TIKKERÂ 26
PĂ€rast eelmise aasta juubeli finaali kĂ”huviirusega haiglas tilgutite all polnud see aasta ĂŒldse mingit isu midagi korraldada. Raha ka nagunii polnud, ĂŒldiselt olin tĂ€itsa rÔÔmus ja rahul mĂ”ttega, et ei toimugi absoluutselt mitte miskit, oleme omaette ja vaikselt. SellepĂ€rast ei mĂ”elnud ma lĂ€henevale sĂŒnnipĂ€evale ĂŒldse, polnud mu jaoks lihtsalt oluline.
TagantjĂ€rele loendan muidugi lugematul hulgal pisiasju, mis oleksid vĂ”inud kahtlustama panna, et midagi toimub. NĂ€iteks kui Iiris kĂŒsis Abikaasalt MSNis, aga kuidas siis naabritega lood on ja kui mina vastasin, siis vĂ€itis, et jutt lĂ€ks valesse aknasse. VĂ”i see, kuidas Abikaasa tegi ettepaneku teha suurpuhastust. Kuidas ta nĂ”udis, et kĂ”ik peab laupĂ€eval tehtud saama. Ja eelkĂ”ige see, kuidas ta enne seda, kui eile tema tungival nĂ”udmisel Plikaga teist korda mĂ€nguvĂ€ljakule lĂ€ksime, elutoast diivani pealt mu riideid Ă€ra pani đ
No ja pluss veel see, et kui Iiris eile talle helistas ja mina hiljem kĂŒsisin, kes oli, vastati, et Ronn. Kui kĂŒsisin, mis tahtis, ĂŒtles Abikaasa, et ei saanud tĂ€pselt aru, sest ta oli purjus. Ja ausĂ”na, minu jaoks polnud midagi imelikku selles, et purjus sĂ”ber vĂ”iks keset nĂ€dalavahetust pĂ€ise pĂ€eva ajal helistada ja arusaamatut juttu ajada, see tundus tĂ€iesti normaalne.
Murakas leppis minuga kolmapĂ€evaks kokkusaamise kokku, Iiris helistas veel tund aega enne peo algust ja tahtis tĂ€na kokku saada – see kĂ”ik olevat olnud selleks, et ma ei kahtlustaks, kui keegi mulle enne sĂŒnnipĂ€eva ei helista. Minu meelest ei ole selles kĂŒll midagi imelikku, et keegi ei taha minuga spetsiaalselt kokku saada, kui ma ise kutsunud pole đ
Ainus asi, mida mĂ€nguvĂ€ljakul kahtlustama hakkasin, oli Abikaasa suhtumine, kui ma rÀÀkisin plaanist tĂ€na Iirisega kokku saada – mul jĂ€i mulje, nagu see Abikaasale vĂ€ga ei meeldiks, millest jĂ€reldasin, et Ă€kki on tal endal minuga tĂ€naseks mingid plaanid. Kindlasti ei aimanud ma aga seda, et kui me mĂ€nguvĂ€ljakult koju jĂ”uame, ootavad mind seal ees kĂ”ik mu Londoni sĂ”brad tordi, salati ja kinkidega đ
Mul on siin ju suht vĂ€he sĂ”pru-tuttavaid, aga oligi mĂ”nus vĂ€ike seltskond: Iir ja Sten, Iiris ja Murakas, MrsB ja Oliver + meie kolm đ Nagu ma kahtlustasingi, oli plaani kandvaks jĂ”uks Iiris, kes selle Abikaasa abiga ellu viis. No ja naabrite abiga ka muidugi, kes salati tegid (eriti pani mu kĂ”rvu liigutama see, et nad jĂ€tsid spetsiaalselt minu pĂ€rast Ă”una sisse panemata – Iire sĂŒnnipĂ€eval tuli jutuks, kuidas ma kartulisalati sees Ă”una ei salli đ ).
Kui ma tuppa astusin, sain ĂŒllatuse asemel ĆĄoki – mul olid mĂ”tted hoopis teisel lainel ja jĂ€rsku oli tuba tĂ€is inimesi ja Ă”hupalle đ Iiris kirjeldas mu nĂ€oilmet kui sellist, et mida kuradit te siit kĂ”ik otsite. Umbes nii ma esimesel pilgul vist mĂ”tlesingi. LĂ€ks natuke aega, enne kui kĂ”ik kohale jĂ”udis. Et jaa, tegelikult ka, MULLE tehti ĂŒllatuspidu. Uskumatu, aga tĂ”si!
TĂ”esti, ma ĂŒtlen, see on ĂŒle aastate parim sĂŒnnipĂ€ev. Ei mingi nĂ€rvitsemist sellepĂ€rast, keda kutsuda, kas kĂ”ik tulla saavad, mida sĂŒĂŒa teha, kuidas kĂ”ik Ă”igeks ajaks valmis jĂ”uda… Ăllatuspeod on lahedad, peaks neid isegi tihemini praktiseerima hakkama. VĂ”i siis lihtsalt selliseid sĂŒnnipĂ€evi, kus sĂŒnnipĂ€evalaps ise pidu orgunnima ei pea – midagi taolist olen ma korra isegi teinud, kui Iiris sai 17, aga see on juba teine jutt. Igatahes on tunduvalt lihtsam, kui ĂŒks inimene ei pea muretsema sellepĂ€rast, et kĂ”ik kĂŒmme asja Ă€ra organiseerida, vaid kĂŒmme inimest organiseerivad igaĂŒks ĂŒhe asja.
Nojah, ĂŒhesĂ”naga mul on nii suur positiivne emotsioon, et tahaks seda teistele ka edasi anda.
Algselt oli pidu plaanitud Ă”ige pĂ€eva Ă”htule, liigutati aga pĂŒhapĂ€evale, kuna MrsB poisid lĂ€hevad juba kell seitse magama ja ta poleks saanud siis Oliveri kaasa vĂ”tta. Minul on igatahes vĂ€ga hea meel, et nad nĂ€dalavahetuse kasuks otsustasid – sai kauem ja rahulikumalt pidutseda đ
Plika tegi mulle ka omalt poolt suure kingituse: jĂ€i esimest korda ĂŒle ma ei tea kui pika aja ĂŒksi magama – panin ta lihtsalt voodisse ja lĂ€ksin ise teise tuppa, tavaliselt pean ikka kĂ”rval passima, kuni ta Ă€ra vajub. No ta oli ka tavalisest vĂ€sinum.










Suur-suur tĂ€nu kĂ”igile asjaosalistele ĂŒlilaheda sĂŒnnipĂ€eva eest!
