Feb 172010
 

Kaheksa kraadi ja päike :) Ei pannud teksade alla sukkpükse, ei pannud jope alla jakki, ei olnud külm :D Käisime Plikaga mänguväljakul. Kiikusime… Siis istusin lihtsalt päikese käes, Plika turnis palgi najal ja kitkus maast rohtu. Kuna eile sadas terve päeva, oli see suhteliselt porine tegevus.

Lõpuks jalutasin ta üle pika aja kärus magama – no lihtsalt nii mõnus ilm oli, tahtsin päikest nautida, sain veel kaks pargitiiru teha.

Oh, et seda ilma nüüd jätkuks, vähemalt nädala lõpuni. Järgmisel nädalal olen talvises Eestis, siis pole natuke aega vahet.

Tänases päevas on olnud mitu huvitavat üllatust. Toredat üllatust :) Mõtlen jälle elust ja tulevikust ja… Olen lihtsalt rõõmus.

ma olen ära unustanud, kuidas kevade lõhn mõjuda võib…

Feb 172010
 

Võtsimegi siis ette ja tegime selle retsepti järgi 1,5 portsu pärmitainast. Jagasime pärast esimest kergitamist taigna kaheks ja ülejäänud ained segasime juba kahte kaussi – kolmandiku maitsestasime rohkema suhkru ja kardemoniga, üleäänu jäi soolaste pirukate jaoks.

Nojaa… Ma ütleks, et need kuklid kerkisid pigem laiusesse, kui kõrgusesse ja ei olnud just teab kui õhulised, aga samas maitsesid täitsa hästi, nii et esimese korra kohta nagu väga kurta ei saa. AGA! Tõeline feil oli hoopis vahukoor – üheski kohalikus poes polnud värsket koort, seega tõi Abikaasa aerosooli, õnnetul kombel veel kaks tükki (ise ka ei saanud aru, kuidas see juhtus – ilmselt arvas teises poes, et esimesest ei ostnud vms). No heakene küll, oli mugav kuklite peale panna ja kui koos kukliga süüa, ei maitsenud kõige hullemini. Aga see lihtsalt vajus minutiga kokku, praktiliselt olematuks! Ma panin ikka mõnuga, sellise 3-4 cm kõrguse kuhila – ja vajus täiesti lamedaks. KADUS. Argh. Isegi üks pudel ei saanud tühjaks, äkki lasen noile kuklitele, mis alles jäid, veel homme sama suure kihi peale… Aga mis me teise pudeliga teeme, ei ole õrna aimugi. Pildi jõudsin õnneks enne koore haihtumist ära teha :P

CIMG9522

Kapsapiruka täidiseks sai Salvesti praekapsas keedumunaga. Maitses absoluutselt jumalik! Kuna niisama kapsas enam üldse ei isuta, teengi vist ülejäänud kolm purki ka pirukateks.

CIMG9526

Abikaasa lemmikuks jäid muidugi lihapirukad. Täidist jäi kõvasti alles, pingutasime üle… Eks homme saab siis hakklihakastet :P

CIMG9529

Noh, hommikusöök on igatahes olemas :)

Feb 162010
 

Kui veel mõni aeg tagasi piisas Plika lõunaunne jäämiseks sellest, et heitsin temaga suurde voodisse, võtsin ta kaissu ja laulsin natuke, siis viimasel ajal see enam ei tööta. Tundus suisa, et Plika kardab magamistuba – niipea, kui ta sülle võtsin ja kardinad ette tõmbasin, läks meeleheitlik kisa lahti. Üritasin teda küll kaisus hoida ja laulda, aga suurt kasu sest polnud, nuttis muudkui edasi ja üritas otsemaid voodist maha ronida.

Nii et terve viimase nädala on lõunaunne jäämine olnud pikk, tüütu ja pisaraterohke ettevõtmine – kõigepealt proovisime suures voodis, kui Plika põgenemisest tüdinesin, tõstsin ta võrekasse, kus ta muidugi edasi nuttis, lõpuks tõstsin suurde voodisse tagasi, kus ta nutmisest väsinuna lõpuks kuidagi magama jäi. Kõige selle kestel muidugi silitasin teda ja laulsin… Aga jube tüütu sellegipoolest, eks, kaua seda nuttu jõuab kuulata, lapsest ju hale.

