Daki kirjutas juba nädal aega tagasi üleslöömisest – teemast, mis oli mulle väga huvitav ja aktuaalne, pani kohe kaasa mõtlema ja tekitas tahtmise ise ka pikemalt sõna võtta. Ometigi ei jõudnud ma toona tegudeni, sest jäin lugema Merily Sequin Magazine moeblogi, millest ma varem mitte midagi ei teadnud, ja no ma lugesin seda ikka mitu päeva, algusest peale, sekka veel Briti blogi, mida ma juba mõnda aega väga hektiliselt jälgin, sest selle RSS on tuksis, ei saa readerisse lisada. Merily blogis on mul hetkel selle aasta juulikuu pooleli, no ma teen kõike hoogudena, tulid muud hood… Aargh, ma lähen jälle teemast välja, sellest ühest postitusest lihtsalt tuli nii palju mõtteid ja tegusid.
Ausalt öeldes tahaksin praegu hoopis magama minna, sest homme on pikk ja kiire päev ees, aga siis ma unustakski kogu selle teema jälle ei tea kui kauaks ära ja no ma ju TAHAN sellest kirjutada. Võtku see siis pealegi tund või kaks, olgu kell siis pealegi pool kaksteist 😛 Ega mul poleks see täna muidu üldse meelde tulnud, aga mõtlesin minna korra Daki ilusat sügisest blogikujundust imetlema ja siis natuke sirvisin hajameelselt allapoole ja lugesin kommentaare ja…
Ah, aga enne kui ma asja juurde asun, siis ma kõigepealt nurisen, et mis krt on lahti Briti blogi RSSiga – alguses ei saanud üldse lisada, oli feed not found vms, nüüd hiljuti seda aadressi lisades tuli readerisse hoopis mingi teine blogi. WTF? Nii ma siis käingi Britti lugemas siis, kui meelde tuleb (tuleb väga harva) ja ei pane teda trotsi pärast enne blogrolli, kui readerisse 😀 Kogu mu blogroll on nagunii readerist imporditud.
Nojaa, enivei, teine teema on tegelikult veel, mis mind tänu Merily ja Briti blogidele huvitama hakkas. Et tänapäeva teismeliste elu, milline see õige on? Mina olin omal ajal veel täielik nohik, st suudlesin esimest korda vist… Üheksandas klassis? Ja kaotasin süütuse 17-aastaselt. Paljud sõbrantsid muidugi sebisid juba ammu poistega, aga no seks oli vähemalt siis veel mitte nii päevakorras… Ikka 17+ mu meelest. Enamasti. Alkoholist keeldusin ka põhimõtteliselt, ei joonud tilkagi kuni sain 15, siis otsustasin, et aitab ja jõin ennast millenniumiaastavahetusel (uah, ma pidin googeldama, et õigekirja kontrollida) viinast Sprite’iga täis ja edaspidi juba nagu kõik noored – vahel kogemata nats liiga palju, aga üldiselt mõistlikult. Aga ka mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.
Ühiskond, olgem ausad, oli toona teistsugune – ei olnud nii arvutipõhist elu, ei olnud Rate’i ega Facebooki ega Orkutit 😀 Ei olnud Cosmot… Mina lugesin 16-aastaselt Stiinat ja Xpressi ja Meie Meelt (okei, need viimased kaks läksid vist enne hingusele, kui ma 16 sain), oma arvuti sain alles ülikoolis. Tänapäeval olevat Stiina vist kümneste lugemisvara ja 13-14-aastaste piibel on juba Cosmo? Cosmo on mu meelest üks maailma haigemaid ajakirju, aga no ma olen ka nii moevõõras inimene.
