See video on tehtud kaks nädalat tagasi. Vahepeal on Plika õppinud täitsa ise kõhuli liumäest alla laskma, paar päeva tagasi õppis lõpuks ära, et pärast alla laskmist pole mõtet üritada sama teed pidi üles tagasi ronida, vaid tuleks selle asemel kohe trepi juurde minna ja uuesti üles ronida, täna avastas, et kui käsipuust kinni hoida, siis saab püsti ka trepist üles mindud, ei peagi tingimata põlvili… 😛
TIKKER 26
Pärast eelmise aasta juubeli finaali kõhuviirusega haiglas tilgutite all polnud see aasta üldse mingit isu midagi korraldada. Raha ka nagunii polnud, üldiselt olin täitsa rõõmus ja rahul mõttega, et ei toimugi absoluutselt mitte miskit, oleme omaette ja vaikselt. Sellepärast ei mõelnud ma lähenevale sünnipäevale üldse, polnud mu jaoks lihtsalt oluline.
Tagantjärele loendan muidugi lugematul hulgal pisiasju, mis oleksid võinud kahtlustama panna, et midagi toimub. Näiteks kui Iiris küsis Abikaasalt MSNis, aga kuidas siis naabritega lood on ja kui mina vastasin, siis väitis, et jutt läks valesse aknasse. Või see, kuidas Abikaasa tegi ettepaneku teha suurpuhastust. Kuidas ta nõudis, et kõik peab laupäeval tehtud saama. Ja eelkõige see, kuidas ta enne seda, kui eile tema tungival nõudmisel Plikaga teist korda mänguväljakule läksime, elutoast diivani pealt mu riideid ära pani 😀
No ja pluss veel see, et kui Iiris eile talle helistas ja mina hiljem küsisin, kes oli, vastati, et Ronn. Kui küsisin, mis tahtis, ütles Abikaasa, et ei saanud täpselt aru, sest ta oli purjus. Ja ausõna, minu jaoks polnud midagi imelikku selles, et purjus sõber võiks keset nädalavahetust päise päeva ajal helistada ja arusaamatut juttu ajada, see tundus täiesti normaalne.
Murakas leppis minuga kolmapäevaks kokkusaamise kokku, Iiris helistas veel tund aega enne peo algust ja tahtis täna kokku saada – see kõik olevat olnud selleks, et ma ei kahtlustaks, kui keegi mulle enne sünnipäeva ei helista. Minu meelest ei ole selles küll midagi imelikku, et keegi ei taha minuga spetsiaalselt kokku saada, kui ma ise kutsunud pole 😀
Ainus asi, mida mänguväljakul kahtlustama hakkasin, oli Abikaasa suhtumine, kui ma rääkisin plaanist täna Iirisega kokku saada – mul jäi mulje, nagu see Abikaasale väga ei meeldiks, millest järeldasin, et äkki on tal endal minuga tänaseks mingid plaanid. Kindlasti ei aimanud ma aga seda, et kui me mänguväljakult koju jõuame, ootavad mind seal ees kõik mu Londoni sõbrad tordi, salati ja kinkidega 😀
Mul on siin ju suht vähe sõpru-tuttavaid, aga oligi mõnus väike seltskond: Iir ja Sten, Iiris ja Murakas, MrsB ja Oliver + meie kolm 🙂 Nagu ma kahtlustasingi, oli plaani kandvaks jõuks Iiris, kes selle Abikaasa abiga ellu viis. No ja naabrite abiga ka muidugi, kes salati tegid (eriti pani mu kõrvu liigutama see, et nad jätsid spetsiaalselt minu pärast õuna sisse panemata – Iire sünnipäeval tuli jutuks, kuidas ma kartulisalati sees õuna ei salli 😀 ).
