Kõigepealt vägagi teemasse sobiv vastus ühele hiigelpikale kommentaarile, mis mulle ennist võlaorjuse postile kirjutati. Vastus küsimusele: aga miks on üldse vaja eluasemelaenust pääseda?
Igasugustest laenudest on vaja sellepärast pääseda, et laenud on kurjast ja oma vahenditega ära elamine on kuldaväärt. Jah, nõus, alati ilma ei saa – sellepärast on minu jaoks ainsad õigustatud laenud õppelaen ja eluasemelaen. Olgu, mõningate mööndustega ehk ka autoliising, ehkki ma olen tugevasti seda meelt, et kui raha vähe, tuleks lihtsalt hea asjatundja abiga odav vana auto osta, mille remont ei maksaks edaspidi hiigelsummasid… Nii odav, et liisingut poleks vaja. Mõni kuu suudab ikka järjest raha kõrvale panna.
Tulles tagasi eluasemelaenu juurde – ilma selleta saavad läbi vähesed õnnelikud. Need, kelle vanematel on olnud võimalik neile korter soetada, päranduse saajad, lotomiljonärid 😀 Ja noh, osavad ärimehed ja investeerijad ka, kes mitte millestki suure raha teevad 😛
Noist variantidest on meie puhul kahtlemata kõige reaalsem lotomiljonäri oma. Ja ma usun positiivse mõtlemise jõusse – kui suurelt unistada ja uskuda unistuste täitumisse, siis see juhtubki. Mina unistan sellest, et me saame varsti ühel või teisel viisil majanduslikult sõltumatuks. Olgu see siis lotot mängides või mingil muul moel. Ja ma tõesti usun, et see juhtubki.
Ja siis on meil ehk võimalik tulevikus oma laste õpingute jaoks raha kõrvale panna ja neile korterid soetada – et anda neile võimalus alustada oma iseseisvat elu võlavabalt.
Samas pole meil kunagi olnud mõttes käed rüpes majanduslikku sõltumatust oodata ja seni muudkui aastaid ja aastaid üüri maksta. Otse vastupidi – meil oli kindel plaan võtta laenu niipea, kui seda antakse, praegu on ju ostmiseks parim aeg.
Võlaorjuse ja intresside teemal – eluasemelaenu võtmine miljonites ja aastakümneteks on minu meelest idiootsus, kui just tõesti väga head ja kindlat sissetulekut pole. Kas on ikka vaja nii kallist kodu? Jajah, buumiajal polnud valikut. Valik oleks olnud oodata, kuni hinnad langevad… Aga mina pole õige inimene sel teemal targutama, tõesti pole. Igaühe isiklik otsus.
Fakt on see, et võttes laenu kolmekümneks aastaks, maksad sa seda tagasi lõppkokkuvõttes poole rohkem. Võtad miljoni – tagasi maksad kaks või isegi rohkem. Ja olgu siin nii palju euribori kõikumisi ja raha väärtuse langemist kui tahes, neid röögatuid intresse see kaugeltki tasa ei tee. Niisiis jõudsin ma pärast veidikest kalkulaatorite näppimist üpris kähku järeldusele, et kui ise laenu võtan, siis häda pärast maksimaalselt 15 aastaks, pigem kümneks, ideaalis viieks. Sel juhul oleks pealemakstavad intressid täiesti õigustatud.
Jõudes lõpuks pealkirjas mainitud šoki ja hämmingu juurde – käisime täna laenunõustamisel. Ja hoolimata majanduslangusest ongi laenu saamine täpselt nii lihtne, nagu Ülle mulle kunagi selgeks teha üritas, aga mida ma kuidagi uskuda ei tahtnud.
Vanemahüvitis on sissetulek nagu iga teinegi. Panka ei huvitanud see, et ma ei saanud Eestis dekreedirahasid. Kui ma läheksin laenu taotlema paar kuud enne hüvitise laekumise lõppu, küsiksid nad tõendit, et lähen tööle tagasi. Alternatiivseks tõendiks oleks suur kõht 😛 Aga praegu on laps veel nii noor, et ei küsita midagi. Tule ainult ja võta.
