February 2010

Huvitav

Siin pidi kolmest viieni plaaniline elektrikatkestus olema. Kell on pool viis ja siiani pole igatahes ära võetud. Eeldan, et pärast õiget aega nad ka võtta ei julge.

Mul on nüüd jälle mõnusalt lühikesed juuksed. Soeng on suht sarnane sellele, mis kaks viimast korda lõigatud on (mis olid siis detsembris 2007 ja juulis 2008, irw) – ei viitsi ikka praegu fotot teha, ei näe muus osas just eriti esinduslik välja 😛 Igatahes olen rahul.

Ja üks suur unistus sai täna natuke reaalsema ilme. See pole küll kaugeltki lähedal täitumisele ja palju asju võib veel nihu minna, aga siiski – see on käegakatsutavam kui eales varem, mis ongi ju peamine. Esimene pisike positiivne samm on tehtud. Unistamiseks piisab…

Huvitav Read More »

Eile

…sai käidud kosmeetiku juures – varbaküüned on nüüd pärast pulmi esimest korda ilusad punased, lisaks kolmveerand tunnikest piina ja siidiselt siledad… Igasugused kohad 😛

Plika hängis need kaks ja pool tundi vanaemaga – ei mäletagi, millal nad viimati pikemalt kahekesi (st ilma minu või Abikaasa kohalviibimiseta) aega veetsid, igatahes väga ammu. Rõõm oli suur, kui hiljem kuulsin, et kohting läks suurepäraselt ning minust ei tuntud kordagi puudust. Plika hakkab suureks saama 🙂 Naudin seda siis nii kaua, kuni järgmine memmekaperiood tuleb – ilmselt umbes uue lapse sünni ajal.

Õhtupoolikul käisime Marisega Steffanis pizzaga maiustamas, Plika sai seal esimest korda joonistamist proovida – kodus on meil ainsateks kirjapulkadeks markerid ja pastakad, mis liiga hästi nahale hakkavad, et neid talle kätte anda, nüüd sai siis pliiatsitega sodida. Peab talle pisikesed pliiatsid või rasvakriidid ostma, väike laud ja tool tuleks ka kasuks… Kui ainult suudaks ära otsustada, kas jääme Londonisse kauemaks või mitte, neljaks kuuks poleks küll mõtet lastemööblit ostma hakata, isegi kui odavalt saaks…

Mõtlesime minna pärast Steffi Jazz Cafesse kohvi jooma, aga see oli miskipärast kinni. Veider. Igatahes oli vaja kähku ja lähedalt alternatiiv leida, seega maandusime Hommiku tänava Lime Lounge’is (kus veel hiljuti oli EMT esindus) – mõnus hubane kohake, kus on väga peen suhkruvalik (kolme erineva peenestusastmega pruuni suhkrut, sealhulgas need kivikesed, mis hästi šefid välja näevad, ehkki kohvi sisse valin kiiremini sulava variandi), udupeen punane WC… Ja papiraamatuid oli ja lastetool ja… Päevapakkumine oli räimevorm 🙂 Teinekordki!

Tunni aja pärast on juuksur (kui hästi läheb, saate hiljem fotosüüdistuse kah), pärast seda üks põnev kokkusaamine… Ja homme hommikul Tartusse!

Eile Read More »

Riidemähkmete imeline ja värviline maailm

Nüüd on põhjust jälle kõike riidemähkmendusega seotut uurida – endale täiendust vaja, õeke hakkab ka kasutama ja Rootsis nii head valikut pole, nii et mina olen tema põhiline varustaja.

Plikaga oli seis selline, et kuni tema 11-kuuseks saamiseni olid meil kasutuses Bambino Mio mähkmepüksid ja tavalised marlist või mähkmeriidest mähkmed. Alguses oli meil ainult üks paar Kessu kingitud small suuruses pükse (siin postituses on pildid näha, need tähekestega), saime nendega üle poole aasta hakkama. Vahepeal pidime muidugi ka kodus Moltexeid kasutama, sest kui ühed püksid paksema kraamiga kokku said, oli vaja neid pesta ja kuivatada. Ema õmbles kümme marlimähet, kuskilt beebipoest sain viis 15 krooni/tk maksvat mähkmeriidest mähet, hiljem ostsin kahe Tartu neiu käest kaks paari riidest mähkmepükse ja nendega tuli ka kaks mähkmeriidest mähet kaasa.

