Kui veel mõni aeg tagasi piisas Plika lõunaunne jäämiseks sellest, et heitsin temaga suurde voodisse, võtsin ta kaissu ja laulsin natuke, siis viimasel ajal see enam ei tööta. Tundus suisa, et Plika kardab magamistuba – niipea, kui ta sülle võtsin ja kardinad ette tõmbasin, läks meeleheitlik kisa lahti. Üritasin teda küll kaisus hoida ja laulda, aga suurt kasu sest polnud, nuttis muudkui edasi ja üritas otsemaid voodist maha ronida.
Nii et terve viimase nädala on lõunaunne jäämine olnud pikk, tüütu ja pisaraterohke ettevõtmine – kõigepealt proovisime suures voodis, kui Plika põgenemisest tüdinesin, tõstsin ta võrekasse, kus ta muidugi edasi nuttis, lõpuks tõstsin suurde voodisse tagasi, kus ta nutmisest väsinuna lõpuks kuidagi magama jäi. Kõige selle kestel muidugi silitasin teda ja laulsin… Aga jube tüütu sellegipoolest, eks, kaua seda nuttu jõuab kuulata, lapsest ju hale.
Arutasime eile õhtul emaga, kuidas olukorda paremaks teha. Ema soovitas lasta Plikal endal mulle voodisse järele tulla ja mänguasjadega mängida ning põgenemise korral lihtsalt sada korda järjest voodisse tagasi tõsta. Ma siis täna katsetasin – tuli mulle ise magamistuppa järele, kardina ette tõmbamine ei häirinud, kui voodisse ronisin, hakkas nutma. Tegin natuke karumõmmiga teatrit, tuli voodisse järele küll. Ainult et mängida üle paari minuti ei viitsinud ja hakkas siis jälle maha ronima. Tõstsin teda umbes viis korda tagasi, aga kopp sai üsna kiiresti ette ja nii läks üsna kiirelt võrekasse.
Hakkas seal muidugi jälle nutma, aga kui ma talle karu ja roti seltsiks tõstsin ning rääkisin, kuidas karumõmm ja roti-onu on väsinud ja tahavad Plikaga koos tududa, siis rahunes maha. Panin talle padja ka veel voodisse ja muudkui rääkisingi, et karumõmm ja roti-onu on unised, tahavad koos Plikaga magada. Paar nutuviuksu veel tuli, aga need lõppesid sama kiiresti kui algasid ja nüüd nad seal siis kõik koos magavadki. Üsna kiiresti läks seekord.
Ühesõnaga jah, praeguse seisuga on ikka trelle on vaja, muidu laseb see laps lihtsalt jalga 🙂 Ei tea, mis hea periood see tal vahepeal oli, ehk tuleb miski hetk jälle tagasi. Ja eks näis, kuidas järgmised uned lähevad – homsest alates ma katsetan siis algusest peale võrevoodis.
Õhtuti on muide kergem – ma olen kümne paiku tavaliselt ise nii väsinud, et läheme Plikaga koos suurde voodisse tuttu ja siis ta eriti ei nuta. Teoreetiliselt võiks ta muidugi varem magama jääda, aga… Kümme pole õnneks nii kohutavalt hilja, siis magab hommikul kauem ka 🙂
