Kui Plika oli noorem, magas ta hulka paremini. Pärast esimesi raskemaid nädalaid (mis olid rasked eelkõige sellepärast, et ta keeldus kohati lihtsalt õhtuti magama jäämast – kui ükskord poole öö ajal jäi, siis magas pikalt, aga meie olime selleks ajaks ammu kutupiilud ja magamatusest närvilised) oli tavaline see, et ta sai tissi korra öö jooksul ja teist korda varahommikul, vahel jäi öinegi kord vahele.
Ja ma ei tea, millal see muutus, aga juba kuid on nii, et ta jääb kaheksa-üheksa paiku tissi otsas magama ning tavaline on see, et ma pean enne kesköö paiku ise magama minemist teda (korduvalt) tissiga rahustama, sest ta lihtsalt hakkab läbi une nutma ja muudmoodi rahule ei jää – ilma tissita ärkab lõpuks lihtsalt üles. Paremal juhul magab ta üle kesköö, aga millalgi öösel tuleb ikka nutt, kolib mu kõrvale voodisse ja saab öö jooksul x korda rahustuseks tissi. Halvemal juhul saab ta seda tissi juba kolm korda enne keskööd ja siis veel mitmeid kordi.
Ma pole kunagi olnud väga magamata ega ahastuses, minu jaoks on olnud mugavam talle tiss suhu toppida, et asjaga võimalikult kiiresti ja valutult ühele poole saada – ma saan ju samal ajal ise edasi magada.
Aga seda ma muidugi tean, et ega see kõik normaalne pole. Et tissi otsas magama jäämine pole hea (ehkki pudeliga oleks muidugi veel palju hullem) ja et öösel ta absoluutselt süüa ei vaja, lihtsalt loll harjumus.
Päeval jääb ta 12 paiku lõunaunne ka alati ainult tissi otsas, kui just väljas pole – sel juhul enamasti käru rappumine toimib ka. Ehkki vahel lihtsalt karjub, kuni kuskile istun ja tissi annan, kusjuures ta ei pruugi isegi siis kohe magama jääda, aga pärast tissi kärru pannes joriseb ehk paar minutit ja siis magab.
Ühesõnaga ma olen nüüd otsustanud, et tänu mitmetele põhjustele on aeg drastilisi ümberkorraldusi teha. Ma ei taha üldse tissitamist täielikult lõpetada – see on mõnus ja lapsele kasulik, pooleteistaastaseks saamiseni võiks kindlasti… Aga ma tahan, et ta magaks öö läbi oma voodis ja et ta jääks iseseisvalt magama, nii öösel kui päeval. Tissikordi võiks jääda ööpäeva 1-2 – ma ei olegi otsustanud, millal need olema peaks. Hommikul ja õhtul? Ainult hommikul? Ainult õhtul?
Üks on kindel – traditsioonilist unekooli mina ei tee. Ei tee ja ongi kõik! Minu meelest on lapse “välja nutta” laskmine ebainimlik, olgu see siis pealegi ainult kolm-neli õhtut, nagu nad lubavad. Selle kolmest õhtust võivad tema alateadvusesse ei tea mis probleemid jääda. Ei pruugi, aga võivad – keegi ei tea. Pole mõtet tulla rääkima, et minu lapsed kõik unekooli läbinud ja pole neil häda miskit. Esiteks – kunagi ei saa 100% kindel olla, teiseks – ma lihtsalt ei taha sellega riskida, lapsed on ju erinevad. Või kui soovite, siis ma olen lihtsalt ise nii nõrganärviline ema, et ei suuda südant kõvaks teha ja oma lapsel nutta lasta. Laps EI peaks nutma, arvan ma. Nutt on lapse ainus kommunikatsiooniviis, see on ainus viis anda mõista, et midagi on valesti. Mina ei suuda nuttu ignoreerida.
Hoopis teine asi on muidugi see, kui ta niisama joriseb või häälitseb – seda tehku nii palju, kui kulub, see mind paanikasse ei aja ega rahustama ei kutsu, lapsel vaja ju ennast välja elada. Aga jorinal ja hüsteerilisel nutul on suur vahe.
