Plika ei tahtnud täna suures voodis lõunaunne jääda, hakkas sealt kohe maha ronima. Sellisel puhul tõstan ta otsemat teed võrekasse. Tavaliselt kaasneb sellega protestikisa, seekord oli jumala vait! Käisin veel teises toas karumõmmi toomas, ei teinud piuksugi. Heitsin siis ise suurde voodisse ja teesklesin magajat, nagu ikka… Plika lärmas paar minutit (see polnud nutt, talle lihtsalt meeldib viimasel ajal kõvemat häält teha, väike lärmimasin sihuke) ja jäi siis kenasti tuttu.
Kui nii edasi läheb, võin ehk varsti katsetada toast ära minemist… Sest pikemas plaanis on auahne eesmärk õpetada teda üksi magama jääma – nii nagu normaalsed lapsed seda tegema peaks 😛
Üks uus trikk kah. Kõige ülemisest köögisahtlist on vaja pimesi söögiriistu välja kiskuda (sest nii kõrgele veel ju ei näe, aga käsi ulatub!) – kui korra selja pöörasin, siis järgmine hetk nägin suurt NUGA, mis oli ennist sahtlis, kraanikausi kõrval, kuhu usin laps selle viinud oli. Ja boilerikapi ukse kiskus ka lahti, seda pole ta kunagi varem teinud – seal kapis pole põrandatki, on hiigelsuur balloon ja torud ja hulk räpast jama. Ei osanud muud teha, kui turvavärava kinni panna – aga selline vangistamine Plikale ei meeldi.
Ja pole mingit kasu sellest, et ütlen sada korda EI – ikka läheb näppima. Seletustest ka veel aru ei saa. Tüütu!
Minu koolieelse pedagoogilise haridusega ema õpetas, et keelama peab last teistsuguse hääletooniga kui tavaliselt lapsega räägid ja nüüd mul ongi vahetevahel tunne, et karjun lapse peale. Kuigi tegelikult teen lihtsalt veidi teistsugust häält.
peale "ei" peaksid ka seletama, miks sa ei ütled. näiteks: "ei. palun ära võta köögisahtlist portselantasse välja, kuna emme kardab, et sa teed need katki (ja siis võid endale haiget teha)" vms tegelikult saavad nad rohkemast aru, kui me arvatagi oskame.
Jajah. Otse loomulikult ma keelan teise hääletooniga, kui temaga tavaliselt räägin. Ja liiga tihti on mul kombeks seletada, MIKS ei tohi, ehkki ema arvates pole sel pointi 😛
Ema arvates peab seletus LÜHIKE olema. Pikka ei viitsi laps kuulata. Jaapanlased näiteks pidavat kasutama ainult üht sõna keelamiseks: ohtlik! Vmt. Ja see tähendab ohtu nii lapsele endale kui teisele inimesele/lapsele või ka esemele. Tahaksin ise ka seda proovida, aga või see õigel ajal meelde tuleb 🙂
Teine tarkade soovitus on, et tõsta/vii ta kohe sealt ära, kus ohtlik on. See, et vanem kohe oma kehaga sekkub, on tugevam sõnum kui verbaalne.