Mis puutub laenuaja pikkusesse, siis kui ma kujutasin miskipärast ette, et mul ei lubata lühikese aja peale laenu võtta, kuna arvatakse, et ma ei suuda seda tagasi maksta, siis tegelikkuses pannakse küll laenu maksimaalne piir paika 25 aasta pikkust graafikut arvestades, aga keegi ei keela mul teha tagasimaksegraafikut täpselt nii lühikese aja peale, kui tahan. Ise vastutan, kui suurema summa maksmisega hätta jään.
Nii et ma saaksin tõepoolest üksinda võtta nii palju laenu kui vaja. On ainult üks aga – Swedbank ei anna noore pere laenu, mis tähendab, et meil oleks vaja kas 30% sissemakset või lisatagatist kinnisvara näol. Kinnisvara puhul võiks paari aasta pärast uut hindamisakti viies tõenäoliselt selle juba hüpoteegist vabastada. Vanematelt pole abi loota, aga mingeid mõtteid meil on. Kuidagi peab saama.
Lihtsam variant oleks muidugi noore pere laen – kui Swedbank oli mulle nõus tavalist kodulaenu andma, ei tohiks vast Nordeas noore pere laenuga probleeme olla… Ei tea, prindin oma väljavõtte välja ja läheme nõustamisele. 10% omafinantseeringut on tunduvalt reaalsem, meil oli nagunii plaanis see kevadeks kõrvale panna.
Ma pole kunagi muretsenud sellepärast, et me ei suudaks laenu tagasi maksta. Ma tunnen ennast, ma olen korralikkuse ja kohusetundlikkuse musternäidis. Ka kõige mustemad ja vähetõenäolisemad stsenaariumid on läbi mõeldud, me saaksime hakkama. Aga noid musti väga suure tõenäosusega ei tule. Lõppkokkuvõttes – me oleme noor pere, me peame nagunii kuskil elama, seega peame me nagunii üüri maksma. Laenusumma tuleks üürist veidikene suurem, aga 5-10 aasta pärast oleks meil täiesti oma kodu.
Nii me nüüd shoppamegi reaalselt kinnisvara. Hakkame kohti vaatamas käima ja tingima, peaaegu kümme potentsiaalset on juba välja valitud. Täiesti võimalik, et ükski neist ei kõlba – hirmsat kiiret pole kuskile. Aga kui sobiva leiame, pole oodata ka midagi. Küll kuidagi kõik need omafinantseeringud ja värgid paika saab.
Aga see korter, mida me olime mitu korda piilunud ning mis pani meid üldse laenunõustamisele minema (ehkki me ei lootnud enne kevadet mingit laenu saada, mõtlesime lihtsalt uurida, kas on üldse lootust), see müüdi just täna maha 🙂 Irooniline või mis. No mis seal ikka, järelikult ootab meid midagi paremat!
Täiesti jabur. Tundub tõesti, et meil on reaalne võimalus õige varsti oma kodu saada. Pöidlad pihku!
Ma just raakisin eile kellegagi pikalt ja laialt Eesti laenusysteemist jne. Minu jaoks oli see ullatav, et enamus inimesed votavad laenu 25+ aastaks ja seda ei ole eriti kerge kiiremini ara maksta. Meie laenud valismaal erinevates riikides on alati olnud sellised, et me maksame tagasi iga kuu palju rohkem kui tegelt peaks ja siis on laen loppkokkuvottes 25 aasta asemel 8 aastaga makstud ja pank saab vahem intressi 🙂
Ja see, et laenud on pahad jne on vist eesti motlemine, valismaal on koigil laenud (ameeriklastel muidugi liiga palju ja liiga suured aga see on omaette teema). Kui oled korralik ja elad oma voimaluste piires, siis on laen uks vaga hea asi ja paljudele ainuke voimalus oma kodu omada…
Kui midagi ostma hakkad, vaata eelkõige neid asju, mida te ise muuta ei saa: asukoht, vaade aknast, maja üldseisukord, naabrid, suurus jne.