Ei, mul oli/on väga põnev Merily ja Briti blogisid lugeda. Nad kirjutavad hästi. mulle meeldivad inimesed, kellel on kõige kohta oma arvamus ja kes julgevad seda välja öelda, olemata sealjuures jõhkralt ebaviisakad. Hmm. Ma ei saa neist kummastki tegelikult üldse aru, sest ühest küljest on nad nagu täiesti täiskasvanud, vahel kumab siiski läbi seda ehtsat teismelisust (aga seda üldse mitte halvustaval moel). Aga no see pole ju tegelikult vist normaalne, kui teismelised kirjutavad niiviisi moest ja meikimisest ja kõrgetest kontsadest ja joodud mojitodest ja väljas söömisest ja… No seksist nood kaks (õnneks?) ei kirjuta. Ja tegelikult ma ju tean, et noored joovadki, ma jõin ka, minu meelest on see normaalne, kuniks osatakse piiri pidada…
Aga nad kirjutavad sellest kõigest nii, nagu peaksid kirjutama täiskasvanud, nad kõlavadki enamik ajast nagu täiskasvanud. Aga nad ju ei ole! Nad on alles 16-aastased. LIIGA täiskasvanulikud, see mulle pähe ei mahugi. Kas see ongi tänapäeva noorus? Et nii varakult saadakse täiskasvanuks? Nojaa, ühes hiljutises meilivahetuses oli mul just teemaks, et juba üheksa-aastasel neiul on klassivennad kannul ja… Ma olen tegelikult näinud sama vanasid juba ümbert kinni jalutamas – krt, mina mängisin siis nukkudega 😀
Minnes veel rohkem teemast välja – nende blogide lugemine pani mind taaskord mõtlema selle peale, et kunagi on ka Plika teismeline ja siis peame meie Abikaasaga talle piire seadma. Ja mul pole ausalt öeldes õrna aimugi, kust maalt need piirid minema peaks, sest ühest küljest on vanemlikud kohustused ja seadused, teisest küljest on reaalsus ja ma mäletan veel liiga hästi oma teismeiga. Ühesõnaga praegu ma arvan veel küll, et kui ta tahab suitsu ja alkoholi ja kanepit proovida, siis tehku seda kodus (ja loodetavasti on siis mõistust nii palju peas, et saab aru, kui mõttetu on… Või nojah, alkoholiga on nats teine asi, see on ju minugi meelest mõistlikkuse piires mõttekas ja no ma ei näe isegi selles probleemi, kui alaealised natuke joovad – peaasi, et piiri peaks, eks… Ehkki SEADUS muidugi ei luba ja lapsevanem peaks ju seadust järgima). Ja kui tunneb tõesti, et on valmis, siis seksigu. Lubaks poisil ööseks jääda, kui vaja. Informeeriks lihtsalt teda kõigest vajalikust, ostaks kondoome või mis iganes. No et okei, kui sa TÕESTI usud, et oled valmis, okei siis, aga palun, ÄRA jää rasedaks ja kaitse ennast haiguste eest ja üldse. Esimene kord on mu meelest küll täiesti üle tähtsustatud – ses mõttes, et midagi ideaalset sealt ju nagunii ei tule, aga võiks siiski olla inimene, keda sa usaldad ja kellest sa hoolid, mitte mingi suvaline. Aga kui ta muidugi tuleb selle valmisoleku jutuga juba 12-aastaselt, siis ma panen ta küll luku taha, ausõna. Abikaasa lubas nagunii hakata kaikaga poisse laiali peksma 😛 Ahjaa, ja siis veel (seksika) riietumise (ja fotode) teema – seda ma olen vist ka korduvalt maininud, et ma võtaks sada korda traagilisemalt seda, kui mu plikast saaks blond ultrameigitud miniseelikus tibi, kui et ta tahaks igale poole auke teha, juuksed lillaks värvida ja musta korsetiga ringi käia. Aga üldiselt ma lubaks vist talle mõistlikkuse piires seda kõike, kuni ta just päris poolalasti pilte netti ei riputa ja vot neid jõledaid suuri auke ma ei lubaks ka kõrva venitama hakata, see on üks asi, millest ma lihtsalt aru ei saa – see on lihtsalt jõle! Tavalised augud tehku muidugi, minu poolest ka nabasse, ninna, kulmu ja keelde. Tätokaid lubaks, kui on hoolega läbi mõeldud. Niburõnga keelaks ära 😀 Oh, nüüd ma olengi juba teemaga täiesti metsas, üritan tagasi tüürida.
