Eile õhtul sai kella kümne ajal Pärnu poole sõitma hakatud. Poole üheks kohale jõutud. Marise juures ööbitud, kella neljani šampust joodud ja Aliast mängitud.
Täna hommikul sai probleemideta kell pool üheksa lapse lalina peale üles tõustud. Tähendab, mina vähemalt, teised põõnasid seni, kuni ma neile laliseva lapse voodisse tõstsin – jube hea äratusviis, keegi ei saa kurjaks, kui rõõmust särav nägu vastu vahib.
Laps, kusjuures, käitus eeskujulikult. Magas terve tee autos, ärkas Pärnusse jõudes üles, nägu laia naeru täis, ja hängis meiega veidi. Siis tiss ja magama. Noo, natuke raske oli küll magama jääda, sest sealsamas põrandal tema lambanaha kõrval oli meie voodi, mille linaäär nii ahvatlevalt rippus… Nii et kõigepealt oli vaja ennast teki seest välja ja jalgupidi voodi alla nihverdada, et linaga mängida saaks. Aga magama ta lõpuks jäi ja hommikul pakkus seesama linaäär vähemalt pooleks tunniks mängulusti, nii et mina sain veel rahus tukkuda.
Jaa, ja siis ma viisin lapse kõigepealt Marise voodisse, et teda üles ajada ja siis oli meil põnev jälgida, kuidas Plika roomab. Jaa, ta päriselt roomab. Küll natukese kaupa ja kõvematel/siledamatel pindadel, aga roomab. Sihikindlalt ühes suunas. Täna hommikul näiteks majapidamispaberi rulli suunas.
Ja siis sai kohvi tehtud ja võileibu söödud ja telekat vaadatud ja värsket ajalehte loetud… Ja niisama uimatud. Ja lõpuks sai (tibi)jutuajamise käigus kaks minutit huuli värvitud. Jaa, ma ei mäleta, millal ma viimati huuli värvisin, saati siis nii kaua ja põhjalikult (täitsa tavaline läige oli, susserdasin sellega), aga ilm on nii ilus soe ja kevadine, et tekkis kohe isu… Pealegi on meil Mehega õhtuni erinevad tegemised, seega pole teda läheduses, muidu ma üldse ei viitsikski, musihimu on ilusate huulte himust alati suurem.
Nii hea on, kui ei pea argimuredele mõtlema – mitte et mul neid suurel või olulisel määral oleks, aga ikkagi. Pärnu on puhkus 😛