See, missugune on siseviimistlus, pole lõppkokkuvõttes üldse oluline, oma pinna peal võid igasugu remonti aja jooksul teha, aga oma korterit kusagile teise kohta kolida ei saa ja naabreid muuta ka mitte ja kõik need muud tegurid. Uuri, kas sinna kanti ei planeerita midagi lähitulevikus ehitada jne.
Käi vaatamas päeval ja õhtul, vähemalt sealkandis.
Uhh ma olen teoorias tugev 🙂 Enda kodu ostsime küll ülepeakaela esimese emotsiooni ajel ja senini oleme rahul, sest samaväärse üürimiseks kuluks ka veel täna umbes samapalju, kui laenumakse kuus on (muidugi tänu euribori langusele on meie % hetkel kokku 2,1)
Autodega on täpselt nii, nagu kirjutasid: targem omada väljaostetud kasutatud autot kui liisinguga uut. Uuel on siis mõtet, kui tööandja seda aitab pidada, muul juhul on kohustuslikud esinduse hooldused, kaskomaksed jms lisakulud lõppkokkuvõttes päris röögatud. Meil hooldab pere mõlemat autot mees ja kulu on ainult varuosadele ja õlile ja filtritele.
Ja kui maale plaanite minna, siis on 2 autot paratamatus, lastega perel on vajadus liikuma saada, aga kui mees hommikul tööle sõidab, siis ilma autota oled “vangis”.
Maal on poodides toidukaup nii kallis ja valikut ei ole, nii et peamine toit tuleb meil oma aiamaalt + kord nädalas käime suuremal ostutiirul Tallinnas.
Muidugi on kohti, kus korralik ühistransport ja kaubandus ka.
Eluasemelaen on hea asi, ma ei kujutaks ette, et kuidagi teistmoodi omale suurema kodu oleksime saanud. Minu jaoks oli see juba teine laen, eelmise laenuga ostetud korteris hakkab varsti elama mu täiskasvanud laps ja see on ka lisatagatiseks praegusele kodule, laenujääk liideti lihtsalt sellele laenule juurde. Nii et ka seda pole mõtet karta, et täiesti sunnismaiseks kodu ostmisega muutute, alati on võimalikud variandid.
MrsB – see, et laenud on pahad, pole absoluutselt Eesti mõtlemine, pigem vastupidi. KÕIKI julgustatakse siin laenurahade peal elama ja need, kes ennast buumiajal rõõmsalt lõhki laenasid, sest “pank ju andis” ning nüüd töö kaotasid, ongi suures jamas.
See on puhtalt minu mõtlemine, et laen on paha – üritan alati ja iga hinna eest ilma hakkama saada. Nagu selles postituses ka mainisin, ei tähenda see siiski põikpäiselt üürikorteris elamist, vaid hinnalanguse ajal võimalikult odava ostmist ja laenu võimalikult kiiret tagasi maksmist 🙂
Nii palju, kui ma olen inimestega rääkinud ja netist (artiklitest, foorumitest, kommentaaridest) lugenud, siis enamik on mu meelest laenu 25-30 aasta peale võtnud ning kuine laenumakse on sageli 8-10k – sellest kõigest jäi mulle mulje, et teisiti ei saagi.
Nagu just välja tuli, saab tegelikult edukalt ka kaheksa aasta ja 5k maksega – seda muidugi juhul, kui elada väljaspool Tallinna, oodata hinnalangust, otsida odavat 🙂 Ja noh, sissetulek peab ikkagi piisav olema, kahe peale näiteks vähemalt 15k, üksinda vist 10 v 12k.