Kui Bambino Mio esimene suurus täitsa väikseks jäi, ostsin kohe kolmanda suuruse, kilodelt paistis sobivat. Tegelikkuses oli aga liiga suur, Plika on peenike. Nii me siis kasutasime neid liiga suuri pükse ja riidest pükse (millest ühed olid natuke veekindlad, teised täitsa puuvillast, sisemus oli aga mõlemal tavaline puuvill, nii et püksid said koos mähkmega niiskeks ja tuli kohe pessu panna) ja olemasolevat 17 mähet ja saime hakkama… Aga ma polnud kuigi suures vaimustuses.

Kui Plika oli 10,5 kuud vana, kolisime tagasi Londonisse ja seal hakkasin ma riidemähkmete teemat sügavamalt uurima. Kui seni olid minu teadmised piirdunud sellega, et on marlist või muust materjalist suured volditavad mähkmed (muslim/terry/flannel squares) või siis Bambino Mio originaali tüüpi paksemad mähkmed (prefolds), mida tuli vähem voltida ja mis kuivasid aeglasemalt, siis avastasin, et on olemas ka sihukesed mähkmed, mis on sama kujuga kui ümbrispüksidki (shaped/fitted nappies) – käivad kinni kas trukkidega, krõpsuga või snappi ehk nappy nippaga (kaasaegne ja ohutu variant haaknõeltest). Ning kui tavaline mähkmesüsteem on mähe ja veekindel pealispüks, siis on olemas ka all in one (AIO) mähkmed, millel on nö ühes tükis imav sisu ja veekindel kest – kasutatakse täpselt samamoodi nagu ühekordseid mähkmeid, ainult prügikasti asemel lähevad pesumasinasse. Ja siis veel AIOde sarnane variant pocket nappies, mis on ühes tükis, aga sisu (mis mõnedel on üht otsa pidi mähkme külge õmmeldud, osadel eraldi) saab kiiremaks kuivamiseks välja tõmmata.

AIOd on kahtlemata kõige mugavamad, aga nende miinus on esiteks hind – kui kaheosalise mähkmesüsteemi puhul piisab kolmest paarist pealispükstest ja 15-20 mähkmest, siis AIOsid endid ongi vaja 15-20 osta. Lisaks kuivavad need tunduvalt aeglasemalt ning nad ei pruugi päris nii hästi istuda kui kaheosaline süsteem, seega võivad väheke kergemini lekkida.

Lisaks on UK riidemähkmenduses veel mõned osad. Esiteks boosters ehk ristkülikukujulised imavad tükid, mida saab tavalisse riidemähkmesse lisaks sisse panna – näiteks väljaskäimise, lõunaune ja ööune ajaks, kui vaja pikemalt ühe mähkmega läbi saada. Teiseks liners – Eestis on müügil mähkmepaberid, mida ümber riidemähkme panna, et oleks suuremat häda hea potist alla lasta, UK-s on väga levinud ka fliisist linerid, mille pealt on samuti kergem kõik potti raputada, lisaks on nende pluss see, et fliis on pisikese pepu vastas mõnusalt pehme ja kuiv, sest juhib niiskuse mähkmesse ja jääb ise suhteliselt kuivaks – seega ei ole häda, kui märg mähe väheke kauemaks alla jääb.

Mis puutub mähkmete materjali, siis UK-s kasutatakse marlisid (muslin) enamasti vaid vastsündinutel – hiljem on põhilised materjalid frotee (terry), bambus (bamboo), mikrofiiber (microfibre), flanell (brushed cotton/flannel), kanep (hemp)… Bambus ja kanep imavad hästi ja kuivavad kauem, mikrofiiber pole nö naturaalne, aga mõnus pehme, hästi imav ja kuivab kiiresti… Jne jne jne.