Kui ma tuppa astusin, sain üllatuse asemel šoki – mul olid mõtted hoopis teisel lainel ja järsku oli tuba täis inimesi ja õhupalle 😀 Iiris kirjeldas mu näoilmet kui sellist, et mida kuradit te siit kõik otsite. Umbes nii ma esimesel pilgul vist mõtlesingi. Läks natuke aega, enne kui kõik kohale jõudis. Et jaa, tegelikult ka, MULLE tehti üllatuspidu. Uskumatu, aga tõsi!
Tõesti, ma ütlen, see on üle aastate parim sünnipäev. Ei mingi närvitsemist sellepärast, keda kutsuda, kas kõik tulla saavad, mida süüa teha, kuidas kõik õigeks ajaks valmis jõuda… Üllatuspeod on lahedad, peaks neid isegi tihemini praktiseerima hakkama. Või siis lihtsalt selliseid sünnipäevi, kus sünnipäevalaps ise pidu orgunnima ei pea – midagi taolist olen ma korra isegi teinud, kui Iiris sai 17, aga see on juba teine jutt. Igatahes on tunduvalt lihtsam, kui üks inimene ei pea muretsema sellepärast, et kõik kümme asja ära organiseerida, vaid kümme inimest organiseerivad igaüks ühe asja.
Nojah, ühesõnaga mul on nii suur positiivne emotsioon, et tahaks seda teistele ka edasi anda.
Algselt oli pidu plaanitud õige päeva õhtule, liigutati aga pühapäevale, kuna MrsB poisid lähevad juba kell seitse magama ja ta poleks saanud siis Oliveri kaasa võtta. Minul on igatahes väga hea meel, et nad nädalavahetuse kasuks otsustasid – sai kauem ja rahulikumalt pidutseda 🙂
Plika tegi mulle ka omalt poolt suure kingituse: jäi esimest korda üle ma ei tea kui pika aja üksi magama – panin ta lihtsalt voodisse ja läksin ise teise tuppa, tavaliselt pean ikka kõrval passima, kuni ta ära vajub. No ta oli ka tavalisest väsinum.
Suur-suur tänu kõigile asjaosalistele ülilaheda sünnipäeva eest!
Tavaliselt olen nagu hakk kõigi nende fotokaomanike kallal, kes minust või Plikast mingil puhul pilti teeb ning ei lahku neist enne, kui olen saanud mälukaardi korra oma läpaka hammaste vahele anda või vähemalt pühaliku lubaduse, et pildid mulle kähku mailboxi ilmuvad. Seekord aga unustasin terve Eestis oldud aja jooksul ema fotokast pilte arvutisse tõmmata, nii ta siis saatis mulle täna parimad meili peale ja tõesti häid pilte on… Ma olen see aasta Plika pildistamisega jube laisk olnud – hea, et keegi teinegi viitsib!
Matrjoška oli tõeline hitt. Oh seda õnne ja rõõmu, kui ühe nuku seest järgmine välja tuli ja nii viis korda järjest! Vanaema ei lubanud kaasa võtta, peaks Plikale ise ostma… Kui kuskil kunagi ette jääb 😛
Kuni mina kosmeetikus olin, lõbustas vanaema Plikat. Nagu näha, siis emmest suurt puudust ei tuntud…
Pärast vanni:
Kohver pakitud…
…ja käsipagas ka.
Mul on sügisest saati uus mobiilinumber, kuna minu vana, mida esimesed kuu aega Abikaasaga koos kasutasime, sattus “tänu” 😛 Abikaasale mingisse andmebaasi, mille tagajärjel hakkasin saama igapäevaseid kõnesid ja sõnumeid, mis soovitasid lotot mängida ja pakkusid laenu. Vana numbri võttis Abikaasa endale, sest see on üldse mu kõige esimene UK number ja kõigil olemas… Olen täna sinna juba kaks sõnumit saanud.
Ühesõnaga… Orkutis, FBs ja MSNis on igal pool õige number näha. Viimane aeg kaasajastada.