Ülle, me otsimegi võimalikult odavat ja halvas seisus, et saaks oma maitse järgi tasapisi kõpitseda (tähendab, maja välisfassaad, soojustus jne võiks muidugi võimalikult korralikud olla, korteri sisekujundust pidasin silmas). Ja esialgu otsime siiski linna – praegu pole veel võimalik maalt töötada, autot veel pole, minul pole lubegi. Maale kolimise unistus pole kuhugi kadunud, aga hetkel on arukam osta vähemalt kolmetoaline piisavalt ruumikas korter/majaosa/väike maja, mis ajaks asja ära… Ütleme kuni laste kooliminekuni. Siis võib hakata edasi planeerima 🙂
See on nüüd küll ilus helesinine unistus, et paari aasta pärast teed korterile uue hindamise ja voila, saadki hüpoteegist lahti. Hinnad ei tõuse niipea nii kõrgele, et praegu ostetud korteri uue hindamisega hüpoteegist lahti saaks. Pole mõtet unistadagi.
Ja need, kes võtsid suure buumi ajal laenu lootsid paljuski sellele samale helesinisele unistusele, et korterite hinnad muudkui tõusevad ja palgad tõusevad ka ja vot viie või kümne aasta pärast on kas laenuraha kõrvale pandud või müüd korteri kaks korda kallimalt maha ja saadki laenust lahti + uue kodu jaoks raha kah. Aga vot võta näpust, helesinisest unistusest lasti õhk välja.
Mitte keegi ei võtnud 25-30neks aastaks laenu ideega seda tõesti ka nii kaua maksta. Pole mõtet üleolev olla.
Jaa, ma tean, et see hüpoteegi asi ei ole nii lihtne, me rääkisime sellest eile pikalt – aga põhimõtteliselt on see siiski üks võimalik variant – eriti kui korteri seisu nende paari aastaga kõvasti parandada.
Aga ma ise loodan peamiselt sellele, et saan noore pere laenu, sest 10% sissemakse suudame me ise kõrvale panna. Ja kui tõesti on ainus variant lisatagatis, siis on meie potentsiaalsele abistajale kõige suuremaks kindlustunde tekitajaks vast see, kui laen saab võimalikult lühikese aja peale võetud, laenu kogusumma on võimalikult väike ja tema osa tagatisest seega samamoodi.
Ma ei ole üleolev (no kui üldse, siis ehk nende suhtes, kes omale 20k kuus laenumaksega põllule maja ehitasid). Ma lihtsalt nendin, et mina poleks julgenud endale sellistel tingimustel laenu võtta. Peale mu üleüldise vastumeelsuse laenude suhtes mängib siin kindlasti suurt rolli ka fakt, et mul pole karjääri, millest oleks loota, et sealt järgmiste aastakümnete jooksul piisavaid summasid teenin.
Ja tuletan meelde – ma pole veel laenu saanud. Kes teab, äkki selle aja peale, kui me midagi sobivat leiame, on asjalood juba nii halvaks muutunud, et mind saadetakse pikalt. Keegi ei tea. Aga ma siiralt loodan, et mitte.
ohh, meil hetkel sama teema käsil. vaatame iga päev netist maju. ja tahaks ka armsat majakest, piisavalt suure aiaga, et kóike juur-puu-köögivilju ise kasvatada ja sees tahaks ka oma äranägemist järgi natuke kujundada ja selliseks hästi armsaks oma kodukeseks muuta! aga minu ónneks me saime piisavalt suure päranduse et saame vast kogu maja korraga ära makstud. aga samas ei ole see ka teatud móttes suur ónn, sest selle jaoks kaotasime ühe väga väga kalli inimese… ei ole head ilma halvata ja pole halba ilma heata.
hoian teile pöialt, et te leiaks oma unistuste majakese!
meil oli ka üks maja, mida ikka iga päev vaatasime ja mida me oma mótetes juba sisustasime ja siis osteti see meil nina alt ära.
aga ma mótlen just samamoodi, et ei tea mille jaoks see hea on! küll kóik tuleb omal ajal ja küll kóik läheks ajapikku paika!!