Eelmise kolmapäeva juurikakastist oli üks brokoli külmkapis ootamas, aga kuna me olime päev enne kasti saamist just brokolisuppi teinud, lükkus järgmine brokoliroog muudkui edasi. Nii palju otsustasime kohe ära, et seekord tuleb pirukas, aga retsepti valmise ja küpsetamisviitsimisega olid väikesed probleemid.
Vähemalt kolm päeva lükkasime edasi, aga täna enam ei saanud kuidagi. Tegin südame kõvaks ja otsustasin, et võib ühe piruka sisse seitse muna raisata küll – retsept paistis umbehää. Ürte, estragoni ja muskaatpähklit meil muidugi polnud, parmesani jätkus ainult põhja sisse, täidisesse sai tavaline juust… Kasutasin täistera speltajahu – kui kookide sisse seda reeglina üle kolmandiku panna ei taha, siis soolase piruka puhul, mis ei pea kerkima, on see täiesti super. Mune keedaks järgmine kord viie asemel ikka tavalise kümme minutit – ma ei tea, miks ma kujutasin ette, et hilisem tund aega ahjus need “valmis” keedab – mulle lihtsalt ei meeldi pehmed munad, isiklik kiiks 😛 Abikaasa seevastu armastab neid…
All in all, superhea pirukas sai. Kuna me ei kannatanud tahenemist eriti oodata, valgus taldrikul veidi laiali, aga pool pirukat jäi homset ootama ja olen kindel, et selleks ajaks on juba tahe küll. Teinekordki!