Mul oli terve hommiku ja lõuna niiii hea tuju.
Ja siis ma läksin näljaseks ja tigedaks. Ja kui ma lõpuks süüa sain, olin ikka sama tige. Ja pärast poes käimist ikka sama tige. Ja kuna elekter läks ära ja Mees, kes oli taas lubanud klubis aidata, kodust väljas tähtsaid asju ajas, olin kohe eriti tige. Ja kogu see segadus tundus selline kaos, et ma ei osanud selle likvideerimisega kuskilt otsast pihtagi hakata – ja olin tige. Ja laps otse loomulikult ärkas ka poes üles, selle asemel et kolm tundi jutti magada, nii et ma pidin teda veel tund aega unele kussutama – mis ei teinud ka just tuju paremaks. No ja kui nii pimedaks läks, et enam suurt miskit teha ei näinud, siis olin ma kah tige 🙂
Elekter tuli tagasi punkt kell seitse – tund varem, kui lubatud. Nüüdseks laps magab ja mul on kõht täis ja… Ma lihtsalt enam ei viitsi. Koristada ei viitsi ja und ei ole ja Meest ka pole.
Eks ma ikka võtan ennast kokku ja sätin edasi, täna sai niigi üle mõistuse vähe tehtud – nõudekapi tegin korda ja alustasin teiste köögikappide sortimist, muud ei miskit. Sellise tempoga lõpetaks ma küll alles jaanipäeval.
Ja oi krt, kui tigedaks teeb, et JÄLLE on just enne mu sünnipäeva kolimisjärgne kaos ja Mees käib baarmenit mängimas, selle asemel, et aidata mul lahti pakkida ja kodu sisse seada (mhmh, ma olen ise ka süüdi – ta ju küsis enne, mis ma tema kluppi minekust arvan ja ma arvasin nagu tavaliselt. Ei jõudnud kohe kohale, kui palju väärtuslikku aega see ära võtab).
Tige siis, saite ikka aru, jah 😉
Eipole hullu, läkski kogu see kolimine liiga libedalt. Pean lihtsalt väheke auru välja laskma.
Homme on kindlasti parem päev.