Ma olen nüüd lugenud foorumeid ja värke, seal on ka läbiv unekooli teema. Õnneks leidsin vihje Elizabeth Pantley raamatule “Nututa uni” ja vot selle kavatsen ma kohe osta (haha, eBays lõppeb üks oksjon kolme päeva pärast).
Senikaua, kuni raamat käes, ma lihtsalt teoretiseerin ja mõtlen, kuidas võiks õigem olla. Ma olen seda meelt, et last peaks vähehaaval ümber harjutama, et kogu protsess valutumalt läheks. Aga ei mina tea, kui tihti ta öösel sööb, et neid kordi siis järjest vähemaks jätta. Ise mõtlen praegu, et kui saaks kõigepealt kuidagi öise söömise ära võõrutada (ikka ühe ropsuga), hiljem tissi otsas magama jäämise… Ideaalis annaks ma lapsele tissi nii kaua, kuni tal ise soovi ja huvi on (ja loodaks muidugi, et seda huvi jääb järjest vähemaks ning see kaoks üldse enne kaheseks saamist) – Kessu plika puhul toimib see väga hästi. Aga no tal on üldse musterlaps, õigemini Kessu on ilmselt tunduvalt usinam ema, kes viitsib nats rohkem vaeva näha, et lapsele õigeid kombeid külge õpetada 😛
Luti võiks me pmst üldse minema visata – kui Plika vähegi närvis on, siis ta seda suhu ei võta, niisama ei vaja ammugi. Lutiketi närimine rahustab ehk veel natukeseks, see on vähemalt põnev. Pudelist sai ta kunagi ammu paar korda RPA-d ja hiljem vett, nüüd on ammu ainult nokaga tass ja vesi, ei kavatse hakata talle õhtul mingit sooja piimalurri andma. Öötiss oleks okei, kuni ta veel tissi saab, aga ta võiks seda ärkvel olles süüa ja siis ise magama jääda. Kui see ei õnnestu, olen nõus ka öötissi ära jätma, võib ju selle asemel hommikul saada.
Ja mis teema selle lutipudelikaariesega on? Olen kuulnud nii seda, et rinnapiimal on mingil määral hambaid puhastav toime, kui ka seda, et tissi otsas magama jäämine põhjustab samamoodi kaariest. Veel üks põhjus, miks ma tahan sellest kombest lahti saada. Aga kui ma olen tal õhtul hambad ära pesnud, siis ei tohiks ju peale vee enam midagi juua anda? Või tissi tohib? Või ma peaks enne öötissi andma, siis hambad pesema, siis magama panema… Oeh. Keeruline. Teadus 😀
Ühesõnaga ma ootan oma raamatut. Seniks võite te kõik nõu anda, kuidas last ilma nututa öisest söömisest võõrutada ning iseseisvalt magama jääma õpetada.
Meil soovitas perearst lapsele öösel keedetud vett anda, lutipudelist. See oli siis 7-9 kuuselt, ma ei tea, kui õige või vale see oli, aga igatahes võõrutas öisest söötmisest küll ära.
Hiljem ei teinud me muud, kui et kui ta ärkas, ütleme vaikselt: maga maga. Nii vanalt kasutas ta ka veel lutti (ütlen ette, et võõrutamine oli probleemiteta ja päevapealt lihtsalt jätsime ära ning kõik)
Unekooli kohta olen sinuga samal arvamusel.
Aga kindlad reeglid magamamineku eelselt aitavad meil hästi: hambapesu, headööd lehvitamine kõigile kodustele, vahel ka elututele asjadele (da daa peeglitita, lamp jne.), kaisuloomade otsimine, nende magamapanek, koos teki alla minemine.
Ja juba ta magabki. Väiksemana jäi ta oma voodisse kohe, aga kui õppis sealt väljaronimise ära, siis hakkas ka meie juurde alla tagasi hiilima. Nüüd on üks meist alati tema kõrval, midagi vastu ei räägi, teeskleb magamist, poiss veidi seletab omaette aga jääb ka 5-20 min jooksul magama. Vahel öösel tuleb meie voodisse, kui paha und on näinud.