No ja siis veel muidugi pealispüksid (wraps) – nõukaaegsete higistama panevate kilepükste aeg on möödanik, nüüd on olemas mõnusad õhku läbilaskvad veekindlad materjalid – enimkasutatav materjal on PUL. Päris palju kasutatakse ka villaheiepükse, need on Eestis ka suht popid, endal kogemus puudub – mul on eelarvamus pealispükste vastu, mis pole täiesti veekindlad, olgu need siis kui naturaalsed ja hingavad tahes 😛 Aga teised kiidavad küll… UK-s on veel ka fliisist pealispüksid, Eesti valikus pole neid näinud.

Mm… Mis veel? Paelmähkmed on ka olemas, olen kuulnud kiidusõnu mitmelt poolt (st foorumitest lugenud, just Eesti omadest), aga ise pole proovinud, tavalised tunduvad mugavamad. Neile on ka pealispükse vaja.

Kõige levinumad suurused on mähkmetel ja pükstel small (kuni 4,5 kg), medium (kuni 10,5 kg) ja large (kuni 15 kg vms). Kohati on olemas ka XS eriti pisikestele või enneaegselt sündinutele ning XL suurematele lastele (siinmaal ju potitama eriti varakult ei hakata). Ma need kilod võtsin praegu peast, võin vahemikes natuke eksida, aga umbes sinnakanti jäävad. Plika näitel – peenikesemat sorti plika sai small suurusega hakkama üle kuue kuu (no lõpus olid liiga väiksed, ilmselt oleks 4-5 kuusena tulnud medium võtta), medium on siiani paras ja large ootab oma järge.

Mõned mähkmed ja mähkmepüksid on ka all size ehk birth to potty (BTP) – neil on hirmpalju trukke, millega annab suurust reguleerida, hea võimalus raha säästa, ei pea erinevaid suurusi ostma. Mõned küll ütlevad, et vastsündinu jalas jääb see variant liiga paks või lihtsalt suur ning osad jäävad liiga ruttu väikseks, teised jälle kiidavad hirmsasti ja on väga rahul.

Suuruste jutt käis siis eelkõige shaped/fitted mähkmete kohta, tavalised volditavad (marli jms) on küll ka mitmes-setmes suuruses, aga piisab täiesti, kui osta keskmine suurus ja vastavalt vajadusele voltida, üks suurus ajab asja suurepäraselt ära.

Alguses tundus kogu see mähkmeteadus täielik hiina keel, aga miski hetk käis plõks ja kõik tundus järsku väga arusaadav 😛 Netis on palju reviewsid ja teste, kust saab teiste kogemusi lugeda ja enda valikut natuke kergemaks teha… On tohutult palju erinevaid netipoode, mis müüvad tohutult paljude erinevate firmade toodangut… Vaatasin ja valisin ja võrdlesin hindu, tegin juba mingi valiku ära ning avastasin siis eBay, kust saab kasutatud kraami või muidu soodsaid diile.

Lõpuks tellisin 10 ökomarlist mähet (hiljem avastasin, et eBayst saab sutsu odavamalt), ühed Bambinexi one size mähkmepüksid (siin postituses need rohelised, olen väga rahul), kolm paari medium suuruses Mothercare Rikki pealispükse (neid kiidetakse igal pool hirmsasti, väga popid on – ja on head tõesti… Mul on rainforest, savanna ja wetlands mustriga), tuleviku tarbeks on L suuruses maasikatega ja türkiissinised tähekestega püksid (mõlemad TotsBotsi omad) ning aktiivses kasutuses on ka 20 fliisist linerit, eBays on odavad ja palju erinevaid vahvad värvilisi (neid oleks suht kerge ka ise fliisist välja lõigata). Veidi hiljem ostsin veel viis Motherease’i one size shaped mähet (kolm valget ja kaks punast :D), mis on sama popid ja head kui nende pealispüksidki ning ühe Nature Babies mikrofiibrist mähkme, millel on vahva käpajälgedega sisemus.