Ühesõnaga Merily ja Briti blogid on minu jaoks põnev pilguheit tänapäeva teismeliste minu jaoks nii arusaamatusse ja liiga täiskasvanulikku ellu. Nad kindlasti pole Eesti tüüpteismelised, aga ikkagi. Ja nad kirjutavad hästi – kui paljude teismeliste blogid panevad piinlikkusest punastama, siis nemad oma kirjutatut küll hiljem häbenema ei pea. Ses suhtes respect.
Ah, ma nüüd jõuan järgmise teemani – moeni. Mood on minu jaoks täiesti arusaamatu. Mulle lihtsalt ei jõua kohale, kuidas mingitele inimestele saab korda minna see, et mingi seltskond kuskil mõtleb välja, mis võiks järgmine hooaeg moes olla ja siis ostabki endale riideid ainult vastavalt sellele. Ja ei kanna neid enam, kui need enam moes pole. Jajaa, ma tean, nad ütlevad, et tõeline mood polegi ainult pimesi trendi järgimine, vaid oma stiili leidmine, vana ja uue oskuslik miksimine… Aga no ikkagi. Mood on mu meelest kallis ja mõttetu ja ma ei saa tõesti aru, miks ma peaks ennast sellest häirida laskma. Minu meelest on ainuõige viis valida endale riideid selle järgi, mis endale meeldib ja sobib. See kõik on muidugi natuke raske, kui eriti jõledad asjad juhtuvad moes olema ja siis on kõik poed neid täis 😀
Ja kõrgmood on minu meelest eranditult inetu. Ja näiteks Merily blogis, kõik need vintage riided (jajaa, ma lõpuks googeldasin seda ja tegin endale 100% selgeks, mis see vintage siis täpselt on, et jah, vana, sellest ma sain aru, aga kustmaalt läheb piir vintage ja lihtsalt vana näru vahel 😀 ) ja muu, mis tänapäeval moes on – no minu meelest need ongi kõik hirmus koledad 😀 Tähendab, jällegi, ma ei saa tema enda kohta ühtki halba sõna öelda, minu meelest on ta väga ilus (ja ta ema oli ka 😀 ), on väga äge, et tal on nii kindel stiil ja nii edasi, lihtsalt mina sedasi riides ei käiks. Mood on üks imelik loom.
Aah. No äkki ma nüüd jõuan selleni, milleni ma alguses jõuda tahtsin. Rääkida sellest, kui palju mina ennast igapäevaselt üles löön ja kuidas see ajaga muutunud on. See on nimelt selline hirmus põnev teema, mille üle ma ikka vahepeal mõtisklen.
Ma olin kaheksanda klassini selline hall hiireke – prillide ja poisipeaga. Käisin riides, no käisin toonase moe järgi vist okeilt, suht tavaliselt. Aga siis mul sai kopp ette, kasvatasin juuksed pikaks, nurusin emalt läätsed välja ja hakkasin tibiks. Ikka nii, et 8 cm oli igapäevane ja mugav konts, 11 cm pidukonts, miniseelikuid kapp täis ja… Jalad olid mul ju ilusad 😉 Siiani on, muidugi, need on parim osa minust, olen seda alati öelnud. No igatahes, siis ma hakkasin ka meikima ja sellest kõigest tulenevalt muidugi ka poistega sebima ja sellest tulenevalt natuke hiljem omakorda ka seksima ja nii edasi 😉
Aga siis keskkooli viimases klassis juhtus kogemata nii, et ma sattusin oma elu esimesse suhtesse. Punkariga 😀 No täiesti juhuslikult, olin sihuke paras tibi ja siis sõbranna sünnipäeval igavusest tõmbasin ühe tüübi nurka ja see asi arenes edasi ja nii ma siis olin temaga mingi neli kuud koos. Siis vajus ära, täiesti valutult. Tõeliselt tore aeg oli see igatahes. Ja vot temaga koos olles muutusin mugavaks – T-särgid, tennised, ma ühesõnaga hea meelega muutusin talle sarnasemaks, ju olin tibindusest selleks hetkeks ka suhteliselt küllastunud. Ahjaa, see aitas ka kaasa, et ma läksin millalgi 11. klassi lõpupoole nahaarsti juurde ja too keelas meikimise ära mingiks ajaks, hiljem ma enam lihtsalt ei viitsinudki, ainult pidudel.
