Tesco muna ja Sainsbury’s muna. Kusjuures me oleme Tescost varem ka neid mune ostnud, aga midagi nii helekollast pole ma küll oma elus veel näinud…
See on ainult väike osa tulemusest – osa oli pildi tegemise ajaks juba ära söödud, osa alles ahjus.
Plikale ühest pirukast otse loomulikult ei piisa:
Aga lühidalt ütlen nii palju, et mul on üle aastate kõige ägedam sünnipäev ja see pole veel õieti alanudki 🙂 Täpsemalt homme, olen praegu liiga väsinud ja ametis muude asjade nautimisega 😛
Hommikusöögi kõrvale vaatasime kaks viimast osa Gilmore Girlsi. Siis käisime hoolimata uduvihmast Plikaga pikal jalutuskäigul (Plika kõndis ka, eks, mitte polnud kärus).
Lõunaund magas ta täna tavalise kahe asemel kolm tundi – eks sai ilmselt aru, et meil on koristamiseks rohkem aega vaja 😛 Köök ja vannituba on nüüd nii korras, kui nad veel kunagi varem olnud pole. Pesin esimest korda vannitoamatti, pesumasinas… Tuli täitsa elusalt välja. nüüd ootan, et lõplikult kuivaks. On muidu juba ammu jala all suht pehmeks kulunud.
Abikaasa pani köögis põrandaliistud ära, mida oleks muidugi teoreetiliselt pidanud juba sügisel sisse kolides tegema. Eelmisel nädalavahetusel sortisin ära kolm suurt köögisahtlit, mis olid igasugust mõttetut (remondi)träna täis – Abikaasa vaatas need asjad, mille kohta mina midagi arvata ei osanud, nüüd üle ja pani ülearused pööningule jalust ära. Rippuvad juhtmed kleepis kinni ja vineerplaadi kinnitas augu ette (jällegi, seda kõike oleks võinud juba sügisel teha). Mina pesin põrandaid (mida, ausõna, ei juhtu siin majas üldse tihti, tavaliselt piirdume pühkimisega ja kasutame lappi ainult siis, kui midagi maha tilgub vms) ja koristasin köögis viimased riiulid ära, mis veel sassis olid, kõik muu olin juba varem jooksvalt korda teinud.
Tubades ei jõudnud küll miskit teha, põrandate tolmuimejaga puhastamine jäi ka homseks. Ega magamistoas suurt midagi peale selle teha polegi – hea küll, kummuti pealt tolmu pühkida ja voodipesu vahetada saab ka, muu on küll alati korras.
Elutoas tuleks diivanil kate maha võtta, kõik plekid sapiseebiga sisse määrida ja siis pesumasinas ära pesta. No ja siis veel hunnik asju ja pabereid uuesti ära sortida – ma küll aeg-ajalt üritan neis korda luua ja iga kord saab natuke paremaks, aga ikka ei ole täitsa korras.
Pöördudes tagasi tänase juurde, siis jõudsime poes käimise ajal veel masinatäie pesu pesta… Poest £60 võrra vaesemana lahkuda… Plikale vanni teha… Ja kaneelirulle tegime ka, see on küll suuremas osas Abikaasa töö, mina ainult natuke aitasin ja koristasin hiljem, muidu tegelesin samal ajal rohkem Plikaga. Liha- ja kapsapirukate tegemise lükkasime homse peale.
Nüüd on kodu imehead küpsetamislõhna täis ja teine plaaditäis rulle tuleb kohe ahjust. Ise olen väsinud, aga hirmus rahul. Loodetavasti jõuame homme kõik ülejäänu ka ilusti ära tehtud, siis võib sünnipäev tulla.
Aga täna õhtul on jäänud ainult mõnulemine. Plika magab, kaneelirullid ja House ootavad.