Panen siia näite mõttes ühe eBayst võetud suvalise mitte kõige parema kvaliteediga foto lineritest, mul endal on vikerkaarevärvilised (vasakult kolmas), konnadega (pole siin) ja punased lammastega (kõige paremal on sama helesinine variant).

liners

Kõige viimasena lisandus mu mähkmevarusse seitse small suuruses shaped mähet, tellisin need veel enne, kui teisest rasedusest teada sain – eks salamisi lootsin, et läheb vaja ja õeke tahtis ka laenata, leidsin lihtsalt eBayst soodsa pakkumise.

CIMG9568

Kõik peale marlikate ongi pärit eBayst ja üpris soodsate hindadega – kui üks shaped mähe või üks paar pealispükse maksavad £8-12 kandis, siis eBayst saab samad asjad kätte tükihinnaga £2-5… Kasutatud mähkmeid seal enam müüa ei lubata (on samal pulgal kasutatud aluspesuga – idiootsus mu meelest), küll aga on seal näiteks sellised mähkmed, mida on kasutatud näidistena (UK-s on igal piirkonnal oma nappie ladies, kelle saab koju kutsuda, et nad erinevate mähkmetega demo teeks ja riidemähkmeid tutvustaks) – läbipestud, aga beebide peal kasutamata, mähkimist näidatakse nt sobivas suuruses mängukaru peal… Ja pealispükse on kasutatult ka. Kasutatud mähkmeid müüakse igasugustel muudel lehtedel, kus ma pole eriti viitsinud ringi surfata, sest olen eBayst kõik vajaliku kätte saanud.

Ootan huviga one size mähete ja mähkmepükste katsetamist järgmise beebi peal – ostsin need ju siis, kui Plika oli juba pea aastane, talle sobivad suurepäraselt. Eks augustis ole näha, kas ka nii väikseks annab teha, et vastsündinule sobivad.

Aa… Aga miks ma üldse täna seda postitust kirjutama hakkasin… Jahin hetkel small suuruses ümbrispükse, mis kõigepealt koos nonde seitsme mähkmega õekesele lähevad ning augustis tagasi minu kätte rändavad. Mõtlesin juba need ära osta, aga otsisin netist alustuseks reviewsid ning avastasin, et neid pükse on palju ägedamates värvides… Väga kiidetakse ja UK-s toodetud kah veel…

Nii et ma ikkagi ei osta veel ja passin hoolega peale – ehk tuleb eBaysse muid värve ka. £4.50 nelja paari eest oleks küll supersoodne, aga no mingi edevus mul ikka on ja kui ma saan £2-3 eest ühe paari ägedaid lillasid vms, olen täitsa rahul. Kaks kuud on aega, small suurust liigub turul hästi palju ka – nii kiiresti kasvab ju välja, et ei jõuta “läbi” kanda.

Ühesõnaga riidemähkmeid ja pealispükse on nii palju erinevaid ja lahedaid ja värvilisi, et nende kasutamine on nüüd tõeline nauding. Palju lõbusam, kui igavad ühekordsed mähkmed, keskkonna ja raha säästmisest rääkimata. Ja üks väga hea point veel – kui me ise peaks valima, kas kanname paberist või riidest pükse, siis poleks mingit kahtlust, kumma valiksime 😉 Aga miks peaks oma lapsele, kõige kallimale varale, kogu aeg paberit alla toppima? Väljas käies ja öösiti muidugi, mugavus maksab… Meil igatahes läheb enamasti ainult üks mähe öösel, lõunauned ja lühemad käigud käivad paksemate shaped mähkmetega, muul ajal kodus olles kasutame tavalisi marlisid. Jah, neid peab tihemini vahetama, kui tavalisi mähkmeid, aga see on hea põhjus lapsega pidevalt tegeleda ja pepule ka kindlasti parem kui tavalised keemiat täis variandid. Kui kasutada põhikohaga riidemähkmeid, pole mingi probleem ülejäänud puhkudeks veidi kallimad ühekordsed ökomähkmed osta – Moltexeid müüakse Eestis kõigis Selverites, Loodusperedes, ehk veel kuskil.