See mugav stiil jätkus üldiselt läbi ülikooli kuni 2006. aasta suveni – teadagi, kuni Lepani 🙂 Ma ise nimetasin seda stiili “mugav-aga-võimalikult-seksikas”. Mulle meeldisid ikkagi lühikesed seelikud ja nabapluusid ja muu taoline, lihtsalt kõrget kontsa enam kanda ei viitsinud ja üldse… Et oleks paljas ihu näha, aga mugav. Umbes nii 😛
Ahjaa, mis meikimisse puutub, siis kaks lühikest perioodi oli pärast keskkooli veel, kui ma seda igapäevaselt harrastasin, tegelikult võiks selle isegi üheks sulandada – algas see siis, kui ma A-st lahku läksin ja lõppes siis, kui Lepast lahku läksin. Umbes nii.
Nojaa, igatahes, jätkates riietusega – siis tuli Lepp. Minu pungi-ajastu. See on ka täiesti tinglik nimetus, sest tegelikult olin ma lihtsalt hübriid kõigest alternatiivsest – pungist, gootist ja jumal teab millest. Käisin peamiselt mustas, musta-punase ja must-valge kombinatsioonid sinna juurde. Tanksaapad keset suve ja võrksukad ja… Lipsumaania sai siis suure hoo sisse… Harja lõikasin vahepeal… Aga ma ei olnud hingega punkar ega hingega goot, ma lihtsalt miksisin alternatiivsete stiilide enda jaoks sümpaatseid osi, seda nii riietuses kui eluviisis.
Siis me läksime Lepaga lahku, mul sai Eesti elust kopp ette ja kolisin Londonisse. Alguses olin siin ikka väga punk, aga pikkamisi hakkas vana stiil tagasi hiilima – must ja punane on siiani mu lemmikuim värvikombinatsioon, ma jumaldan endiselt võrksukki ja lipse, aga sellega põimus taas läbi see mugav-aga-võimalikult-seksikas stiil. Sedapuhku küll väheke teistsugune, sest vanusega olid mugavus ja aru pähe tulemine oma töö teinud – seelikud on nüüd põlvini ja pluusid kinnisemad, naba ei taha ka enam üldse näidata. Aga ikka kehasse ja ilusad-seksikad… Ja mugavad. Ehkki mõnikord võib ilu nimel natuke ohvreid tuua. Erksad värvid, mida keskkooli ja ülikooli ajal jumaldasin ning mille vahepeal täiesti musta vastu vahetasin, on järjest enam tagasi hiilinud – üleni musta ma enam kanda ei armasta, ainult värvidega koos. Nagu vanasti.
Nii et jah – põhimõtteliselt on mul olnud tibiperiood ja pungiperiood, sinna vahele selliseid igavamaid perioode – igaühest on mingi mõjutus jäänud. Ma olen ennast alati lasknud palju mõjutada ka hetke kaaslastest, sest mul ongi riietuses väga lai ja paindlik maitse, nii et ma hea meelega kohandasin ennast selle inimese stiiliga, kellega parajasti koos olin. Ma ei kaotanud iseennast kunagi võõra stiili sisse ära, ma kohandasin oma stiili rõõmsalt ja vastavalt, nagu parasjagu hea tundus.