Kohutav sefiiritordi isu tuli. Sefiir on mu absoluutne lemmik, ehkki sõltub täiesti tegijast – mõnedel pole üldse nii hea. Tegelikult on kõige paremad hoopis sefiirikorvikesed, kus on eriti palju sefiiri peal 😛 Pärnus meie koduselveris on mingi koogilett, kus on jumalikud korvid… Aah.
No igatahes – see, et sünnipäevapidu ei tule, ei takista ometi torti tegemast. Ükskõik, kas siis esmaspäeval või kolmapäeval, kui Murakas külla tuleb (siis saame meie mõlema sünnipäeva tähistada, juhhei). Vaatasin retsepte ka ja… Jääb vist siiski ära. Meil pole siin ju mikserit (krt, miks see nende asjade listis polnud, mis ma Eestist kaasa võtma pidin, ah??), sefiiri tegemine tähendab aga veerandtunnist mikserdamist, mida ma tõesti ei viitsi vispliga ette võtta – siis läheks ilmselt pool tundi. Tänan, ei.
Nii et sefiiritort jääb ära, nuuks. Pirukateo surun see nädalavahetus igatahes läbi – pidime juba eelmisel tegema, aga ununes. Hing ihkab kapsapirukaid, meil on veel kolm suurt purki Salvesti praekapsast kapis. Ja siis tahaks veel kaneelirulle – krt, näljasena ei tasu ikka mööda koogiretseptide lehti tuulata, kõik ajab suu vett jooksma. Aga kaneelirullid peavad raudselt millalgi tulema – eks näis, kas koos kapsapirukatega või hiljem.
No ja mingi maitsva tordi võiks ju ikkagi ka välja mõelda… Mmh. Peaks vist hoopis minema ja endale midagi süüa otsima 😉 Šokolaadikreemiga saia tahaks, veider isu. Aga pole kreemi, pole saiagi 😀
…õuest 😛
Läksime Plikaga täna tavapärasele jalutuskäigule, aga väljas tibutas piisavalt tugevalt, nii et ma ei tahtnud mänguväljakule minna. Kuna aga värsket õhku on ju lapsele ikka vaja, siis otsustasin natuke meie väravatagust puhastada – meil on maja ees ribake maad, mis viib ukseni ja külje peal on prügikastid… Ma olen juba nädalaid vaadanud, et peaks seal koristama, nurkades olid lehed ja praht maas, prügikastide kõrval ja vahel samamoodi. Aed (õigemini müür) on maja ees täpselt nii madal, et seal peal saab mõnusalt istuda – soojemate ilmadega on seal vahest ikka teismelised hänginud (väga tüütu iseenesest), nemad ja suvalised möödujad on kõik selle prahi ilmselt aja jooksul sinna visanud.
Igatahes võtsin prügikoti, harja ja kühvli ning asusin tegudele. Plika hängis niisama ringi, käis väravast sisse-välja ja tüütas mind. Miski hetk läks ta koridori ja lükkas välisukse kinni. Mina olin muidugi võtmed tuppa jätnud ja ei saanud sneprit lahti 😀 Õnneks oli mobiil taskus – sain Abikaasale helistada ja öelda, et ta korra koju sõidaks ja ukse lahti teeks. Kui mobiili poleks ka olnud, oleks pidanud mõnelt möödakäijalt laenuks paluma… Ma ei tea, mis ma oleks näiteks siis teinud, kui Abikaasa oleks kuskil meeletult kaugel töötanud – ise võiks ju veel väljas passida, aga kui laps on teisel pool ust… Nii ma siis rahustasin Plikat, kes üksi koridoris lõksus oli – õnneks on uksel klaas, mis läbi ei paista, aga kontuure näeb küll, nii et Plika sai mind näha, see kindlasti aitas.
