Näed sa, isegi lille sain. Laupäeva õhtul juba 😉 Ja üllatavalt paljud inimesed on head emadepäeva soovinud – päris jabur tunne on, ausõna.
Oma emale jäi isegi kaart saatmata, lilledest rääkimata. On häbi küll! Aga ma vähemalt helistasin kohe hommikul… Ma miskipärast arvan, et ta pikka viha ei pea 😛
Aga muidu on seal pildi peal meie teine katsetus rabarberikookide vallas – seekord siis maasika-rabarberikook. Maitses väga hea, ainult sutsu magus sai – see oli küll täitsa meie viga, sest suhkrut ja rabarberit sai suht suvaliselt sisse visatud – kohupiim oli meil suhkruta, tuli ju rohkem panna… Ja kaalu meil pole. Aga hea oli ikkagi.
Mees tegi täna jälle lihapirukaid. Kuna ta käis õhtul sõbral abiks kolimas ja läks hiljem temaga sauna, jäi soe toit üldse tegemata. Juba teine päev, kus ainsaks toiduks on pirukad ja kook. Võeh! On küll head, mõlemad on, aga… Tahaks midagi tahedamat 😛 Nii palju muidugi mitte, et ise tegema hakkaks, oh ei. Meie pere kokk on Mees.
Mis veel? Avastasin, et me läheme juba üheksa päeva pärast Londonisse. LENDAME Londonisse. Kas ma olen maininud, et Plikal on juba neli nädalat nohu? Ma olen ikka tainapea küll, et ma neid kahte asja varem kokku ei viinud, ausõna. Aga üheksa päeva peaks olema piisav aeg ühe lapse terveks ravitsemiseks. Humer ja Rhinomeri pump on meil juba mõnda aega kasutuses, täna ostsin hanerasva ja määrisin ta rinna-tallad enne magama panekut sellega sisse. Nüüd mõtisklen, mille sisse purustatud küüslauguküüs panna, et see ta voodi kohale riputada – viimast puhast marlimähet ei tahaks kuidagi võtta, pealegi on see liialt suur. Soki sisse…? Keegi nagu pani kuskil, mäletan, et olen lugenud.
Kui keegi oskab soovitada veel nippe väikelapse nohu efektiivseks ja kiireks raviks, jagage neid minuga, palun! Ja ärge üldse küsigegi, mis saab, kui nohu ära ei lähe. PEAB minema! Lihtsalt peab! Ma olen täiesti raudpoltkindlalt otsustanud, et Plika on üheksa päeva pärast terve nagu purikas. Nüüd tuleb ainult kindlameelselt selle suunas tegutseda.
Ahjaa, ma polegi maininud – tal tuli reede õhtul palavik. Seitse pügalat, seega vist seesamune kerge palavik, kus suurt miskit tegema ei pea, vaid ära minemist ootama. No läks tänaseks ära ka, aga eile oli laps suht nutune. Täna õnneks juba parem. Ilastab kolme eest ja tahab kõike meeleheitlikult närida – ehk siis hammas jälle tulekul, ei oska muud pakkuda.
Meie lisatoidu andmine kulges terve esimese nädala väga edukalt – sai vastavalt 1-2-3-4 tükki kõrvitsat ja edasi 4 kõrvitsat + 1-2-3-4 porgandit. No sellist kuubik-tükki või nii. See viimane 4+4 oli eile, kus ta esimest korda toidu suuremas osas järele jättis, aga no palavik, eks, arusaadav. Täna jättis kah järele, aga esiteks on haigusest toibumise periood ja teiseks tal ei olnud ehk kõht piisavalt tühi, sai natuke halvasti ajastatud, eelmine tiss oli liiga vähe aega enne. Ma siiralt loodan, et edaspidi sööb ta ikka sama isukalt, kui alguses. Ja mõtisklen, mida talle järgmiseks pakkuda – Eesti lillkapsast on saada praegusel aastaajal?
