Täpsemalt oli see oktoobris 2006. Nüüdseks käib siin kindlasti üksjagu uuemaid külalisi, kes vanu postitusi lugenud pole. Sellest seeriast, kusjuures, pole ülejäänud pildid varem avalikkuse ette jõudnudki. Räägi veel, et ma ei kõlba modelliks. Erinevaid ilmeid nagu varrukast! 😉
Vanaema tuli külla 🙂
Neljas hammas, muide, oli tänaseks nurgakesega välja murdnud – ülemine vasakpoolne keskmine lõikehammas 🙂
Tänane päev möödus riiete seltsis.
Kõigepealt sorteerisin ära meie riidekapi, mis oli mu hiljutises pesupesemise tuhinas puhtaks saanud riideid kaootiliselt täis topitud. Sortisin välja suure kotitäie riideid, mida ma enam ei kanna.
Vahepeal pesin ühe masinatäie pesu.
Siis kallasin toapõrandale kokku Plika sahtlite sisu ja sortisin riided uuesti ära. Hoolimata kõigist mu pingutustest süsteemi hoida kaob see ikkagi suhteliselt ruttu. Leidsin uusi põnevaid asju, mis olid parajaks saanud, panin väikseks jäänud asju ära…
Lõpetuseks vaatasin läbi suure kotitäie titeriideid, millest osa olid väikesed, osa lihtsalt ei meeldinud. Mida alles hoida, mis ära anda… Viimaseid sai kaks suurt kotti. Mees arvas, et peaks lasteriiete laadale minema, neid on varsti paar tükki tulemas.
Sihukesi laatu võiks täiskasvanutele ka teha. Mul on üpris palju korralikke ja ilusaid riideid, mida ma enam mingil põhjusel ei kanna. Ei tahaks neid päris niisama ära anda, ei viitsi kuskil foorumis müümisega ka vaeva näha. Kõige lihtsam oleks, kui leiaks veel mõned samasugused inimesed, kellega võiks kokku tulla ja vahetust teha.
Plika ärkas lõunaunest sel ajal, kui mul tema riiete sortimine pooleli oli. Aitas siis ka kaasa 😉
Väljas sajab hetkel sellist padukat, millisega käru õue panna küll ei taha – vihmakile katab ju ainult lahtise osa kärust. Aga juhtumisi on meil köögi-, garaaži-, keldri- ja aiaukse vahel selline mõnus väike koridor, nii et käru saab ilusti lahtise aiaukse ette jätta. Hundid söönud, lambad terved – Plika lõunauinak on värskes õhus, käru jääb kuivaks ja mina saan rahulikult toimetada.
Kas ma olen ikka piisavalt tihti maininud, kui hunnitu vedamine see on, et me saame elada aiaga majas? Jaa, üleval on naaber küll, aga teda pole praktiliselt ei näha ega kuulda. Täitsa oma maja tunne on.
Sellest ajast saadik, kui nägin Krati blogis rabarberimuffinite retsepti, ei saanud ma muffinimõtet enam peast ära. Rabarberiaeg hakkab nagunii läbi saama – tuleb võtta, mis võtta annab.
No aga mul polnud muffinivorme. Ja linna ometigi ka minna ei viitsinud.
Täna läksime Mehega korraks Adale külla ja kuna Mees pidi sealt poole viieks tööle minema, torkas mulle pähe, et võiks ju temaga koos linna minna ja Zeppelinist läbi käia. Mõeldud, tehtud.
Kõigepealt lootsin, et ei pea ehk Zeppelini minemagi ja saan vana Kaubamaja Superboxist vajaliku kätte. Tassisin aga käru alla ja… Tavalised vormid olid otsas 🙂 Silikoonist oli küll, 12 auguga, 139 krooni vist – aga muffinite puhul tahtsin tavalisi, et paberitega teha, silikooni oleks selliste aukude puhul hirmus halb puhastada. Öko küll, mis 😉
Igal juhul seadsin siis sammud ikkagi Zeppelini poole. Novaluxis oli tavaline kuue auguga vorm 139 krooni ja kaheksa või kaheteist auguga silikoonvorm tsipa kallim – 179 äkki?