Kui Abikaasa oli ukse lahti teinud ja tööle tagasi läks, sattus Plika miskipärast hüsteeriasse, nii et koristamisest ei tulnud enam midagi välja. Nagunii oli lõunasöögi aeg peaaegu käes – läksime tuppa, rahustasin ta maha, söötsin kõhu täis ja panin magama. Siis ei suutnud aga vastu panna ja läksin välja tagasi, et alustatu lõpule viia. Tirisin prügikastid ka eest ära ja sain kõik kuni maja nurgani puhtaks tehtud.
Sealt edasi oli tee kinni, sest kõik remondi käigus siit korterist välja visatud mööbel ja muu praht oli sinna kuhjatud – omanik on lubanud mitu korda orgunnida selle äraviimise, aga seni pole miskit juhtunud. No ausalt öeldes pole me ka ise mingit initsiatiivi üles näidanud, sest see suuremat ei häirinud meid. Aga nüüd tahaks küll, et kogu selle jama minema saaks – siis pääseks me ka aeda. Teoreetiliselt on see küll alumise korteri aed, aga naabrid ilmselt ei pahandaks, kui me Plikaga ka seal hängiks 😀 Ja sinna saaks veel pesunööre panna, nii et ma saaks väljas pesu kuivatada… Ühesõnaga motivatsioon tuli ühes soojade ilmadega. Õnneks mainis omanik prügi ka oma viimastes kirjades ja lubas ikka lasta ära viia – nüüd käime talle ise ka peale, siis saab ehk asja lõpuks tehtud.
Hirmus lõbus oli vahelduseks midagi natuke teistsugust teha – kes oleks võinud arvata, et prahi kokku korjamine ja pühkimine võiks sellist rõõmu valmistada. Aga no ma olengi ju paras korramaniakk, mis seal imestada…
Nädalad lendavad jube kiiresti mööda. Alles oli esmaspäev ja juba jälle reede. Suurepärane! Nädalavahetused on ju nädala parim osa.
Teine rasedus möödub ebareaalselt, kolmapäeval saab juba 20 nädalat täis. Ei ole kuidagi päriselt sellist tunnet, et ma nüüd olekski rase ja… Sellist erilist tunnet, mis esimesega oli. Väsimus, iiveldus ja muud ebameeldivad esimese trimestri nähud on ammu möödanik, nüüd on ainus märk suurenev kõht, kus üks tegelane aeg-ajalt vaikselt toksib. Teksad enam jalga ei mahu, õnneks on mul dressipüksid ja vabaajapüksid. Jope lukk läheb raskustega kinni, õnneks avastasin kapist aasta tagasi Reservedist soodukaga ostetud kevad-sügismantlid, mille nööbid veel kinni lähevad, ehkki natuke juba ka kisub. Igatahes on äärmiselt värskendav käia väljas ilusa punase mantliga – ilmad on siin soojad, 10+ kraadi, enamik päevadest on päike ka väljas (täna küll mitte), üldse on hea ja kerge olla… Ilus tunne kohe, noh.
Abikaasa tegi täna ettepaneku, et homme tuleks suurpuhastust teha. Äärmiselt tervitatav – tavaliselt olen mina see, kes peale käib ja lõpuks jääb ikka kõik tegemata. Aga noh, korteriomanik avaldas kaks nädalat tagasi soovi külla tulla, et pööningult oma kokkupandav töölaud või midagi muud sama jaburat ära viia, ta võib vabalt seda nüüd teha… Murakas tuleb kolmapäeval… Ja no sünnipäevaks on ikka kohane kõik puhtaks küürida – mis siis, et mingit pidu ei tule. Endalgi hea olla 🙂
Pluss muidugi meie iganädalane poeskäik, mida ma alati rõõmuga ootan. Abikaasa on selle nädala jooksul autoga probleemideta sõitnud, eks ole näha, mis homme saab, kui veidi pikem teekond ette võtta. Peangi hakkama poelisti tegema.
Või õigemini alustuseks lähen teen hoopis hommikusööki. Plika sõi tund aega tagasi ilusti ise kõik oma pudru ära ja jogurtit ka veel peale, mina ei ole veel söömiseni jõudnud…