Kui kellelgi tekkis huvi riidemähkmendusega katsetada (mis on ilmselgelt selle postituse peamine eesmärk), siis hea leht alushariduseks on Looduspere riidemähkmete ABC ja Pereklubi foorumi riidemähkemte teema.

Kust osta saab? Kõigepealt eelistame muidugi kodumaist – Kreenholmi kauplustes maksab 6tk riidemähkmete komplekt 69.- ja üks flanellmähe 24.-, Tartu neiude Eleni ja Anni õmmeldud mähkmepükste ja mähkmete valikuga saab tutvuda siin. Loodusperes on hea valik ja toredad müüjad, kes hea meelega kõike seletavad, Taevakarva Kutsu poodides müüakse Bambino Mio tooteid. Googeldades leiab kindlasti veel pakkujaid.

Kõige odavamalt ja lihtsamalt saab läbi kahtlemata nii, kui osta või õmmelda umbes 15-20 marlist või mähkmeriidest mähet (mõlemad kuivavad ülikiiresti, isiklikult eelistan mähkmeriidest variante, sest need ei lähe nii palju vormist välja ega kortsu) ning 2-3 paari pealispükse ja 2-3 päeva varu ongi olemas. Mähkmed on ühtviisi soodsad nii Kreenholmis kui Eleni ja Anni käest ostes – ise võtaks viimastelt, mulle meeldib alati kohalikke tegijaid toetada 🙂 Pealispüksid ostaksin mina kindlasti PUList, need on veekindlad, lasevad pepul hingata ja on seest ka kilejad, st ei lähe iga pissiga märjaks – piisab, kui õhtul läbi loputada, no ja suurema häda puhul saavad tihti pükste ääred mustaks, siis ka muidugi. Kolme paariga on kõige lihtsam. Ja muud polegi rangelt võttes vaja. Mina soovitan soojalt juurde veel fliisist mähkmekatteid, mida on superlihtne ise välja lõigata (ma ei tea, et keegi neid Eestis müüks) – hoiavad pepu kuivemana ja teevad suurema häda ära viskamise mugavamaks.

Kui raha on rohkem, siis shaped variante müüakse Eestis ka, Loodusperes kindlasti ja ilmselt mujalgi. Need istuvad mugavamalt, imavad rohkem, suurema häda korral jäävad ümbrispüksid tõenäolisemalt kuivaks. Ja kellel on viitsimist eBays või mujal netis surfata, siis on muidugi eriti lai valik käepärast, mina näiteks võin vabalt aidata kõiki, kes midagi UK-st soovivad. Niisama nõu annan muidugi ka hea meelega.

Mis mähkmete hoiustamisse ja pesemisse puutub, siis kogumiseks sobib tavaline kaanega ämber (ei pea vees leotama, võib täitsa niisama), plekke saab suurepäraselt välja näiteks sapiseebiga ja masinpesu 40 kraadiga on täitsa okei. Kord kuus võib teha mähkmete süvapuhastust ja pesumasina katlakivitõrjet 90 kraadi ja pudeli äädikaga. Kuni laps on ainult rinnapiima peal ja seega midagi eriti haisvat ei tooda, võib mähkmed vabalt igal õhtul pärast lapse vannitamist samas vees ära loputada – hiljem ma peseks siiski pigem masinas.

Ja nii lihtne see kõik ongi! 🙂

Riidemähkmete imeline ja värviline maailm Read More »

Hingetõmbehetk

Ma olen esimest korda selle reisi jooksul täiesti välja puhanud. Asjad on korras, Plika magab, kohtumised on kokku lepitud… Nii et lõpuks saabus hetk, kus ma võisin rahulikult arvuti lahti võtta ning mul oli aega isegi blogid läbi lugeda.