Nojaa, ja siis ma jäin lapsega koju. Ja siinkohal ma pean kohe kopeerima Pirtsu kommentaari Daki postituse alt, sest see on lihtsalt nii tabav ja hea:
mina olin selline sättija tüüp varem. no ütleme, et täpselt 7 kuud tagasi :P. mu väärtushinnangud muutusid (andke nüüd andeks.. ma olen koduperenaine, eksole) siis, kui sünnitama läksin 😀 nimelt oli mul nii valus olla, et mul oli korraga täiesti ükskõik, mis mul seljas on. ühesõnaga… ma läksin sünnitama punastes marati dressides (nendel oli kumm ära võetud, sest muidu poleks need jalga mahtunud. nöör hoidis kinni :D).. seal otsas olid mingid poolenisti talvesaabaste moodi asjad. paljas mõte teksade jalga ajamisest tegi mulle valu. selles asjas vist kõik muutuski.. kogu selle protsessi käigus.
ja noh, nii ta on läinud. igapäevaselt meikida pole enam vaja (see on ebapraktiline, sest vihm ajab kõik laiali). juuksed on kogu aeg patsis ( alternatiiv oleks lasta juuksed ükshaaval peast ära kiskuda). riided – mugavad, soojad ja veekindlad.
vb kunagi tuleb see sättimine tagasi. naised tahavad ju ennast ikka kenasti tunda. aga väärtused on muutunud küll. ma ei häbene olla ilma meigita ja mugavates riietes.
See juuste peast kiskumise asi pani mind kõva häälega naerma – no tõesti on nii, on! Kui oled kogu aeg koos lapsega, loeb mugavus. Juuksed on kinni, et ta neid ei kisuks. Nabarõnga võtsin välja, sest see hoidis pärast sünnitust viltu ja no Plika hakkas seda kiskuma. Ninarõngas võib varsti sama teed minna, sest mul on suht kopp ees sellest, kuidas Plika seda… Jajah, kisub 😉 Kõrvarõngastest ma väljas käies igal juhul ei loobu, aga kui Plika siis süles on, kisub ka neid 😀
Kui ma Eestis terve aasta poodide ja riiete vastu mitte mingisugust huvi ei tundnud ning suurepäraselt kapis leiduvaga hakkama sain, siis London on mulle mõjunud ja nüüd tahan, nagu te kõik ka väga hästi teate, ainult shopata. Olen juba nii mõndagi ostnud ja tunnen, et hirmpalju asju on veel vaja. Eks ma tasapisi soetan juurde, vastavalt rahalistele võimalustele.
Miks ma olen üldse suhteliselt tihti kogu selle üleslöömise ja üldise stiili teemal mõelnud – ma olen nimelt viimase aasta jooksul pidevalt tundnud, et ma käin igavalt riides, et mul on nii igav stiil, et ma näen nii ahastamapanevalt tavaline välja. Mitte isegi kole, oh ei, täitsa normaalne, aga nii TAVALINE. No teadagi, lapsega kodus istumine ja mugavus. Aga hing ikka vahel mässab ja ihkab olla ebatavaline, omapärane, nutab taga noid võrksukkade ja lipsude aegu. Praegu pole sellistes riietes lihtsalt eriti kuskile minna!
Üldiselt on mu ideaalne stiil väga eklektiline ja segu erinevatest stiilidest. Pungi- ja gootivärk ning kõik muu alternatiivne on endiselt väga südamelähedased, aga tanksaapaid keset suve enam ei kannaks ja üldse – seda kõike mõistlikkuse piires, tavalisemate asjadega sobitatult. Väga pungisena pole enam eriti kuskil käia, elu on lihtsalt teistsugune. Aga võrksukad, tanksaapad, lipsud, korsetid – mõnikord vägagi kohased. Kahjuks küll hetkel liiga harva.
