapsega välja jalutama ja talvemuinasjuttu nautima – pea on kogu sellest jamast paks.
Mulle jälle tundub, et roosa-mulli-elu ei tee asja üldiselt üldse paremaks vaid pigem halvemaks (kindlasti mitte iseenda jaoks, aga nii riigijuhtimise tasandil). Ainus abinõu demokraatias on mu arvates kodanikualgatus. Ja seda igas valdkonnas. Sest enne, kui kodanik ei nõua, et tema raha eest mingit reaalset tööd tehakse, no miks siis peakski. Sest ideaalses variandis, ei ole ju riik mingi püha lehm ja poliitik mingi osav karjane, kes siis kodaniku eest peab hoolitsema, vaid kodanik ise on poliitiku ennast esindama valinud ja kodanik ISE (küll võib-olla kaudsemalt) vastutab samamoodi olukorra eest riigis, kui toosama poliitik. Niisiis saab halvas riigikorralduses süüdistada ainult valesid valikuid ja iseenda laiskust (no ses mõttes, et kui midagi on valesti, siis tuleb kätte võtta ja ära korraldada), aga ära jääb energiat laastav kirumine ja kibestumine.
Aga võib-olla olen mina ka liiga naiivne.
Kusjuures kodanikualgatusse puutuvaga olen ma täiesti nõus. Pole vist küll parim näide, aga “Teeme ära” kampaaniast oleksin hea meelega osa võtnud – võtaksin ka igasugu muudest asjadest, mille puhul ma näen, et neist reaalne kasu on.
Ja roosas mullis elamise väärtus käis ikka minu elu kohta – riigikogule makstakse selle eest 50k, et nad riiki paremaks teeksid, NEMAD omale küll mingil juhul roosat mulli lubada ei saa!
Kui käia valimas, on mingigi lootus, et minu hääl midagigi muudab. Kui valimas ei käi, siis pole antud oma panus muutusesse. Lisaks minu arvates need, kes valmis ei käi, ei tohiks poliitikat kritiseerida, nad ju ise ei valinud kedagi paremat.
Mmh, mulle tundub, et kõik poliitikud niimoodi ühte patta lüüa on kuidagi ebaõiglane. Ja ega siis riigikoguliikme ainus töö ei ole istungite ajal saalis kohal istuda. Põhitöö käib ikka komisjonides, kus eelnõud ette valmistatakse ja eriala asjatundjatega probleeme arutatakse. Aga olen minagi poliitikute lolluse ja ahnuse peale vihastanud, viimati Maret Merisaare peale, kes oli seisukohal, et kuluhüvitise peab ikka viimase sendini ära kulutama.
Kõiki ühte patta lüüa ongi ebaõiglane, paraku neid tõeliselt häid ja teotahtega poliitikuid on vähevõitu, nii kipuvad nad s*ta sisse ära kaduma.
Komisjonides töötamine jms on ju kõik väga kena, aga ega sellepärast muul ajal avalikult netis surfama ei pea. Kõigil on vahel igav, keelatud asju tuleb teha nii, et vahele ei jääks 🙂 Sellest artiklist jäi mulje nagu Eesti riigile näidataks keskmist sõrme – riigi juhtimine on nii igav töö, et ma haigutan avalikult ja tegelen demonstratiivselt muude asjadega.
Eks ta tõsi on, et Delfi lihtsalt saavutas oma eesmärgi inimeste emotsioonidel mängida ja võimalikult palju s*tta üles keerutada 🙂
Ja valima lähen ikka, ei oska muudmoodi. Totter see küll on, et minu poolt kellelegi antud hääl läheb selle erakonna esinumbrite nuumamiseks, aga vähemalt olen oma panuse andnud!
Nagu näha, siis juba hiilibki see totter optimism ja naiivne usk inimkonna üldisesse headusesse minusse tagasi – ma kohe ei oska muudmoodi 🙂