Plikal oli täna tissistreik – ta lihtsalt keeldus ilma igasuguse põhjuseta rinda võtmast. Proovisin, mis ma proovisin – pani korra huuled ümber, lasi siis kohe lahti ja hakkas nutma. Lõpuks sai pudelist piimasegu, seda võttis küll.
Olin täitsa mures. Ei olnud mingit reaalset põhjust, miks ta pidanuks järsku tissi mitte tahtma. Kuna ta oli juba eile viril ja ma panin selle ülemise keskmise lõikehamba arvele, mis kohe-kohe lõikumas on ning ehk valu teeb, siis mõtlesin, et äkki on need kaks asja kuidagi seotud. Samas – mis vahet seal on, kas imeb tissi või lutti, mul on selline pudel, kus lutt on tissi kujuga.
Siis ta magas natuke ja hiljem, kui kõigi eelduste kohaselt juba päris näljane olema pidi, proovisin uuesti tissi pakkuda. Alguses ei tahtnud, aga siis pritsis Mees talle natuke piima suhu ja lükkas tissi järele, siis hakkas õnneks imema ja sõi ilusti kõhu täis.
Õhtul sõi probleemideta – tundub, et streik on lõppenud. Aga ma ei kujuta siiani ette, mis selle põhjustas. Väga veider.
Lisatoiduga olid meil vahepeal kehvad lood – pärast esimest edukat nädalat oli Plika vahepeal haige ja ei tahtnud, siis said meil kodus juurikad otsa, siis läksime Londonisse, siis unustasin kogu aeg poest titetoitu osta ja… Vastustustundetu ema, nagu ma olen 😉
Aga lõpuks ma läksin Kessuga koos poodi ja no temaga on kerge – ei pea hakkama oma peaga midagi leiutama. Kessu muudkui näitab, et näe – see on hea ja see ja see ka. Nii ma siis ostsin kolm erinevat soolast varianti, kõiki kaks purki, ühe magusa ja ühe porgandimehu kah. Ja pudrumaterjali.
Ega ma vaimustuses pole kogu sellest purgitoidu värgist, aga kuniks ma laisk olen, siis nutan ja maksan. Esialgu sööb Plika nagunii vähe, ühe purgiga saab mitu päeva läbi. Hipp ja Salvest, hea kraam. Eks ma püüan varsti jälle usinaks hakata ja juurikatega mässata. Mahehakkliha juba keetsime ära ja panime lusikatäiesuuruste portsude kaupa sügavkülma.
Kuna ennist olime Plikale andnud kõrvitsat ja porgandit, siis esimesena proovisime nüüd kõrvitsa-kartulipüreega. Purk oli 125 g, pakkusime alustuseks talle ainult veerandit sellest. Esimesed kaks päeva võttis ainult paar suutäit, järgmised kaks päeva sõi kõik ilusti ära. Täna sai uuest purgist kolmandiku ja sõi ka ilusti, homme saab siis kaks kolmandikku – näis, kas läheb kaubaks.
Järgmiseks on menüüs porgandi-riisipüree vasikalihaga, siis kartuli-lillkapsapüree loomalihaga. Vahepalaks porgandimehu ja vaarika-jogurtidessert. Ja siis vaatame, kas tuleb veel purke või lähen turule 😉
Ahjaa, pudrumajandus. Sellest ma juba kirjutasin. Ei taha eriti. Ideid, kuidas tal meelt muuta?
Hei! Ma ei kujuta ette, kas plika sul sellist asja sööb, nagu kartuli-kõrvitsapüree, aga Salvesti poes on sellised asjad 4 krooni purk
Üks mu kursaõde, kes praegu on hull neljaviljahelbepudru fänn nagu minagi, rääkis, et temale tegi tema ema pudru alati piima ja veega pooleks (ja piimaga on puder alati parem ju) ja helbed lasi selles vanaaegses kohviubade peenestajas pulbriks. Et puder tuli lõpuks selline hästi õrn ja mitte tükiline. Samuti proovi lisaks tavapärasele võile ja moosile pudrule lisada näiteks mett (minu lemmik! 😀 Aga ära liiga palju mett pane – mee maitse, kui seda palju on, ei meeldi ka paljudele) või püreestatud banaani, õuna ja muid puuvilju. Ja üldiselt soovitaksingi proovida eelkõige neljaviljahelbe pudruga kui mingite mannade ja riisidega, mille toiteväärtus on nagunii madal ja mulle näiteks need üldse peale ei läinud (st lapsena, praegu ka vabatahtlikult ei söö neid).
Eks anna siis teada, kas plika võtab vedu või mitte. 😀
Muig. Mulle ei tuleks pähegi putru veega teha, see ju vastik. Ok, jah, lapsele teeme veega pooleks, sest lehmapiim ja värk…
Mannapuder on algusest peale olnud big no, ehkki ise olen selle peal üles kasvanud. Igal pool ju räägitakse, kui mõttetu see on. Kamapallid on ka tervislikumad.
Meil on praegu kaerakliid, nii et eriti tükiline puder ei tule… Täna proovisime salvesti vaarika-jogurti desserdiga koos anda, saime paar lusikatäit rohkem sisse pigistatud, aga mitte oluliselt.
Õuna unustasin osta, sestap saigi täna desserdiga, banaani on ka soovitatud, isegi mett on. Mee puhul ma ei oska seisukohta võtta – mulle maitseb ka, jaa, aga ta ju nii pisike, mesi on kõva allergeen. Ma pole küll viitsinud uurida, kui vanale lapsele võiks tibakest mett maitsta anda, seega sel teemal esialgu pikemalt sõna ei võta 🙂
Ah, olen minagi proovinud hommikuti putru sööma hakata ja pole üle kahe päeva järjest õnnestunud – ega ma seda väga traagiliselt ei võtaks, kui Plika minu jälgedes käib. Aga kena oleks muidugi, kui me ta pudruga sina peale saaks – seega katsetame kõigepealt kõiki nippe.
Tere
Oleme täiesti võõrad ja ei tunne üksteist aga sattusin mingil põhjusel su blogi otsa. Ära küsi miks aga pean ütlema, et väga mõnus lugemine on. Kahju, et homme tööpäev on ja ei jaksa kõike läbi lugeda. Mul on ka väiksed lapsed (üks vanem ja teine noorem kui sul) ja seepärast on lugemine tuttav ja huvitav.
Kirjutasid, et panite hakkliha lusikasuuruste portsjonitena sügavkülma. Siinkohal võin anda nipi mille minu naine kuskilt internetist üles korjas. Nimelt meie kasutasime jääkuubikute nõusid. Paned igasse kuubikukohta hakkliha, surud tihkelt kokku ja pärast on väga hea ükshaaval võtta. Kui laps kasvab, siis kulub rohkem, meil oli vahepeal vist isegi kaks või ka kolm jääkuubikuresti kasutuses. Seni kuni hakkab sööma täpselt seda mida sa isegi 🙂
Jõudu!