Arutasime eile õhtul emaga, kuidas olukorda paremaks teha. Ema soovitas lasta Plikal endal mulle voodisse järele tulla ja mänguasjadega mängida ning põgenemise korral lihtsalt sada korda järjest voodisse tagasi tõsta. Ma siis täna katsetasin – tuli mulle ise magamistuppa järele, kardina ette tõmbamine ei häirinud, kui voodisse ronisin, hakkas nutma. Tegin natuke karumõmmiga teatrit, tuli voodisse järele küll. Ainult et mängida üle paari minuti ei viitsinud ja hakkas siis jälle maha ronima. Tõstsin teda umbes viis korda tagasi, aga kopp sai üsna kiiresti ette ja nii läks üsna kiirelt võrekasse.

Hakkas seal muidugi jälle nutma, aga kui ma talle karu ja roti seltsiks tõstsin ning rääkisin, kuidas karumõmm ja roti-onu on väsinud ja tahavad Plikaga koos tududa, siis rahunes maha. Panin talle padja ka veel voodisse ja muudkui rääkisingi, et karumõmm ja roti-onu on unised, tahavad koos Plikaga magada. Paar nutuviuksu veel tuli, aga need lõppesid sama kiiresti kui algasid ja nüüd nad seal siis kõik koos magavadki. Üsna kiiresti läks seekord.

Ühesõnaga jah, praeguse seisuga on ikka trelle on vaja, muidu laseb see laps lihtsalt jalga :) Ei tea, mis hea periood see tal vahepeal oli, ehk tuleb miski hetk jälle tagasi. Ja eks näis, kuidas järgmised uned lähevad – homsest alates ma katsetan siis algusest peale võrevoodis.

Õhtuti on muide kergem – ma olen kümne paiku tavaliselt ise nii väsinud, et läheme Plikaga koos suurde voodisse tuttu ja siis ta eriti ei nuta. Teoreetiliselt võiks ta muidugi varem magama jääda, aga… Kümme pole õnneks nii kohutavalt hilja, siis magab hommikul kauem ka :)

Feb 162010
 

Mitmed inimesed on juhtinud mu tähelepanu sellele, et mul pole mõtet Eestisse üldse käru kaasa võttagi, jääksin sellega otsemaid lumme kinni. Njah, tõepoolest – MacLaren Techno XLRi rattad on tavalise kergkäru omadest küll suuremad, aga talvisesse kliimasse mõeldud vankrite ratastega ei anna kuidagi võrrelda… Ja isegi nendest polevat suurt kasu, nagu ma aru sain.

Ma lihtsalt ei kujuta hästi ette, kuidas ma peaksin Plikat terve see nädal aega ainult kõhukotis kandma – ma ei tea, kuivõrd ma seda teha tohingi, ta kaalub koos riietega ikka üle 10 kg ja rasedatel vist suuri raskusi kanda ei soovitata…

Tallinnas liigun ma ilmselt peamiselt ühistranspordiga, osaliselt ka sõprade autodega. Pärnus on auto, seal pole probleemi. Aga Tartus-Jõgeval käin küll piisavalt pikki maid jala, et natuke mures olla.

Ahjaa – võimalik, et läheme veel Rootsi kruiisile kah. Seal on ka kindlasti mingil määral jala käimist. Grrh.

Alati oleks variant võtta kaasa nii käru kui kõhukott, aga sel juhul peaksin ma halvemal juhul tassima kõhu peal last ning tarima järel tühja käru JA kohvrit. Keeruline…

Eks ma viimases hädas võtaks muidugi takso. Rahalist seisu arvestades tahaks seda aga võimaluse korral vältida.

Arvamusi, ettepanekuid?

EDIT: Saan kelgu laenuks ja võtan kõhukoti ka kaasa, las käru jääda siis maha. Aitäh, Marit!

Feb 152010
 

Hirmus isu on peal – mõtlesin, et prooviks äkki ise teha. Ma pole elu sees pärmitainast teinud, aga üks kord on ju ikka esimene…

Retseptidest jäid kaalukausile see ja see – mõlemad tunduvad head.

