Vaatasin just üle oma õppelaenu tagasimaksegraafikud ja tegin mõningad arvutused.
Võtsin õppelaenu maksimaalse summa kõik kolm ülikoolis õpitud aastat – kokku 49,5k, millele lisandus intress 12,3k. Jõudsin tagasi maksta 20k + intressid, siis sain lapse ja riik hüvitas 15,9k.
Kokku maksan ma õppelaenu ise tagasi 46,9k ehk peaaegu sama summa, mille ulatuses laenu sain.
Ühest küljest kaoks riigi hüvitis nagu tühja auku, teisest küljest on sügav rahulolu, et pääsesin vereimejast pangale intressi maksmisest. Maksan ainult selle eest, mida reaalselt sain ja kasutasin. Puhtalt tänu Plikale 🙂
Lisaks võin rõõmustada selle üle, et toona nii vähe laenu anti, praegu ülikoolis käies oleks mul hiljem 50k asemel 90k maksta.
Nüüd tuleb ainult välja mõelda, kuidas eluasemelaenust pääseda. Täna minust veel lotomiljonäri ei saanud, aga pole hullu – järgmine kord ongi suurem jackpot 😉
Vabandust, aga miks on üldse vaja eluasemelaenust pääseda? Mis sellel siis viga on? Minul on eluasemelaen, tänu euribori langusele väga väikese kuus makstava summaga (õigupoolest väiksema summaga, kui oleks sama või viletsama korteri üür) ja mina olen pangateenusega väga rahul. Tahan öelda, et on võimalik leida skeeme, mille abil on vägagi võimalik oma unistused teoks teha. Me elame ju igaüks ajal, mil elame, otsused ei peaks olema seotud sellega, milline on aeg. Hea küll, täna on intress kõrgem, kui buumi ajal, aga hinnad on madalamad – ja üheksakümendatel olid intressid palju kõrgemad ja ikka rajati kodusid. Lotomiljonäre on statistiliselt siiski vähe 🙂 Ja miks on pank vereimeja rohkem kui ökopood või hotell või kohvik? Nad on kõik kasumit taotlevad ettevõtted ega varja seda. Miks peab keegi mulle tasuta laenu andma?
Laenuga on minu arvates veel üks tore asi: minul nimelt ei ole võib-olla liiga head isiklikku finantsdistsipliini – noh, et paneks iga kuu mingi suure summa kõrvale. Kui pank võtab eluasemelaenu katteks iga kuu teatud summa, siis ei pea ma muretsema, et "ei saanud jälle kõrvale pandud"; ei, iga kuu investeerin ma iseenda sõltumatusesse. Ma ei usu, et inimesel, kellel laenu ei ole, on 30 aasta pärast pangaarvet vaadates emotsioon, et "oi, näe, mingi miljon on siia kogunenud, kuna mul pole laenu", s.t. ilma laenuta kulutad sa oma raha tervikuna nii ära, et sest miskit järgi ei jää. Seda ma arvangi – kui tegemist pole just ülimalt kõrgepalgalistega, siis palk kulub kuu lõpuks ikka enam-vähem ära, ikka vastavad su vajadused su vahenditele. Ja sageli ei tea sa enam pärast, mis on see "suur asi", mis sa kokkuvõttes said. Laenuga võid sa iga päev rahulolevalt oma uksepiita patsutada. Pealegi, mitte kusagil maailmas ei ole ju teisiti, igal pool peab inimene oma tööga elukoha välja teenima. Või.. õige küll, me tuleme ühiskonnast, kus kortereid mõnedele tasuta jagati. Sinna me tagasi ei taha.