Koduekstrast sain tavalise kaheteiskümne auguga vormi 90 krooni eest 😛 Silikoonist kaheksa või kaheteistkümne auguga oli vist 140 ringis.
Nii et sihukesed hinnad on erinevates poodides ikka üpris erinevad. Päris tobe oleks olnud, kui ma oleks 140 krooni eest kuue auguga vormi ostnud, kui mujalt poole suurema pea poole odavamalt sai 😛 Ja kui neil peaks ka mingi materjali- ja sellest tulenevalt kvaliteedivahe olema, siis no paberist vorme kasutan nagunii ja minu jaoks pole mingi vahet, ma ei küpseta NII tihti.
Muffinid said tehtud ja maitsesid hääd. Mul jäi ka osa tainast üle, nagu Kratilgi – peaks vist ühe vormi lisaks ostma. Alguses mõtlesin, et võtan esimese laari kohe vormist välja ja pistan järgmised ahju, aga tõdesin õige pea, et muffineid pole enne jahtumist lootust vormist normaalse kujuga kätte saada. Vähemalt mitte mahlaseid rabarberimuffineid, millesse ehk veidike üleliia rabarberit sai.
Niisiis panin ka ülejäänud taigna väiksesse koogivormi (ja unustasin selle rohkem kui pooleks tunniks ahju, õnneks ära kõrbeda ei jõudnud). Polegi ammu seda alumiiniumist vormi kasutanud, olen juba ära unustanud, mis tunne on, kui koogi vormist välja saamiseks peab vaeva nägema. Muidu teen ju kooki kas plaadil, mis on kaetud küpsetuspaberiga, või ümmarguses silikoonist vormis. Tegelikult mõtlen praegu, et oleks võinud selle asemel hoopis tavalise lahtikäiva koogivormi osta, oleks asja täitsa ära ajanud, aga olulist vahet pole.
Ahjaa, Koduekstrast sain sihukese ägeda metallist kandiku kah veel, ainult 25 krooni maksis. Meil oli nagunii suuremat kandikut vaja. Mõnus erksavärviline.
Kuna ma juba linnas olin, tekkis mõte ühtlasi ka ehtepoodidest valgest kullast abielusõrmuste kohta uurida. Pulmaplaanid on meil tegelikult juba mõnda aega meeles mõlkunud, mõtlesime sõrmused Londonist ära osta, sest seal on valge kuld tunduvalt odavam. Paraku oli seal kogu aeg nii palju tegemist, et lihtsalt unustasime täiesti ära.
(Kihlasõrmuski pärineb tegelikult Londonist, lihtsalt teatud põhjustel sain ma selle alles hiljem kätte. Aga see on juba teine lugu.)
Niisiis mõtlesin Eesti hindadega tutvust teha, et siis otsustada, kas on mõtet hakata Iirist sõrmuste ostmisega tüütama või mitte. Tegin natuke eeltööd ka, googeldasin ja lugesin pulmafoorumeid – sealt igatahes tundus, et Eestis on valge kuld mõttetult kallis ja pole eriti saada. Enamik infot oli nagunii pealinnapõhine, Tartust kirjutati vähe.
Tahame täiesti klassikalist sõrmust – tavaline valge kuld (mitte matt) ja kergelt kumer (mitte ühepaksune) – noh, et keskelt sutsu paksem ja äärtest õhem. Teate küll, klassikaline ja kõige lihtsam abielusõrmus, nagu nad vanasti kõik olid. Kollast kulda ma ei kanna – see ei meeldi ega sobi mulle – sestap valge.
Vana Kaubamaja kullapoes polnud. Kui küsisin müüjalt (selline vanakooli tädike, kellelt esimese hooga ei julgegi midagi küsida, istub seal leti taga nurgas ja tegeleb oma asjadega), ega ta ei oska soovitada, kust veel vaadata, küsis ta kõigepealt, kas Taskus pole, ja kui vastasin, et ei tea, pole vaadanud, siis teatas: no mina ka ei tea, mul pole siin aega oma vabast ajast uurimas käia.
