November 2009

Piimamees jõudis ka lõpuks kohale

/ london/UK, puhas toit / 4 Comments

Nagu ma millalgi eelmisel nädalal mainisin, pidi see nädal olema nö piimamehe proovinädal – esmaspäeval, kolmapäeval ja reedel siis kaheksa pinti varahommikuks ukse taha.

Esmaspäeval ei tulnud miskit. Kuna MrsB oli mulle juba teatanud, et on jah homogeniseeritud piim, siis mul oli suht suva ka, nagunii oli tavalist piima veel alles. Unustasin selle teema täitsa ära. Aga täna, kui Abikaasa üheksa paiku tööle läks, oli kast ukse taga:

Mh, hirmus kahju, et see tõepoolest homogeniseeritud on. Mulle hirmsasti meeldib mõte klaaspudelitest ja ukse taha toomisest, aga ma ei ole nõus ainult selle eest ka nii palju peale maksma…

EDIT: Kusjuures! See piim ei maitse mulle 😀 Ma hommikul tegin ainult lapsele putru ja panin endale kohvi peale, alles nüüd jõin niisama. Sihuke imelik kõrvalmaitse on nagu (UK) piimal vahel ikka. Vaatame, kas reedene on samasugune või äkki oli juhus. Kui on sama maitse, siis katkestan kohe kerge südamega selle värgi ära.

Esimene šokolaad

/ plika / Leave a Comment

Abikaasa tõi eile Rocky Roadi – häbematult kallis ja häbematult hea maius, mille koostis on erinevates maades mõneti erinev, kohalik variant siis rosinad, kirsid, õhitud riis, purustatud küpsised ja vahukommid, mis on kõik kokku segatud ja šokolaadi sisse kastetud… Sellised mõnusad magusad mahlased suupisted.

Plika sai ämbrilt kuidagi kaane pealt ära. Sel hetkel, kui Abikaasa jaole sai, oli tal kummaski käes üks maius ja toppis elu eest suhu. Päästsime, mis päästa annab, eriti palju vist ära süüa ei jõudnud. Kunagist Kessu plika blogi samateemalist sissekannet tsiteerides (too sai omal ajal ühe kommi salaja paberist lahti harutatud ja ära söödud): sarvi pole pähe kasvanud 😀 Aga no aastane ka juba. Mis see natuke šokolaadi ikka teeb 😛

Ja näe, täiesti juhuslikult üle pika aja üks tõeliselt hea hambapilt, isegi üheksas ehk esimese silmahamba täpike paistab alt vasakult ilusti välja:

Lepatriinudest

/ plika, rõõm / 1 Comment

Postiljon tõi eile Plikale teise sünnipäevakingituse – puust lepatriinupusle. Pärast mõningat kukla kratsimist tuli pähe ümbriku vahelt saateleht välja koukida ning sealt selgus, et kõiges on süüdi Kessu 😛

Need kummikud, need ma panin lihtsalt niisama pildile, sobivad ju hästi. Ka muide Kessult saadud, tema sai need omakorda mingi foorumikuulutusest…

Lepatriinud ruulivad!

Petrone Printi blogikampaania: postita viis linki ja kingi endale raamat!

/ raamatud / Leave a Comment

Esteet, nagu ma olen, mudisin seda kõike natuke (jätsin ainult aktiivsed lingid, võtsin eraldi aadressid lõpust maha) – kampaania originaaliteksti võite Epu juurest kiigata.

Petrone Print proovib väikest blogi-turunduse kampaaniat. Selles osalemiseks tuleks Sul postitada oma blogis järgmised viis linki:

Reeglid:

– Blogi peab olema juba enne kampaaniat aktiivselt toimiv

– Lingid peavad olema aktiivseks tehtud

– Lisaks linkidele tuleb postitada ka reeglid ja auhinnaraamatute nimekiri, et ka Sinu sõbrad saaksid tahtmise korral kampaanias osaleda.

– Kampaania algab 3. novembril ja kestab 3. detsembrini

– Üks blogi tohib osaleda üks kord.

Pärast postitamist saada oma meil blogilingiga aadressile blogikampaania@gmail.com ja anna teada, millist raamatut sooviksid endale kingiks ning kuidas sooviksid seda kätte saada (kas tuled ise Tartus järele või lisad oma postiaadressi).

Valik on Petrone Print kirjastuselt järgmine:

NB! Kingi saadab kirjastus Sulle tasuta koju Eesti siseselt. Kui soovid saada raamatut välismaale, tuleb Sul postikulud endal tasuda.

—

Oh, raske saab see raamatuvalik olema. “Minu Ameerikad” on mul olemas. Meestest, lihtsalt, “Tähe tänav” ja “daki.elab.siin” kah. Kui väga ahvatlevana lasteraamatud ei tunduks, olen ma piisavalt egoistlik – tahaksin siiski midagi endale, mitte Plikale.

Ma pole rohkem Minu-sarja sihilikult ostnud, sest ma olen kogumise fänn ja kui “Minu Ameerikad” võisin veel kuidagi välja vabandada – loen Epu blogi, isiklik huvi ja nii – siis kui ma mõne ülejäänutest saaksin, tekiks kindlasti kohe tahtmine need kõik muretseda. Aga sel juhul oleks pidanud seda algusest peale tegema, nüüd on neid liiga palju 😀 Kui kunagi raamatulaadal käisin, siis oli seal osa Minu-sarjast väga odav, aga mul lihtsalt ei olnud raha, nii et ostsin teisi, veel odavamaid. Ja jättes kõrvale Minu-sarja, siis “Tule, ma jutustan sulle loo” ja Murutari “Naisena…” raamatuid tahaks ju ka. Aargh.

No ja kõige rohkem tahan ma muidugi Justini “Minu Eestit” (isegi Abikaasa, jajaa, Abikaasa, kes kunagi ühtki vähekegi ilukirjandust meenutavat raamatut ei loe, tahab seda), aga selle eest peab paraku maksma. Maksame ka 😛 Peakski kellegagi läbi rääkima, et ta selle meile ära ostaks, auto on ju kohe-kohe tulemas.

Eks mul on paar päeva aega mõelda. Peaasi, et see raamat reede õhtuks Pärnusse jõuaks…

Scroll to Top