Vanasti oli mul kombeks nuriseda (vähemalt mõttes) selle üle, et sündisin nii hilja – sain ju iseseisvaks ja täiskasvanuks just buumiajal. Kadestasin neid, kes olid minust nii palju vanemad, et olid suutnud võtta eluasemelaenu enne, kui hinnad metsikult tõusma hakkasid – kelle laenumakse õige pea järsku naeruväärselt väike tundus ning soetatud kodu näis justkui poolmuidu saadud.
Kui ma sain natuke vanemaks, kadestasin lisaks veel neid, kes olid Eesti Vabariigi tuleku ajal piisavalt vanad ja kogenud, et uue aja alguses kergesti raha teha. Tundus, et minu jaoks on kõik võimalused mööda läinud ning tulevik paistis tume: mul polnud piisavalt tasuvat tööd, et oma kodu soetamisele üldse mõelda – ja isegi kui oleks olnud, tundus ainus võimalus oma kodu saamiseks olevat 30-aastane laenuorjus.
Ega ma toona oma kodust eriti kaugemale ei mõelnudki – see on ju ikka iga inimese esimene vajadus ja suurim soov.
Ma mõtlen viimasel ajal tihti: aga mis siis, kui mul oleks tol hetkel olnud hea töökoht? Kas ma oleksin läinud sama teed, mis nii paljud? Kas ma oleksin osanud ette näha, et majanduse õitseng ei kesta igavesti? Et palgad ei tõuse igavesti? Et võib tulla kriis? Praegu tundub see küll nii iseenesestmõistetav – miski ei saa olla igavene. Aga tagantjärele, kui tagajärjed juba käes, on ju nii hea targutada. Kas ma ikka oleks selle peale juba siis tulnud?
Teate, ma kahtlen selles sügavalt. Ma olin nii noor, ma ei mõelnud sellistele asjadele. Ma lihtsalt elasin üürikorteris oma noort muretut peost suhu elu. Kirusin vahel majandust, mis paistis nii ebaõiglane, kuid enamiku ajast ma lihtsalt noile asjadele ei mõelnud, sest vahendeid polnud nagunii.
Nüüd, tagantjärele, oskan ma vaid kergendunult ohata ja tänada. Tänada jumalat selle eest, et ma olin siis veel nii noor ja loll ning et mul polnudki vahendeid, mida ma oleksin võinud oma nooruses ja lolluses kergekäeliselt ja pikemalt mõtlemata ära kasutada. Ma ju tunnen ennast, palju otsusi sai (saab 🙂 ) tehtud impulsiivselt, hetketujust tingituna.
Ma olen hakanud uudiseid lugema. Vähemalt uudiste pealkirju 😀 Sisu loen kindlasti alla poole kõigest, mis kirjutatakse, aga asi seegi. See on kodus istumise tulemus – kui ma ei viitsi parasjagu midagi asjalikku teha ja on vabam hetk, istun ikka arvutis. Uudiste lugemine on vähemalt mingil määral hariv meelelahutus.
Mida rohkem ma loen, seda tänulikum ma olen. Samas tunnen ma ennast ka järjest lollimana. Mind pole poliitika ega majandus kunagi suuremat huvitanud, need on mu meelest igavad. Aga praegu, kus ma loen valikuliselt uudiseid ja nende kommentaare – ma pean tõdema, et ma ei saa paljust aru. Ma ei oska näha suurt plaani ja seoseid asjade vahel. Ma ei oska näha, mis mille tagajärjel toimus. Põhiliselt kõik praegu kurdavad ja siunavad või tänitavad, et see oli ju ette näha. Süüdistatakse absoluutselt kõiki: (teisi) inimesi, valitsust, panku, keda iganes.
Ma muudkui loen ja loen, igaühe argumentides tundub olevat mingi tõde. Argumentides, mis on sageli üksteisele täiesti vastukäivad. Ja lõpuks jõuan ma järeldusele, et ma ei julge mitte midagi arvata – ma ei tea midagi majandusest, ma ei tea midagi poliitikast. Ma ei tea, kellel on õigus. Ma ei tea, kes on süüdi.
Ma pean ennast intelligentseks inimeseks. Ma arvan endast kohe üpris hästi. Hoolimata sellest, et on nii palju asju, mis mind ei huvita ja millest ma midagi ei tea. Ma olen seni leidnud, et polegi vaja teada.
