Apr 142009
 

Oleks Eesti rahva muuseum mu eilse päeva tegemiste kohta teada tahtnud, oleks ma  hea meelega kirjutanud. Tänane päev on olnud täiesti uimane ja mõttetu, sellega ma nende ajalukku tõepoolest minna ei taha.

Aga üht-teist üles tähendada tahaks küll – just peamiselt möödunud päevadest.

Bussisõit Pärnusse oli tõesti mõnus. Ma ei tea, mida meie kaasreisijad küll arvata võisid – me kogu aeg sebisime ja rääkisime ja tegime fotosid ja laps lalises ja… Aga väga häirivad me vast ei olnud :P

Söögipaus:

Vanaema süles:

Uni murdis maha:

Pühapäeval käisime Mehe vanaema 75. juubelil. Oli terve reserveeritud kohvik ja pikk laud ja 40 inimest ja lõõtspillimängijad ja igasugu viktoriinid-võistlused… Plika pidas ennast täiesti hämmastavalt hästi ülal. Kogu asi algas kell kaks, esimese tunni magas ta akna taga ja lasi meil rahus praadi süüa. Siis ärkas ja chillis meiega kella kuueni – käis sugulastel sülest sülle, tantsis Mehe ja minuga, naeratas kogu aeg ja ei lasknud ennast suurest lärmist ja võõrast inimhulgast absoluutselt heidutada.

Kaks viimast ööd on täiesti alamagatud, sest lasin ennast korraks vanasse mustrisse langeda ja istusin poole ööni üleval, et põnevat blogi lugeda. Eile polnud nagu hädagi, aga tänaseks olin suht tapetud kana. Suutsin küll päeva jooksul natuke koristada, aga istusin enamik ajast ikkagi arvutis, sest millekski asjalikumaks jõudu ei jätkunud. Täna tuleb küll ruttu magama minna, poole ööni üleval olemist ei saa enam endale lubada.

Piia käis külas oma skänneril järel ja tõi kommi. muuhulgas lehmakommi:

Plika sai endale uue luti. Suur tüdruk, suur lutt :) See seisis juba kuu-paar kapis ja ootas lapse kasvamist – rohkem ei jõudnud oodata. Nii ilus punane :P

Peaaegu 60 lugejat on ennast küsitluse all üles andnud – ootan endiselt huviga, mis arv kokku tuleb. Väga äge on lugeda seda kõike :)

Ja juba ma hakkasin ka otsast ühte remondiblogi lugema, mis on jällegi nii põnev… Praeguseks on korter ilmselt juba valmis, algus on 2007. jaanuaris. Ma muudkui loen ja mõtlen, kuidas tahaks ka sedasama teha. Ühel päeval…

  2 Responses to “Päev jääb kinkimata”

  1. Õnnelike silmadega tüdruk. Ei mingeid kärpeid siiraste naeratuste osas :)

  2. Tundsin end vist ära. See ehitamine on nagu Tallinna linn, mis ei valmi iial. Praegu veel on uksed värvimata ja enamus liistudest paigaldamata ja esikupõrand ja korralik ventilatsioon ja veel tuhat pisiasja ootavad ka oma aega. Loodan, et kui kunagi valmis peaks saama, siis ülemine naaber veeuputust kaela ei saada. Viimased 2 aastat on õpetanud, et üürimisel on omad võlud.

 Leave a Reply

You may use these HTML tags and attributes: <a href="" title=""> <abbr title=""> <acronym title=""> <b> <blockquote cite=""> <cite> <code> <del datetime=""> <em> <i> <q cite=""> <s> <strike> <strong>

(required)

(required)

This site uses Akismet to reduce spam. Learn how your comment data is processed.