Laupäeva hommikul kell 7.45 startisime bussiga Tartu poole. Plika käitus viisakalt, pool ajast magas suisa maha. Tartus võtsime takso Tähtverre ja läksime esiti oma vana kodu üle vaatama. Oh, täielik nostalgia! Ja pisike Sander, kes nüüd Plika voodis magab, on niiii armas. Ja nii pisike 🙂
Ma olin ära unustanud, kui palju asju meil panipaika ära pakitud oli, nende läbivaatamine oli enam kui tüütu. Õnneks oli enamikele kastidest nende sisu peale kirjutatud. Oleks kaste vaid jätkunud, paraku said need mingi hetk otsa ja ülejäänud träni sai suurtesse kilekottidesse, millele keegi enam kirjutama ei vaevunud.
Lühidalt leidsin ja pildistasin üles kõik titeriided, mille Plikast alles jätsin järgmist ootama. Leidsin üles kõik soovitud rasedariided – mitu paari pükse mahub nüüd jalga, juhhei. Ja see oli ka enam-vähem kõik, ülejäänud asjad jäid sinnapaika. Polnud nii olulised ka.
Mõned tükid kooki nosinud, kihutasime üheksa maja edasi Kessu poole, meie nädalavahetuse staapi. Järgmised kolm tundi möödusid mul peamiselt puhates, köögis istudes ja õgardlusega tegeledes. Pakuti lõunat ja kooki ja lõpuks sõstraid kah veel 😛 Plika magas enamiku ajast Kessu plika kärus lõunaund – käru ise oli toas, ma lihtsalt ei saanud teda muudmoodi magama, kui kärru pannes ja seda poole meetri kaupa esikus edasi-tagasi sõidutades.
Õhtul läksime rongile, et Haide juurde jõuda. Mina olin muidugi aegsasti jaamas, eeldasin täieliku naiivsusega, et rong läheb esimeselt platvormilt, viis minutit enne väljasõidu aega tekkisid aga kahtlused, mis telefoni teel aru pärides õigeteks osutusid, nii et ronisin tunnelisse, kus ma vist varem ainult korra elus käinud olen, tulin välja kahe rongi vahel, omamata õrnimatki aimu, kumb neist õige on. Ühest tuli just inimene välja, nii et sain küsida ja kinnitust, et see on vale. Keerasin ümber, et teise peale astuda ja too pani uksed mu nina ees kinni. Otse loomulikult oli tegemist ka päeva viimase rongiga. Tuli juba kiire hüsteeria, kui juhtus ime ja rong tegi minu pärast uksed uuesti lahti. Siiani ei suuda seda õnne uskuda.
Haide juures oli mõnus nagu alati. Plika asjatas enamiku ajast omaette ringi ja lasi lastel ennast kantseldada, meie saime mõnusasti juttu ajada. Öö veetsime koos kassiga printsessivoodis 🙂
Plika lemmiktegevus oli mööda treppi kihutamine – muudkui üles ja alla. Videot teha mõistsin alles hommikul, siis ta polnud enam alla tulemisest huvitatud, sai ainult ülesminemine lindile (ehk küll pigem mälukaardile) püütud.
Järgmisel hommikul põrutasime üheksase rongiga tagasi Tartusse ning staapi ehk Kessu poole, et poolteist tundi aega parajaks teha. Siis jätsin kotid sinna, laenasin Plikale käru ja läksime kirikusse. Plika jäi veidi enne kahtteist kärusse magama ja põõnas terve teenistuse aja – ma olingi just endamisi veidi muretsenud, kuidas ma temaga seal üksinda hakkama saan, ta on nüüd ju palju liikuvam, kui viis kuud tagasi, mil me viimati kirikus käisime. Aga läks ülimalt hästi.