Enne magamaminekut tund varem peaks juba hakkama rahulikke mänge mängima, meil on õhtuti ainult akvaariumivalgustus elutoas (see on ikka päris suur akvaarium, üle 300 liitri)
Ei suutnud oma laste peal katseda "nutuga" magamajäämist – ema süda, pidi lõhkema.
Meie toimisime järgmiselt: seadsime sisse kindla rituaali, milleks oli õhtune pudru (perearsti soovitusel, et siis ei taha öösel süüa – kõhus täiskõhu tunne), hambapesu + vann, rahulik ööriiete selgapanek ja siis lugesime raamatut koos ning seejärel magamistuppa voodisse. Voodi kõrval rääkisin mingi jutu, silitasin pead, hoidsin kätt vms. ning head ööd musi-kalli ja läksin uksest välja. Kui ei tahtnud kohe uinuda või kutsus, läks mees lapse juurde. Algul käisime tihedamalt, hiljem jäi juba traditsiooniks: emme loeb ja räägib, musi-kalli ja siis tuleb issi head-ööd soovima ja vahel jutustavad ka.
Ei tea kas see on hea variant või mitte aga meie lapsed (esimene neist ei tahtnud üldse oma voodis magada ja sai ka tissi igast asendist) on selle rutiini omaksvõtnud ja nüüd 5 ja 3 aastaselt jäävad samamoodi magama, nüüd juba kumbki oma toas…ent lugemine on topelt, kõigepealt ühe juures ja siis kribinal-krabinal teise tuppa – lugema…lõpuks head-ööd ja piiga tahab vahel mõnd lapsepõlve lugu ka.
Edu Sulle ja rahulikku meeelt, kaasa mees ka lapse magama minekul – meil aitas rahulik issi igati kaasa.
Siin on üks hea link laste magama õpetamisest ilma nututa 🙂
Me peaks ka midagi ette votma, aga laps on preagu haige ja siis tuleb pikk reis ja jetlag, nii et mine sa tea… Praegu on ta soomata 6st 4ni, vahel 4:30ni. Siis teda enam patsutamisega tagasi magama ei saa, pudeliga aga saab asi tehtud. (Kui ta terve on siis arkab ta enne 4ja paar/kolm korda, praegu aga iga tunni tagant) Ema kaib mul peale, et see 4ne sooming ara jatta, aga 6st 6ni soomata olemine oleks talle vist liig mis liig…
Meil pole küll ammu enam tissilaps ja ei tiss ega hiljem ka pudel pole olnud uinumise kriteeriumiks (ja õhtuse pudelita hakkas ta öösel nälja pärast ärkama). Küll aga hakkas paar kuud tagasi ca 9 kuuselt mingi hüsteeeria õhtuti.
Siis hakkasin mina, kes ma olen alati põlanud igasugu imiku magamakussutamist ja ütlesin alati kõigile kussutajatele, et "paras teile! tassite oma 10 kilost ringi pärast!" 😀 Jah ma hakkasin teda magama kussutama. Suurt poissi 9 kilost 🙂 Mulle tundus, et ta vajas väga lähedust ja turvatunnet, nii paar nädalat ja see (kussutus)vajadus kadus ning laps uinub jälle ise ja omaette, kui aeg käes.
Ehk on ka selline iga, et vaja lähedust ja tiss on ju eriti hea põhjus.
Ja pudelit lihtsalt sa ei teeks mingi iga jorri peale 😀 ja ta ei tahaks seda kah,
Meil ka tuled maha õhtul ja tasakesi paneme mänguasju kokku 🙂
Mingit nõu ma vist anda ei osanudki, heh, peaks vist ka lapsest rohkem kribama 😀
Mina olen see kuri ja paha ema, kes lasi öise tissi võõrutamisel lapsel nutta. Kuna ma olin siis juba uue tite ootel ning ööpäevaringselt väsinud, siis ma olin valmis üsna paljuks, et natukenegi oma elu kergemaks muuta.
Öiseid söögikordi oli meil õhtupoole ööd iga 3h tunni tagant, hommikupoole ööd muutus asi tihedamaks (ca 2h). Mina kolisin kõrvaltuppa (esimene öö magasin kõrvatroppidega) ning laps jäi isaga teise tuppa.