Värvid – erksad ja säravad. Lemmik kahtlemata punane, sellest edasi türkiissinine ja fuksiaroosa, siis kaitseroheline. Aga lilla meeldib jälle ja muudki rohelised ja… Neutraalsetest toonidest, mida erksavärvilistega koos kanda, on tugevas ülekaalus must, mõningal määral leidub ka beežikat-hallikat (seda viimast siis eelkõige vabaajapükste näol). Värvid, mida te minu seljast kunagi ei leia, on hall, pruun ja oranž. Kollane meeldib väga, aga jah, mitte enda seljas 😀 Valget kannan vahel erksate värvidega, aga siiski väga vähe – see on minu jaoks liiga ebapraktiline, määrdub kiiresti… Ja teeb mu kahvatuks.
Seelikuid (ja võrksukki, teadagi) ma jumaldan – võiksin neid endale lõputult kokku osta. Just selliseid mõnusaid, põlvini pikkuses. Või siis ka jaburas poolde säärde pikkuses – teate küll, need, mis täpselt põlve ja jalalaba vahel lõppevad. Maani seelikud meeldivad mulle teoorias väga, aga reaalis on neid esiteks minu pikkusele väga raske leida ja teiseks pole ikkagi väga minulik, jäävad kappi seisma.
Pluuse eelistan kinnisema kaelusega, väga suur dekoltee enam ei meeldi. Välja arvatud muidugi siis, kui ma rase olen, siis tuleb ikka mõnuga ilusat rinnapartiid näidata. Naba peab kindlasti kaetud olema – ei meeldi enam paljast ihu välgutada, edevat rõngast enam ka nagunii pole.
Pükse kannan ka meelsasti, ehkki ei suuda hetkel endale sobivat stiili valida. Alt laienevatest on kopp ees, sirge säärega on kohati veidrad, skinny lõiget olen nüüd kandnud, aga see on nii ümber, et kogu aeg ei viitsi, muutub ebamugavaks.
Ehetest jumaldan kõrvarõngaid – suuri, värvilisi, igasuguseid. Need pean välja minnes alati kõrva panema, muidu on tühi tunne. Muudest ehetest on suva – kaelakeedega ma näiteks eriti ei suhestu, tihti jäävad seisma. Samas mõned suured pärlid ja muud taolised on saanud lemmikuteks, mida kannan kogu aeg – leiaks selliseid vaid rohkem. Tihti on probleem ka selles, et ma ei suuda oma väljakutsuvate kõrvarõngaste juurde sobivat kaelaehet leida ja jätan siis üldse panemata. Sõrmuseid on kaks – kihla- ja abielusõrmus. Rohkem ei taha, sellega on lihtne 🙂 Pisikesi tagasihoidlikke väärismetallist ehteid muid ei kanna, ikka suuri ja värvilisi, puust või plastmassist.
Meiki ei tee praktiliselt kunagi. Mingist vanast x-ajast on tarbeid alles jäänud, aga pole juba aastaid midagi ostnud. Viimati olin meigitud teadagi pulmas – siis tegi Kats mind ilusaks. Enne seda… Eelmine suvi Abikaasa õe pulmas? Siis lasin kosmeetikul teha. Üldiselt on nii, et kuna ma ise nagunii teha ei oska, siis väga tähtsaks sündmuseks lasen profil teha, vähemtähtsamatel sündmustel panen ainult puudrit ja huuleläiget, igapäevaelus ei kasuta midagi. Isegi näonahka ei puhasta igapäevaselt – ainult siis, kui duši all käin, st 2-3 päeva tagant. Talvisel ajal olen sunnitud kreemitama, suvel ei tee sedagi. Kulmud on mul õnneks tumedad ja ripsmetega pole ka hullu, näonahk on üldjoontes ka okei (lähedalt peeglis uurides muidugi leian igasuguseid asju, aga teised ei pane tähele) – nii et ilma meigita kedagi ära ei ehmata.