Kõigepealt tahtsin kirjutada ühest pühapäevasest seigast, mis tol õhtul ununes – nimelt SIM kaardi jamadest. Märtsis 2007, kui esimest korda Londonisse kolisin, oli numbri ajutine sulgemine ja avamine tasuta. Veebruaris 2008 avastasin ebameeldiva üllatusena pärast kolme päeva Eestis, et hilisemal arvel kajastus teenustasu 99 krooni. Viimati Londonisse kolides küsisin üle, väidetavalt on teenustasu praegu 49 krooni – ja ma ei suuda kunagi meelde jätta, kas see läheb numbri sulgemisel või avamisel, igatahes ainult ühel korral 😛

Olen seda alati iseteeninduses teinud, pühapäeva õhtul ei leidnud ma aga äkitselt kohta, kust numbrit jälle avada saaks. Otsisin kõikvõimalikud valikud läbi ja lasin emal lõpuks klienditeenindusse helistada. Ja mis tuli välja? Numbrit saab avada PAKETIVAHETUSE alt. No tra küll, ausalt, SINNA ma ei vaadanud. Ma eeldasin, et seal saab vahetada paketti, mida seal saigi… Lisaks siis ajutiselt suletud numbrit uuesti avada (mhm, ja ma oleks saanud endale siis ükskõik millise paketi ka valida, aga mulle sobib endiselt 78). Heakene küll, nüüd siis tean. Aga loogikat mu meelest sellegipoolest ei ole, ju ma siis avasin eelmine kord numbrit veel vana kujundusega iseteeninduses.

Lisaks oli meil üksjagu jamamist Eesti SIMide üles leidmisega. Tavaliselt on need kuidagi paremini ära pandud, tihti on Eestis ja Londonis erinevad telefonid, nii et pole vaja üldse välja võttagi. Seekord leidsin ühe SIMi kuskilt karbist lahtiselt teiste asjade hulgast (ise kusjuures mäletasin, et olin seda tükk aega kummuti peal näinud ja lõpuks “ära” pannud, enne kui Plika näpud taha saab)… Teine SIM oli Abikaasa igivanas telefonis, mille ta Eestis õelt laenuks sai. Panin karbist leitud SIMi oma telefoni ja tuli välja, et see ei tööta enam. Parasjagu paanikat, lasin juba emal uurida, kuidas uue saaks (kõige kiiremini saab telefoni teel tellides, iseteeninduse kaudu minevat kauem aega), kui Abikaasa äkki märkas, et mittetöötav SIM on täpselt sealt katki, kust tema oma oli. Kiskus siis oma vanast telefonist teise välja ja ennäe imet – hoopis see oli minu oma. Mis see Abikaasa telefonis tegi, ei saa ma siiani aru, mina pole seda eales kasutanud.

Lõppkokkuvõttes oleks võinud ikkagi minu SIM katki olla – lepingulise kliendina oleks probleemideta uue saanud, Abikaasal on aga kõnekaart ning sama numbriga uue simi saaks vaid 99 krooni eest ja ainult siis, kui SIMi ümbriskaart veel alles on, mida muidugi pole. Nii et Abikaasa vana hea number, mis tal aastaid olnud on ning mis kõigil olemas on, on nüüd igaveseks läinud. Kurb!

Esmaspäeva hommikul tõusime veerand kuuest. Abikaasa saatis meid Plikaga Stanstedi bussile, veerand üheksaks olin juba kohal. Ma polnud miskis hullumeelsusehoos boarding passi välja printinud ja tahtsin ainult dokumentidega turvakontrollist läbi saada (mul oli vaid käsipagas ja web check in tehtud), turvamehed naersid mulle näkku ja saatsid lahkelt Easy letti. Mingi ime läbi polnud seal saba – tädi printis lahkesti vajalikud paberid välja ning ütles, et Ryan oleks selle toreda teenuse eest £40 võtnud. Ma ei kujuta ette, kas lennujaamas enne turvakontrolli mingit printimisteenust kuskil osutatakse (sees kindlasti saaks) – see oleks olnud alternatiiv… Õnneks läks kõik hästi.