aga jah, see nohu, see on meie kõige suurem mure. sellest on vaja kähku lahti saada…
ega see ei ole ju ka maailma lõpp kui nohuga lendate! mul mingeid lisanippe väga pakkuda ei ole aga tahtsin söömise kohta veel kommentaari kirjutada: see on muide täitsa võimalik, et ta mitte ainult palaviku vms tüttu nüüd enam nii palju ei söönud, hästi paljud lapsed proovivad alguses usinasti kuid siis järsku avastavad, et tegelt ikka päriselt nii ei taha iga päev…sellisel juhul ei tohi peale suruda vaid peaks väikse pausi tegema ja mõne aja pärast jälle proovima.
aurumasinat läheks teil vaja.
Aurumasin on meil täitsa olemas, irw. See pott, kus me Plikale kõrvitsat-porgandit keedame – Mees just ennist rääkis, et oli last ükspäev selle kohal hoidnud 😀
Sokk sobib jah, parem, kui selline õhem, kust muljutud küüslaugu aurud hästi liikuma pääsevad. Mul ununes sokk voodi külge, kuni ükskord avastasin, et lapse suust tuleb küüslaugulõhna…
Sinu blogist ma seda lugesingi!!
Aitab ka pesuseebi ninna ajamine. Ma ei kujuta ette kuidas see käib, aga see pidi väga hästi nohu ära võtma (ei tea, kas “peseb” siis patsillid ära 😀 ),üks tuttav kunagi rääkis, et ta ravib nohu pesuseebiga. Ma arvan, et sa teed mingi seebivee ja siis piserdad seda ninna. Seep oli see, mis maksab mingi 10 krooni või nii ning on selline pruunikas (vist); kõige õigem pesuseep.
Ning mingi mentoolsalv aitab ka.
tikker, palun ära plika peal inimkatseid pesuseebi ja salvidega läbi viima hakka, eks!
[ kessu tõusis nüüd varvastele ]
ja nohuga lendamine ON maailma lõpp. olen proovinud, enam ei taha.
püüa sa kuuekuusele selgeks teha, miks ta kolm tundi kannatama peab. ja püüa oma ja kaasreisijate närvidele ja kõrvadele selgeks teha, et nohuse lapsega on tore lennata 😛
… kui ma nüüd juba hoogu sattusin siin…
Pesuseep ei ole üldse mingi katse, päriselt. See ei ole mingi hull keemia ju.
pesuseebi koha pealt – tegu on pooleaastase lapsega!
ja mina küll ei julgeks soovitada võtet, mida ma ise omal nahal pole proovinud. anna andeks, aga see on üks neist “naised-saunas-rääkisid” meetoditest ju!
Kusjuures ma arvan ka, et nohuga lendamine on maailma lõpp. Ma sain ka pärast seda teada, mis tähendab lendamise ajal kõrvade lukku minemine ja lukus kõrvade kannatamine veel paar päeva pärast seda. See valu, mis maandumise ajal hakkas tekkima oli nii jube, et ma täiskasvanuna oleks ka hea meelega kisama pistnud. Ja see ei leevendu kiiresti – ikka paar päeva võtab aega ja usu – sa ei taha siis lapsega kodust eemal olla.
Ma eales ei läheks nohuse titega lennukisse – mitte üks reis pole seda piina väärt.
Aga muidu soovitatakse enne lennuki õhku tõusmist nohurohtu kasutatada. Tite puhul on see vist siis humer – teeb sõõrmed hästi lahti ja kergem olla.
Jah, ma tean, et tegemist on pooleaastase lapsega. Ma ei surunud ju oma arvamust peale, ma lihtsalt pakkusin võimalust.
Uurisin järele: ninna pannakse seebivaht. See on küll üsna ebameeldiv, aga see pidi koheselt aitama.
Siiski, see oli lihtsalt idee, mida ei pea kasutama ju…
Olen kuulnud teepuuõli imevõimetest. Tilgake padjale vist pidi aitama juba…