Ühel öösel tissi enam lihtsalt enam ei andnud. Esimene öö nuttis veidi vähem kui tunnikese (issi kaisus), teine öö miski 20 min, kolmandal ööl 5 min ning veel nädala jooksul ärkas üles kuid jäi ka kohe magama. Me loobusime korraga kahest esimest öisest toidukorrast (kell 12 ja 3), sest tundus mõtetu mitu korda asja uuesti läbi teha. Mina magasin jätkuvalt teises toas, sest ta sai väga hästi aru (8-9 kuune), et issi käest pole mingit lootust tissi saada. Umbes 6 paiku kolisin magamistuppa tagasi ning andsin lapsele süüa.
Järgmine etapp (miski kuu-pooleteise pärast) harjutasime ära tissi otsas magama jäämise. Õhtust tissi hakkas saama enne õhtuputru (beebipuder) ning elutoas diivanil. Aga jah- ülioluline on kindel päevarezima ja magamamineku rutiin. Meie saime abi raamatust Nutt ja Jonnihood, kus soovitatakse lapsel enne magamajäämist vanema süles end turvaliselt tühjaks nutta (ei tohi mingil juhul kussutada) ning siis lihtsalt voodisse tõsta. Esimene öö nuttis 10 min, edaspidi paar minutit, hiljem ei vajanudki enam tühjaks nutmist, vaid isa tõstab lapse voodisse ning hiljemalt 5 min. pärast ta magab. Aga mõnikord vajab ta ka nüüd enne magama minekut nn tühjaks nutmist (ikka süles)- näiteks kord tuli vanaisa vahetult enne lapse magamaminekut meile külla ning siis nad koos mürasid kahekesi korralikult, mispeale uneaeg oli pool tundi ületatud ning laps üsna erutatud seisundis.
Ma soovitan soojalt seda raamatut silmaringi avardamise mõttes lugeda, sest see aitab lapse nuttu mõista veidike teise nurga alt ning rõhutab, et imik vajab stressi välja elamiseks nutmist. Mulle meeldib palju rohkem see, et laps nutab veerand tunni jooksul minu süles oma stressi välja ja on pärast jälle rõõmsameelne laps kui see, et ta lõputult viriseb, joriseb ja millegagi rahul pole.
Eks pisikesi tagasilööke on ikka olnud, aga ei midagi hullu.
Mehe toetus ja abi on ülioluline, sest meil on suurema vati saanud selles vallas just isa.
Minu meelest on oluline see, et kui sa oled otsustanud, et sellest ööst enam ei anna, siis nii jääbki. Kui alla annad, siis saad alles tüki aja pärast uuesti proovida. Teise lapse võõrutamise kirjutasin üles – Esimene öö on siin ja teine öö siin.
Mulle unekool klassikalises mõistes ka ei istu. Ehk siis ma ka ei saa ära minna kui laps nutab, aga nagu siin eelnevalt kirjutati, siis süles võib ta ju ikka nutta. Pakud talle erinevaid lahendusi, lihtsalt tissi mitte. Ta saab väga kiiresti aru.
Meil tuli siin issi mängu. Minu mõlemad lapsed said tissi kuskil poolteist aastat. Viimane tiss oligi õhtuti. Öise võõrutamise juures oli issi väga tähtis. Andsin enne magamaminekut viimast korda tissi ja kolisin teise tuppa. Kui laps öösel üles ärkas, siis issi tegi selja peale pai ja rääkis juttu. Suurt nuttu ei olnudki. Vahepeal sai ka tassist veidi vett antud. Mõlema puhul võisin umbes kolmandal ööl juba tagasi voodisse kolida, ainult et pidin mõnda aega kiivalt jälgima, et tiss kogemata öösel pluusi seest kättesaadav ei oleks.