Kohvri ja ilma käruta lapsega on ikka üpris tüütu üksi reisida, teist korda ma seda vabatahtlikult ei teeks. Õnneks aidati mind igal pool – üks mees, kellega turvakontrolli järjekorras kõrvuti sattusin, tõstis mu kohvrit ja hiljem sattusin täiesti juhuslikult ootesaalis istuma Eesti perekonna kõrvale (ema-isa, kolm last ja vanaema), kes mu kottidel silma peal hoidsid, kuni Plikaga kiirelt vetsus ja mähkimas käisin.

Kuna hommikul hakkas kerget lund sadama, mis saamatute brittide puhul tähendab automaatselt kaost lennujaamas, viibis meie õhkutõus poolteist tundi, Eestisse hilinesime õnneks vaid tunni. Plika pidas ennast võrdlemisi viisakalt üleval, viimase tunni isegi magas, sain talle “oma koha” ka – istusin akna all ja vahekäigu poole istus üks mees, kes oli lahkelt nõus magavat Plikat valvama, kuni ma vetsus käisin. Palju toredaid inimesi ühesõnaga 🙂

Tallinna lennujaamas ootas mind juba tund aega Marit, kellelt pidin algsete plaanide kohaselt kelgu laenama, kuid otsustasin lõpuks, et seda ei lähe siiski vaja, nii et sain Plikale ainult soojad traksipüksid ja küüti Mustamäele. Saime Kaidiga kokku, istusime paar mõnusat tunnikest Siili pubis ja tegelesime õgardlusega – Plika sõi mu praest pool käest ära, nii et mul jäi kõht tühjaks. Ostsin veel praetud pelmeenid ja see täitmatu laps sõi neist ka poole ära. Õudne 😛

Pips ühines meiega veidi hiljem ning sõidutas mind lõpuks enda poole ööseks. Plika jäi kenasti kolmveerand üheksa magama, nii et meie saime rahulikult keskööni juttu ajada.

Teisipäeva hommikul oli äratus kell seitse. Algne plaan oli selline, et Pips viib mu enne tööle minekut Marise ühikasse, kuhu ma oma kohvri jätan ning ma käin siis korraks kilomeetri kaugusel elava Liisi pool, et Plikale villased sokid saada. Kuna Maris polnud aga kindel, kauaks ta üldse Tallinna jääb, sai plaane lõpuks sujuvalt muudetud, nii et Pips viis mind hoopis bussijaama, kuhu oma kohvri 15 krooni eest päevaks hoiustada sain. Siis Plika kõhukotiga puusale ja Liisi poole – kuna ma olen täiesti orienteerumisvõimetu, tuli ta mulle veel poole tee peale vastu ka. Plika sai kaks paari villaseid sokke ja kõrgema säärega saapad laenuks, printisin välja kaardi, et Marise juurde minnes mitte ära eksida ning sumpasin jälle kilomeetrikese lumes. Jumal tänatud, et kelgust loobuda otsustasin, sellega oleks keerulisem olnud. Kilomeetri kaupa suudan Plikat puusal tassida küll.

Marise juures saime natuke hinge tõmmata – Plika sai hommikuputru ja Maris oli meile saiakesi ostnud… Siis läks ta hambaarsti juurde ja jättis meid kahekesi, mul oli võimalus kiirelt netis käia, meile lugeda ja paari inimesega rääkida.

Kui Maris tagasi jõudis, kiirustasime Estonia juurde, et ma Tabasalu marsa peale jõuaks. Kuna too number nendest peatustest ei läinud, mis seal ühes kohas koos olid (ju on siis osad peatused mujal), jäin marsast maha ja avastasin, et järgmine läheb alles tunni pärast. Õnneks lahenes olukord siiski positiivselt – Geily käskis mul trolliga Haaberstisse sõita ja tuli sinna autoga vastu.