Juukseid kasvatan, 90% ajast kannan kinni. Mingeid juuksehooldusvahendeid peale šampooni ei kasuta. Pole vaja ka – on niigi terved ja ilusad. Föönitan ainult vajadusel (tihti ei viitsi), kammin ka siis, kui viitsimist on – enamasti ikka pärast pesu niisked juuksed korra kammin läbi, aga vahel ei tule meelde ja pole ka vahet. Pikkadest juustest on ausalt öelda täielik kopp juba ees. Ma ei viitsi nendega nagunii midagi teha, lokke või nii, see oleks liiga suur jamamine, ilma põhjuseta (mõni olulisem sündmus) ei viitsi ette võtta. Pulksirgelt on lihtsalt mõttetud sorakad, lühike soeng on iga kell ilusam ja mugavam. Aga eks ma Abikaasa rõõmuks ikka veel mõnda aega kasvatan, sest siinmaal ma parem ei üritagi endale juuksurit otsida ja kui ma ka Eestis käies ilusa lühikese soengu lõikaks, siis seda tuleks ju iga paari kuu tagant uuendada, et ilus püsiks, nii et nagunii kasvaks jälle välja… Las siis olla.
Ideaalis ma leiaks omale sellise töö, kus tuleb ainult paar korda nädalas kohal käia ja saaks ülejäänud aja kodust töötada. Siis saaks piisavalt rahuldada seda üleslöömise, ilus olemise ja naiselikkuse vajadust ning ülejäänud aja olla mugav. Ideaalne garderoob oleks segu naiselikust, seksikast, mugavast, pungilikust… Oh jah.
Ahjaa, üks teema veel – kodus riides käimine. Mina olen eluaeg olnud seda meelt, et kodus peab ka ilusti riides käima. Mugavalt, jaa, seda kindlasti, aga on täiesti võimalik olla ühtaegu ilus. Lohvakas T-särk ja vanad dressipüksid pole ju ainsad mugavad riietusesemed! Ma tunnen ennast suisa halvasti, kui pean pikemat aega koledates riietes olema. Mu koduriided pole kindlasti mingid überseksikad, need on… Nojah, praktilised ja mugavad. Üldiselt pidevalt suht samad, väikeste varieeringutega. Liibuv t-särk, mugav värviline jakk (no see Camdeni dressikas, mis ma kevadel esimesena ostsin), mugavad teksad. Särke ja teksasid on mõlemat paar tükki – ühed pesus, teised seljas. Tegelikult mulle ka ei meeldi väga teksadega kodus käia, aga nüüd Londonisse kolides jätsin vabaajapüksid Eestisse maha ja kui uusi teksasid ostsin, siis vanemad paarid moondusidki märkamatult kodupüksteks. Õnneks need on sellise laiema lõikega, pole häda. Minu meelest kõige paremad koduriided ongi sellised, millega sa oled varem väljas käinud, aga mis lõpuks natuke kuluvad ja millest sa ära tüdined, nii et uued ja paremad asemele ostad… Aga need vanad on siiski piisavalt nunnud ja mugavad, et kodus edasi kanda. Ja need täitsa vanad koduriided lähevad siis kas ära viskamisele/andmisele või remondi- ja aiatööriieteks.
Okei. Verbaalne kõhulahtisus, indeed. See on mu kaheksas postitus täna. Tegelikult tuleb sellele küll uus kuupäev, aga põhimõte on sama, eks. Jube pikk ja laialivalguv tekst sai, aga vähemalt kõik mõtted said vist kirja. Ma küll ei tea, kas teie ka lõpuni lugeda viitsisite või jäite vahepeal magama 😀
Kell on pool kaks. Kirjutasingi kaks tundi. Nüüd kähku tuttu.