Aga vaadates seda, mis ümberringi toimub, jõuan ma järjest enam selleni, et oleks vaja teada. Et mul oleks vaja olla mitmeski valdkonnas hoopis palju haritum. Et näha suurt pilti ja teha tulevikus arukamaid otsuseid. Ma jõuan järjest rohkem järeldusele, et igaüks on oma õnne sepp. Igaüks on oma otsuste eest vastutav. Jah, ümberringi toimuv mõjutab meid, aga otsustajaks oleme ikkagi me ise.
Niisiis ma üritan ennast nüüd harida. Ma ei tea, kui hästi see mul õnnestub, aga ma annan oma parima.
Igal juhul tundub mulle, et hoolimata oma vähestest teadmistest olulistes valdkondades olen ma siiski õigel teel – osalt tänu juhusele, osalt tänu oma tõekspidamistele. Nii olen ma hetkel suhteliselt noor, natuke targem, natuke ettevaatlikum ja suhteliselt võlavaba (see õppelaenu 15k mind kuigivõrd ei kõiguta). Seega on kõik teed valla. Kõik olulised otsused on alles ees.
Elu tundub nii suur ja põnev väljakutse. Ma kavatsen sellest parima võtta.
No tegelikult ei saa intelligentne inimene põhimõtteliselt öelda, et "poliitika või majandus mind ei huvita". Intelligentset inimest huvitavad peaaegu kõik asjad, kasvõi, kultuurinähtusena ka seebikad (s.t. küsimus miks neid vaja on, mis vajadust nad rahuldavad, teisisõnu ka seebikate olemasolu ütleb midagi selle kohta, mis asi on inimene). Aga poliitika huvitab küll iga vähegi mõtlevat inimest – ei saa ju mitte huvituda sellest, kuidas meie endi raha kasutatakse. Ja illusioonist "üksikindiviidist ei sõltu midagi" on ka intelligentne inimene juba ammu vabanenud. On ju selge, et ainult üksikindiviidist maailmas kõik sõltubki.
Ja ei tasu arvata, et sa oled väga midagi maha maganud – mu ema võttis üheksakümnendate lõpul kodulaenu, siis oli protsent näiteks 16. Kuusteist protsenti! Jube õnn küll. Ei kujutatud ettegi isegi tänaseid, "suuri" protsente (mis minu jaoks on tõesti suured ja teevad buumi ajal ostnute otsused vägagi õigeteks – korterite hinnalangused ei ole suurusjärkudes, aga tagasimakseprotsentide kasvud küll).
Resümee: parim aeg on see, mil sina elad. Keegi pole millestki ilma jäänud Aja pärast. Aga mõistlik on iga hetk õppimisele kulutada – mida edasi, seda vähem su aju lubab seda teha 🙂 Bioloogia!
Oi kuidas ma kõiki neid mõtteid jagan. Ka ise olen olnud masenduses, et ma ometi mõni aasta varem ei võinud sündida. Eriti neil hetkedel, kus kolleeg paar aastat tagasi rääkis, kuidas õnnestus osta korter ikka kordi väiksema hinna eest kui praegu ja laenust nüüdseks vaba. Ja seda kõike vaid kolm-neli aastat enne seda kui minul oli normaalne töö ja võimalus laenu võtta – ning selleks hetkeks oli käes buum.
Nüüdseks olen kah muidugi targem ja rõõmustan, et mul ühtegi laenu peale õppelaenu kaelas ei ole 🙂
Ja uudiseid loen ka huviga.
Tõeliselt intelligentne inimene ei solvu teise i-se inimese väga isikliku arvamuse peale. I-inimene saab aru kuivõrd i-ne o n meie poliitika, mida seostatakse rahaga ja ainult rahaga. I-inimene ei paanitse selle pärast et liig hilja on uut juurde õppida. Teatud eas, mis Sinul veel ees, on väga paljut kergem mõista sellel baasil, mis Sul juba olemas on. Harituse väärtuses kahtlen neis kõrgkoolides, kus diplomi headus on võrdeline diplomi saamiseks kulutatud raha hinnaga.
Ohh
nii ta ongi
me elame siin ja praegu
olge te tänatud …