Siinmaal müüakse vist ainult kuivpärmi, millega ei saavat nii head tulemust – vähemalt kommentaaridest jäi selline mulje. Pluss räägitakse erinevate jahude erinevast kerkimisvõimest ja mainitakse mingeid tüüpide numbreid, aga kust krt ma peaks teadma, kuidas siin õiget jahu valida? Praegu on mingi self raising variant, millele, vaatasin, on soodat lisatud ja midagi veel… Aga see on peaaegu otsas nagunii, peab uue ostma.

Mh. Palju küsimusi, vähe vastuseid. Kardan, et keeran tuksi selle tegemise… Aga isu on samas suur ja ära proovida ju võiks. Eks võtan homseni mõtlemisaega.

Hmm, tegelikult tekkis pirukate isu ka. Teoreetiliselt võiks samast taignast teha nii kukleid kui soolase täidisega pirukaid… Heakene küll, kardemoni vist lihapirukate sisse ei paneks. Mõtlen veel.

Feb 142010
 

Leidsin üle pika aja ühe tõsiselt hea ökoblogi – olen üht sealset sissekannet tegelikult varemgi lugenud, aga toona miskipärast ülejäänud blogi ei vaadanud. Nüüd leidsin sama sissekande lingi ühe Postimehe artikli kommentaaridest ja seekord hakkasin algusest peale lugema.

Oi, mul lõid kohe silmad särama! Mulle on selliseid blogisid pidevalt vaja. Ma võin pea kõike sellest infost põhimõtteliselt teada, aga kui keegi mulle seda pidevalt meelde ei tuleta, siis kipub kõik sama kergelt ununema ning elu loksub tagasi kiirtoidu ja mugava elu radadele. Eks ma mingist aspektist mõtlen keskkonnasäästlikkusele iga päev ja üht-teist ka teen, aga no… Liiga vähe! Mis siis, et ma alati rohkem üritan.

See blogi on ütlemata mõnus. Selle autor seletab kõike täpselt nii mõistlikult, nagu mina tahaks, aga ei oska. Ei oska sellepärast, et ma olen optimist, kes kõigest innustub ja ehkki ma ei usu pimesi kõike, mida mulle räägitakse, siis ma sellegipoolest vaimustun, lähen põlema… Ja no mu blogisissekanded tulevad ka enamjaolt nondest vaimustusehoogudest, mis võib jätta mulje, et ma usungi kõike :P Noo, lugege seda blogi. Lugege kohe algusest peale, nood paar esimest sissekannet määravad ülejäänud sisu tooni ilusasti ära. Mõistlik, läbimõeldud, maalähedane… Hea, nii hea!

Ja teate, ma olen ikka hirmus palju uut infot saanud jälle. Ja julgustust ise rohkem ära teha. Ma noist blogidest alati saan, aga see tundub kuidagi eriti asjalik. Kahtlemata leiaksid oma ala asjatundjad vastavaid teemasid käsitsevatest artiklitest faktivigu, loogikavigu ja muud taolist… Mina pole enamikel keerulisematel teemadel üldse asjatundja, nii et pean paratamatult oma parema äranägemise kohaselt teiste kirjutatut uskuma. Tundub, et selle blogi autor on ka palju mõelnud ja uurinud, et teda võib usaldada. Näete, noh, jälle läksingi põlema ja vaimustusin :)

Igatahes… Ma loen nüüd edasi. Lugege teie ka! Soovitan soojalt kõigile, kes tahavad keskkonnaprobleemidest ja mõistlikult rohelisemast eluviisist rohkem teada saada.

Feb 132010
 

Kaheksa ja pool osa Gilmore Girlsi ühe päeva jooksul pole ju LIIGA palju? Abikaasa viriseb ja ei taha rohkem vaadata… Veidrik!

Feb 132010
 

Korjasin eile hommikul prügikastist mitu puust latakat välja – no need Plika mänguasja osad, mida saab vastavalt kujundile pulkade otsa ajada. Kontrollisin kohe toas üle ka, kas kõik on alles – üks oli puudu. Prügikastis ei paistnud, jätsin asja sinnapaika, lootsin, et tuleb mujalt välja.

Täna hommikul sai kott täis. Kuna kadunu polnud eilse jooksul välja ilmunud, mõtlesin koti siiski enne ära viimist põhjalikult läbi otsida. Tõstsin selle prügikastist välja ja… Viimane latakas oli kotist mööda sattunud ning kasti põhjas.

Oh seda õnne ja rõõmu – ei pidanudki prügi sorteerima :D