😀 😀 😀
Zeppelini kullapoes ka polnud. Taskus oli mõlemas poes. Ühes olid hirmkallid, 6000-7000 ringis, teisest (Citygold vist, igal juhul vasakpoolne pood, kõrvuti nad seal on) leidsin täpselt sellise, nagu vaja – laius 4 mm (kitsamaid oli ka, aga me tahtsime just midagi vahepealset – ei liiga kitsast ega liiga laia), minu suurus maksis 1525 krooni. Mehe suurust ma ei tea (st UK suurust umbes tean, aga seal on ju tähed, siin numbrid), aga tema sõrmus läheks tõenäoliselt… No vast mitte üle 2000. Graveerimine olevat sõrmuste ostmisel poole hinnaga. Teenindus oli hästi tore 🙂
Kaubamajas polnud ühtki klassikalist valgest kullast sõrmust – olid mustriga ja kividega. Täiesti kaunistusteta oli ka, aga matt ja läbivalt ühe paksusega (st polnud servadest õhem). Kaubahalli kullassepa juurest leidsin suht samasuguse kui Taskust, hindki sarnane – 1545, meeste sõrmused maksid vist 1815. Mingid kallimad variandid olid ka, mis pealtnäha samasugused välja nägid – parema prooviga kuld äkki. Täpsustavaid küsimusi esitada ei saanud – algul näidati õige vitriin kätte ja teenindaja kadus siis midagi parandama. Mis seal ikka.
Raekoja platsi poodi ei hakanud minema, sest seal on kohe ukse taga astmed ja ma oleks liialt jukerdama pidanud – samaaegselt ust hoidma ja käru tõstma, raudselt oleks ukse vahele kinni jäänud 😛 Rüütli tänava poes oli ainult valge ja kollase kullaga sõrmuseid, puhast valget polnud. Sellega mu otsingud piirdusid – kesklinn sai vist kaetud. Kõigis suuremates keskustes (Eeden, Lõunakeskus jne) on kindlasti veel poode, kuhu võiks vaadata.
Kui ma peaks kohe praegu midagi ära ostma, siis kahtlemata Taskust – meeldiv teenindus ja normaalsed hinnad. Aga üldiselt ma loodan, et äkki Ülemiste keskuse Alvigost saab soodsamalt – kuskil kolm aastat tagasi oli neil igal juhul arvestatav valik ja sarnased sõrmused maksid alla 1000 kr. Üritasin neile nüüd helistada, et pärida, kuidas praegu hinnad on, aga ei saanud kedagi kätte. No näis, proovin homme veel.
Ma ei oskagi seisukohta võtta – 1525 krooni on £85. Ma usun, et Londonist saaks veidikese otsimise korral kaks sõrmust ka £150 eest… Aga kuna me ise unustasime ära, siis kedagi teist otsima saata on ka nõme. Ja lõppude-lõpuks see hinnavahe ju NII suur pole. Ja ehk saab Alvigost väheke soodsamalt. Sest tahaks ju enne proovida. Ja Mehe UK suurus on ka tegelikult meelest läinud – st kaks varianti on, aga täpselt ei mäleta.
Aga üldiselt ma kirjutasin kogu sellest värgist nii põhjalikult ainult sellepärast, et äkki keegi googeldab kunagi sama teemat ja saab siit abi. Vot nii.
—
Plika oli täna õhtul palju rõõmsam ja iseseisvam kui tavaliselt. Järjest kinnistub mu arvamus, et talle meeldib väljas käia ja uusi inimesi näha. Kodus on tal igav ja siis ta viriseb rohkem, aga külas on ju põnev. Kogu Londoni trall ja tema toonane pidev hea tuju tundub seda teooriat kinnitavat.
Londonist rääkides, muuseas, Iir pani ka Plikast ühe pildi üles.