Sain Geily uhke elamise ära näha (oeh, oleks endal nii palju ruumi), pisikese ja nunnu beebitüdruku üle vaadata (täiesti uskumatu, et Plika oli kunagi NII väike ja et minu kõhust tuleb varsti veel väiksem välja!) ning paar tunnikest juttu ajada… Siis pidin juba linna tagasi kiirustama, õnneks sain jälle küüti 🙂

Siis Solaris (polegi nii hull, kui juttude põhjal arvasin), Vapiano, Merlis ja üks kokteil… Plika jooksis mööda kohvikut ringi, plastikkaart hambus, ja tundis ennast igati hästi. Lõpuks olime sunnitud tal lastetooliga tee blokeerima (õnneks istusime sellises nurgas, et andis korraldada), Plika muutus juba liiga aktiivseks – üritas näiteks leti taha minna ja sai sealsete järskude uste käest väikse paugu.

Bussijaama läksin hirmsa varuga, sest kõik ähvardasid hirmsa liikluse ja aeglase ühistranspordiga. Buss sõitis need kolm peatust täpselt sama kiiresti kui tavaliselt, nii et lõpuks pidin pool tundi lihtsalt niisama passima. Aga Pärnu buss oli meeldivalt pooltühi, Plika pidas ennast õhtuse aja ja väsimuse kohta täitsa hästi üleval ning teeolud olid ka normaalsed, jõudsime kahe tunniga kohale (Maris, kes oli kaks-kolm tundi varasema bussiga läinud, sõitis näiteks 2h 40min).

Siis oli lõpuks kodu, puhkus ja pidusöök. Kartul ja kotletid ja kiivid ja… Plika, muide, joob täiesti korralikult ise tassist, nagu Abikaasa hiljuti avastas. Eks kallutamise tunnetamisega on veel natuke praktikat vaja – liiga täis tassist kipub kaela kallama ja liiga tühjast ei saa kätte, ise laua pealt ka veel ei võta, tuleb tass kätte anda… Aga joob ikkagi ilusti, kohe uhke tunne on.

Ülejäänud õhtu rääkisime emaga juttu ja jälgisime Plikat, kes lõbutses matrjoškadega, need olid tõeline hitt – oh seda õnne ja rõõmu, kui ühe jälle lahti sai ja järgmine seest välja tuli.

Täna hommikul sai üle mitme päeva mõnusasti välja magada, Plika ärkamist jälgida, koos hommikust süüa, duši all käia ja üleüldiselt rahus kulgeda – tänaseks oligi planeeritud kõige vabam päev, homme-ülehomme on juba juuksurid-kosmeetikud ja muud kokkusaamised, nädalavahetusel Tartusse.

Kui Plika üles ärkab, läheme Abikaasa vanavanematele külla.

Imetlesin hommikusöögi ajal ema võitoosi ning ütlesin, et tahaks täpselt sellist endale ka (me kasutame ka tavalist võid, mis külmkapis kõvaks läheb, nii et hoiame pigem laual ja praeguseni paberi sees – pole just kõige ilusam vaadata). Ema arvas, et sellist enam küll ei müüda, aga kui tema mees poest tagasi tuli, ulatas ta mulle täpselt samasuguse. Mul on nüüd ka ilmeilus moonidega võitoos, juhhei 😀

CIMG9566

Hingetõmbehetk Read More »

Hullumaja

Lend läks hästi, Eestis on väga lumine, tore ja kiire. Kui õhtul Pärnusse jõuan, siis on vast aega pikemalt kirjutada. Kui täna ei jõua, siis homme kindlasti – terve päev vaba ja ühtki kohtumist veel planeeritud pole. Neid üks-kaks kindlasti tekib, aga vähemalt saab siis ema mind autoga sõidutada ja ei pea kohvrit kaasas tarima, seega lihtsam.

Ja kõik inimesed on nii ilusad ja head 🙂 Eriti muidugi kõik need sõbrad-tuttavad kes mind selle 1,5 päeva jooksul juba aidanud ja võõrustanud on.

Hullumaja Read More »

Scroll to Top