Selle kesköise ärkamise põhjus võib olla tegelikult ka pissihäda. Selles vanuses hakkavad nad juba pissimist kontrollima ja see võib üles äratada või vähemalt rahutult siplema panna küll.
ja ikka see jonni ja nutuhoogude raamat. sealt saab ka abi.
muide, RÄÄGI lapsele, mis muutused ees ootavad. mina oma plikale rääkisin, ta oli siis ju kõvasti alla aasta. aru sai, jamasid ei tulnud. ja räägi nii, et laps kuulaks ka, mitte mänguhoo keskel.
see on ka hea nõks, et saata issi magama panema / öösel rahustama.
alustage öödest, ma soovitan.
hea on, kui plika sind öösel ärgates ei näe, maga kasvõi teises toas paar ööd. või peida ennast teki alla ära 😀
ja üks mõte veel – säti enne lõunaund alati 1 jalutuskäik. kui vankris magab tissita, siis nii on hea harjutada sellest kombest ära. istu kasvõi pargis lapsega (teil ju nii külm ei ole?) loe või kuula muusikat vms, kui teda õue jätta ei saa. samas – teil oli ju aed? sinna ei saa teda lükata? lapse värske õhu norm ka täidetud korraga.
sööda nii tunnike-pool enne lõunaund kõht täis, siis ei tohiks ka nälga olla.
hullult kukkusin kirjutama nüüd, eksole.
mul on olemas raamatut "Päästke meie uni" ja "Nututa uni". sellest kõigest hoolimata minu laps ei maga 🙂 .
"Nututa uni" oli niisama tore lugemine, aga miskit reaalset abi ma küll sealt ei saanud. tean nagunii, et lapsel peab olema kindel päevakava, magamiseelne rutiin jms. aga vb sina leiad sealt miskit rohkem kasulikku.
nõuandeid ma ka ei jaga. sest nagu ma ütlesin.. kirjandust olen omajagu läbi töötanud end laps ikka ei maga. ühesõnaga.. ma olen teoorias tugev, aga praktikas mitte.
mul on ikka päris ekstreemlaps, kes u 4-kuusena magas päeval kokku 1 tund. öödest ma ei räägi parem. hetkel u 8-kuusena magab laps päeval ja öösel minu kaisus.. võrevoodi on vaenlane nr 1. seal magamajäämine võtab tunde… nt 3 tundi õhtuti.
kas on rumal loota, et laps ise kasvab sellest mitte magamisest välja? 🙂
Geal oli mõni aeg tagasi ka palju probleeme, aga jagu nad said – ta on paar korda sellest kokkuvõtteid ka kirjutanud.
Aga miks te võõrutate lapse öisest tissist???
Ta tahab seda öist tissi sellepärast, et oma uusi kogemusi kinnistada, aga tema oma aju ei tooda piisavalt melatoniini ja öisest tissipiimast saab seda kõige rohkem.
Ja miks te piinate oma last ja panete ta eraldi magama.
Minulaps magas kolmanda elaastani, meie kõrval nn voodi laienduses ja siis kolis ISE omal soovil teise tuppa, teisele korrusele.
Mitte mingisugust draamat. lapsel sai lihtsalt vajadus vanemate lähedal magada täis.
Aga kui te surute oma lapse teise tuppa eraldi voodisse, siis ta jääb eluks ajaks teie põlleserva rippuma, sest ta pole teist nn isu täis saanud.
Miks praegune põlvkond elab vanemate juures ja on vanematest nii sõltuvad??
Sest vanemad olid TÖÖL ja pidid öösiti magama ja ei saanud lastele piisavalt tähelepanu pöörata!!!
Ja muideks, vett ja muud toitu saab teie laps terve ülejäänud elu, tissipiima ainult nii palju kui teie jaksate või tahate talle seda anda või ta ise lõpetab ja paradoks on see, et ühtki teist nii tasakaalustatud toitu ta enam oma elus ei saa, kui te olete tissitamise lõpetanud.
ma vaatasin Gea blogi ka. tema kasutas raamatu "Päästke meie uni" meetodit. see seisneb selles, et õhtul kl 7 paned lapse magama ja hommikul kl 7 võtad üles. kogu öö ja päev tuleb toimetada raamatus toodud päevakava järgi. selle järgi paned lapse magama, annad süüa. une pikkus on ka seal päevakavas märgitud. erandid lubatud kellaaegade osas pole.
minule ei sobinud see just selle kl 7-7 reegli pärast. õhtul kl 7 magamapanek tundub kuidagi liiiga vara. samuti on ju endal ka vahepeal, et tahaks kauem magada vms.. lapsel samamoodi.