Algne plaan oli selline, et Kessu-Tauno lähevad hommikul loomaaeda ja siis saame Camdenis kokku. Abikaasa pidi Plikaga koju jääma.
Kuna eilne õhtu läks aga käest ära (Tauno näitel viis pinti Reinu pubis + hiljem kolm pinti all naabrite juures, kus nad bismarki ning hiljem raha peale pokkerit ja blackjacki mängisid 😀 Mina magasin seal ajal magusasti, olin liiga väsinud), siis jäi hommik venima. Loomaaed lükati sujuvalt septembrikuisele külaskäigule (soojem, eks) ning selle asemele tulnud Tower of London lükkus edasi homsele hommikule.
Läksime hoopis kõik koos Vera Cruzi hommikust sööma – ma ei saa aru, kuidas ma sain selle üldse algsetest plaanidest välja unustada, kõik Eesti külalised veame ju alati sinna. Seekord läks eriti hästi – paar päeva tagasi õekesega käies saime viimase vaba laua, seekord oli kohvik jumala tühi, saime palju tähelepanu ja juttu ajada ja lõpuks müstilise sõbrahinna ka veel – odavama, kui menüü järgi oleks pidanud olema. Mõnus!
Hommikusöök tegi tuju heaks ja päike siras väljas. Abikaasa otsustas ikkagi Camdenisse kaasa tulla. Ma feilisin küll täiega ürituses ennast välitingimusteks keskmisest soojemalt riidesse panna (-1 oli, eks, Londoni mõistes külm talv 😀 ), aga suutsin sellest peaaegu üle olla.
Camdenis läks ka suhteliselt hästi, ainus mittesöödav ost oli üks postkaart, mis oli lihtsalt nii haigelt äge, et ei saanud ostmata jätta. Söödava kraamiga ei lähe Camdenis aga kunagi hästi, raha lihtsalt kulub näppude vahelt 😛 Kõigepealt kaks suurt pudelit värskelt pressitud apelsinimahla (meie Camdeni must be), siis natuke kaalukomme, siis üks vahvel maasikate ja šokolaadiga, lõpetuseks karp hiinakat… Kõlab täitsa hästi, eks. Ainult et sinna vahele jäi veel paaritunnine istumine meie lemmikus ökokohvikus My Village‘is, kus töötab Ly (ja nagu välja tuli, siis nüüdseks kaks eestlast veel 😀 Üks neist kusjuures olevat meiega septembris samas lennukis olnud ja me olime talle sellepärast meelde jäänud, et ta nägi meid enne telekas, HAHA – me oleme kuulsad) – kõigepealt üks lõunasöök ja kaks klaasi jumalikku värskelt pressitud mahla, siis supp Plikale, lõpuks kohv Abikaasa ärkvelpüsimiseks ja kolm purki moosi clearance riiulist ning arve oligi £25. Julm! Aga seal oli nii mõnus, nagu tavaliselt. Omanikud teavad meid juba ammu ja… Kõik on nagu omad 🙂
Üks mitte nii meeldiv seik oli ka – suutsin kohvikus vetsust välja tulles märjal ja libedal kivipõrandal niiviisi libastuda, et lendasin pläraki istuli. Käe panin ilmselt ette, see sai kõige suurema laksu. Vasaku käe peopesa alumises paremas nurgas on paistes ja sinine muhk, kätt liigutada on valus. Trükkidagi on ebamugav 😛 Kann oli ainult alguses valus, praegu pole nagu häda. Eks hiljem ole näha, kas ka sinna sinikad tulevad. Kui olin ennast püsti ajanud, siis muidugi märkasin seda silti ka, mida nad alati kohusetundlikult sellistesse kohtadesse topivad – wet floor, be careful vms. Ega selliseid silte ju kunagi õigel ajal ei märka 😛
Kessu ja Tauno said ühe tuttavaga kokku ning läksid temaga järjekordsele pindile, meie tulime Abikaasaga ära koju. Nüüd oleme Plikaga kahekesi, sest Abikaasa läks töökaaslase sünnipäevale. 20ndate stiilipidu – Abikaasa ülemus tõi talle oma laialdasest garderoobist sobivas stiilis riided ja veetis eile tööajast kaks tundi, et viigipüksid tema jaoks 2 cm pikemaks teha ning punasest riidest lai lips õmmelda… Oo, Abikaasa nägi väga šeff välja, ta võiks kogu aeg nii ringi käia 😛 Tegin pilti ka, kui arvutisse tõmban ja midagi head on, näitan teilegi.
Ühesõnaga oli mul ütlemata mõnus päev – seda eriti tänu Abikaasale, kes väljas olles suuremalt jaolt Plikaga tegeles, nii et mina sain vahelduseks veidi kergemalt läbi. Ja nüüd on sama mõnus soojas kodus olla ning arvutis istuda. Homme tuleb õnneks ka rahulik päev, meie ilmselt välja ei lähegi. Pärast kaootilist nädalat kulub puhkus täitsa ära. Aga külalised on igatahes väga toredad, teretulnud vaheldus meie rutiinsesse ellu.