Esimene sünnipäev

Juba hommikul kõlistas postiljon ukse taga ja tõi veel ühe kingituse Kessult. Kaarti, muide, juures polnud (kui oleks pidanud olema), saatelehel lihtsalt õnnesoovid, mille täpitähtede asemel oli kastirida. Päris peen. Kink ise on siin pildil vasakul, paremal on Iirise kink 😀 Jajaa, ühe põhimõttega asjad, aga no erinevad ju ja mõlemad väga ägedad. Seda kergem on mul nüüd sisse viia süsteem, et panen pooled mänguasjad ära ja siis iga nädal vahetan… No et Plikal huvitavam oleks 😛

Päeval oli tegemist küllaga, oli ju vaja valmistuda – käisime suures Sainsbury’s tordimaterjali ostmas ja mütse otsimas. No mul oli kontseptsioon, et on vaja teha Kessule foto punase paberiga vooderdatud karbis istuvast lapsest, kellel on see sünnipäevamüts peas. Otsisin eile õhtul vähemalt kuuest high streeti poest, ainult ühes oli I love football variant, keeldusin 😛 Täna õnneks leidsin, no ja kuna neid ühekaupa ju ei saa, saime kõik mütsid… Aga sellest hiljem.

Kuna ma olin Iirise külla kutsunud (Abikaasa pidi ta arvutit putitama ja tal oli just õigel ajal vaba päev, keegi oli ometi vaja torti sööma kutsuda!), siis tekkis kohe vajadus koristada, nii ma siis kraamisin mitu tundi.

Vahepeal tulid Haidelt imeilusad lilled:

Tordi tegemisega oli ka paras kammaljaa – ma pole ju nii ammu midagi sellist teinud, siinmaal üldse mitte kunagi. Kuna mul siin ümmargust koogivormi polnud ja ma ei tundnud üleüldse valmisolekut hakata biskviiti küpsetama (aga tahtsin just seda), siis ostsin poest valmis põhjad. Eestis tegin taolist torti tavaliselt vahukoore või kohupiima ja ploomikompotiga, täna otsustasin virsikukompoti ja custardi kasuks (hahaa, eesti keelde tõlgituna on see vist keedukreem, mis kõlab nii halvasti, et ma ei tõlgi!). Ja siis veel muidugi maasikad. Absoluutselt ei suutnud otsustada, kui palju kogu seda kraami vaja minna võiks, ostsin siis igaks juhuks hirmsa varuga. Kokku keerasin kõik need asjad veerand tunniga. Ja siis juba tuligi Iiris.

Kohe varsti jõudis Abikaasa ka koju ja üksmeelsel nõudmisel asusime pikema jututa tordi kallale. Kui ma olin seda tehes mõelnud, et kes selle kõik küll ära sööb, hiigelsuur ju, siis sõime kõik (st Plika sõi küll meie taldrikust) kaks suurt tükki ja ainult veerand torti jäigi alles 😛

Ülejäänud õhtu putitas Abikaasa Iirise arvutit ning meie tegelesime käsitööga. Iirisel on viimasel ajal kudumisvaimustus ja ta ajas mulle ka isu peale. Mina üritasin tema juhendusel kilekottidest heegeldada. Kuna see on mul tõenäoliselt üle kümne aasta esimene kord heegelnõel kätte võtta (varrastega oleks sama lugu), siis loen esimese katsetuse eduliseks: heegeldasin vannituppa seebialuse. Nats lopergune ju sai, aga siiski 😀

Nüüd peab kohe mõtlema, mis järgmiseks teha. ja kududa tahaks ka… Salliga saan ju ikka hakkama!

Igal juhul oli tore päev. Ja keegi ei saa öelda, et ma ei viitsinud oma lapse sünnipäevaks torti teha. Mis siis, et patuga pooleks. Küll ma arenen 😛