Siis jälle staapi, kus taas kord lõunat pakuti ning seejärel tuli Külli meile autoga järele ja viis tunnikeseks enda poole. Plika mängis Külli poisiga, meie maiustasime Külli küpsetatud šokolaadikringliga (hm, seda küll me kõik, lapsed kaasa arvatud). Lõpuks viis Iivo mind autoga bussijaama ning sõitsimegi tagasi Pärnu poole. Täna avastasin saapast pisikese pastaka, mille Plika oli “tänutäheks” Külli juures sinna peitnud – see pole päris pastakas, vaid sihuke junn, millega ühele tahvlile kriipseldada ja seda kõike saab ühe nupuliigutusega ära pühkida, spets värk. Kõige jaburam on see, et ma ju kandsin neid saapaid ja ei tundnud ise kordagi, et midagi valesti oleks…
Täna käisin ja võtsin ennast siinmaal ka rasedana arvele. Siiani imetlen pisikest nunnu pildiga rasedaraamatut – no te võrrelge ise selle mõttetult lahmaka A4 papkaga, mida UK-s kaasas kandma sunnitakse:
Pärastlõunasest käigust Abikaasa vanaema juurde sai juba eelmises postituses räägitud. Sealt tulime juba kahe tunni pärast ära, sest Plika oli kahtlaselt kuum ja kahtlaselt viril, nina tilkus ka. Jäi kodus kohe magama ja põõnas kaheksani (hea küll, lõunauni oli ka ainult veidi üle tunni ja tavalisest varem, nii et ta oli ka väsinud).
Aga… Palavik on :S See riba, millega laubalt mõõta, värvis ära 38-39, aga kasutamisõpetuse järgi olid värvid puus, ei saanud täpselt aru, mis õige on. Lõpuks saime kubemest mõõdetud 37.9. Pluss nohu alge… Ja seda meil mõlemal.
Vietnami salv sai varvaste vahele määritud, küüslaugutükid lõhnavad voodipeatsis, ise ainult palvetan, et palavik oleks homseks kadunud ja nohu ka kaoks. Lootust on, sest nina tilkus tal suht vähe ja need olid osaliselt ka nö nutupisarad.
Ise määrin iga 10 minuti tagant vietnami salvi nina alla ja loodan kah parimat. Üks ninapool on vahelduva eduga kinni, muidu pole mingit häda.
Eks homme saab apteegist vajalikku kraami ostetud, et lend ladusamalt mööduks – midagi meie mõlema ninale ja vajadusel paratsetamooli küünlaid. Kui seis peaks hommikul tänaõhtusest hullem olema, siis ei välista ka lendamise ära jätmist, usun aga siiralt, et hommik on ikka õhtust targem ja olukord parem – Plika haigus on tõenäoliselt põhjustatud sama palju Abikaasa järele igatsemisest kui külmetusest, ta paraneks Londonis tunduvalt kiiremini, kui veel kauemaks Eestisse ja issist eemale jäädes (lennupiletitega seonduvast meeletust jamast ja rahakulust rääkimata).
Nii et pöidlad pihku!
Johhaidii, kell on selle postituse kirjutamisega märkamatult üle kesköö läinud. Kohver sai õnneks ennist pakitud, viimase kahe tunni jooksul olen pidanud kolm korda Plikat rahustamas käima – iga vähegi kõvem heli (kohvri kolks vastu kapiust, minu köhatus jm) paneb ta läbi une hüsteeriliselt nutma. Siis ei aita muud, kui tükk aega silitamist ja rahustamist. Kõige jaburam on see, et kui ta ükskord jälle vait jääb, hakkab kohe läbi une rääkima – ja seda mitte nutuse, vaid täiesti rõõmsa häälega. Aitäh ja ta-daa…
Aga heakene küll, magama pidin ju minema. Äratus on 6.45.
EDIT: Ja just tuli meelde, et pidin ju veel Katsiga täna kokku saama… Haigusejama pärast sai see kui meelest pühitud. Krt 🙁
ma neist rohelistest triipudest rääkisin sulle, eks? novat, tee ära!
ja paranege
Oi, triibud said ka meile mõlemale varvaste alla, unustasin mainida 😛