Lugesin just üht postitust, mis kirjeldas kogemust Ida-Tallinna erakorralise meditsiini osakonnas. Mäletatavasti sattusin ise septembri keskel EMOsse, samuti abivajava inimese kaaslasena (loe siit, seda teemat puudutav osa tuleb pärast viimast fotot) – meil polnud muidugi nii suur mure, et oleks olnud surmahirm, aga sellegipoolest oli tegemist vastiku valuga ning teadmatusega, kui tõsine asi tegelikult on.
Ja kogemus oli üks ühele sama! No okei, mitte üks ühele, detailid olid muidugi erinevad. Aga kogu üldine meelestatus ja mind kui nö “kõrvaltvaatajat” vallanud tunne – 100%. Aga kui mina lihtsalt mainisin, et asjad ei ole päris korras, siis Indrek kirjeldab olukorda hoopis põhjalikumalt ning annab ka omapoolseid soovitusi selle parandamiseks (mida küll keegi kuulda ei võta, ma olen selles kindel).
Ilmselt on see paljude jaoks liiga pikk ja põhjalik tekst, aga kliendikesksusega seotud teoreetilisest poolest võib ju lihtsalt üle libiseda (mind see teema küll huvitab, sellepärast seda blogi jälgingi) – kogemus ise ja sellega seotud mõtted on igatahes lugemist väärt.