Pimeloom
March 2010
Munamummuline herne-brokolipirukas
Eelmise kolmapäeva juurikakastist oli üks brokoli külmkapis ootamas, aga kuna me olime päev enne kasti saamist just brokolisuppi teinud, lükkus järgmine brokoliroog muudkui edasi. Nii palju otsustasime kohe ära, et seekord tuleb pirukas, aga retsepti valmise ja küpsetamisviitsimisega olid väikesed probleemid.
Vähemalt kolm päeva lükkasime edasi, aga täna enam ei saanud kuidagi. Tegin südame kõvaks ja otsustasin, et võib ühe piruka sisse seitse muna raisata küll – retsept paistis umbehää. Ürte, estragoni ja muskaatpähklit meil muidugi polnud, parmesani jätkus ainult põhja sisse, täidisesse sai tavaline juust… Kasutasin täistera speltajahu – kui kookide sisse seda reeglina üle kolmandiku panna ei taha, siis soolase piruka puhul, mis ei pea kerkima, on see täiesti super. Mune keedaks järgmine kord viie asemel ikka tavalise kümme minutit – ma ei tea, miks ma kujutasin ette, et hilisem tund aega ahjus need “valmis” keedab – mulle lihtsalt ei meeldi pehmed munad, isiklik kiiks 😛 Abikaasa seevastu armastab neid…
All in all, superhea pirukas sai. Kuna me ei kannatanud tahenemist eriti oodata, valgus taldrikul veidi laiali, aga pool pirukat jäi homset ootama ja olen kindel, et selleks ajaks on juba tahe küll. Teinekordki!
Ja öelge veel, et mulle kunst ei meeldi
Mulle meeldib kunst väga… Piiratud ja nunnul kujul 😛 Hiljuti sattusin Google Analyticsis kolades ja uusi linkijaid otsides ühe toreda blogi peale, mille autor joonistab ütlemata vingeid pilte. Ma tuulasin tükimat aega ta veebilehel ringi, tõdesin lõpetuseks, et kõige ägedamad tööd on kõik juba maha müüdud ning tellisin kähku paar lemmikut kaarti, mis veel alles olid. Just täna saingi kirja kätte ja jube nunnud on, aga fotot ma siia ei pane, sest kõik lähevad kingituseks ja kingisaajad loevad ka mu blogi, nii et neil poleks hiljem üldse nii põnev 😛
Nüüd ma muidugi avastasin, et selle vahepealse lühikese aja jooksul on tekkinud järjekordne ahvatlus rinnamärkide näol. No mulle nii kohutavalt meeldivad need pisikesed märgid, mida saab koti küljes ja rinnas kanda… Õnneks neid saab lõputult juurde toota, võin veel paar kuud praadida ja kui jälle Eestis olen, siis tellida. Selle aja peale olen ehk suutnud ka esialgse kümne lemmiku hulgast mingi arukama valiku teha 😀
Väga äge ühesõnaga. Mul oligi Navitrolla ja Nerva kõrvale mõnda sellist lemmikut vaja, kelle teoseid ma endale ka rahaliselt lubada jõuaksin 😛
Rohelise sibula kasvatamisest
Mhm, ma olen seda korduvalt teinud ja tean, et tuleb lihtsalt mugul otsapidi veepotti pista, see valgesse kohta jätta ning tulemusi oodata, aga kuna mul on sibul sel kombel võrsete välja ajamise asemel paar korda ka hoopis ära mädanenud, tekkis paar praktilist laadi küsimust.
Üks mugul ei saa ju lõputult pealseid kasvatada, ta vajab toitaineid jms. Kas oleks kasulik võtta kasvatamiseks suurem mugul, lootuses sealt ka rohkem/kauem tulemust saada?
Kas vett peaks vahetama (lõikelilledel ju soovitatakse)? Kui tihti? Kas oleks mõttekam sibul äkki hoopis mulda panna, rohkem toitaineid ja nii?
Kas peaks mugulast äkki tükikese ülevalt või alt ära lõikama, et see mingil viisil kasvamise protsessi kiirendaks?
Ja kui suur osa mugulast peaks vees olema? Hmm, loogika ütleb, et igal juhul alla poole, muidu ei püsi ju sibul anuma peal 🙂
Nojah, ühesõnaga, tahaks kiiresti piisavalt palju rohelist sibulat ja mul on kodus nii väiksemat sorti kui hirmus suuri mugulaid. Äkki peaks kohe kaks tükki kasvama panema, mul on nagu ähmaselt meeles, et ei jõua see üks nii palju peale kasvatada, kui mina süüa tahaks 😀
Salatimaniakk
Ma tunnen puudust heast MAITSEGA singist, mida siinsetest supermarketitest ei leia. Ostsime katsetuseks lihapalle (pildil viiludena), need pole paraku ka midagi erilist.
Aga muidu on seal leib ka all 😀 Lihtsalt salatilehed on liiga suured, varjavad täielikult ära. Pean endale kiiremas korras sibula kasvama panema – tahaks murda sibulat just siis, kui isu tekib, poest ostes kipub osa ikka ära närbuma. Sellest rääkimata, et ma ei tea, mis tingimustes need kasvatatud on. UK-s vist isegi, igatahes mitte mahedalt.
Sain just väikse šoki, kui lugesin redisekotilt, et need on pärit Marokost. Eks vaatame, kas kipun neid järgmisel laupäeval enam korvi tõstma… Jube head on, krõmpsud ja üldse mitte kibedad, pakk maksab ainult 50p. Peaksin keskenduma vist pigem sellele, et nende sellisel kujul Marokost siia transportimiseks on kahtlemata säilitamiseks kõvasti keemiat kasutatud… Nii et tegelikult pole mul ju praegu niiväga redist vaja, kuniks see mu juurikakasti lehelt mahedana saadaval on. Kas mul oleks äkki võimalik redist sisetingimustes potis kasvatada?
Täitsa lõpp, ja ma olengi saavutanud sellise faasi, et poes igasugu värsket kraami vaadates käib isuga automaatselt kaasas mõte kõigist kemikaalidest, mida nende kasvatamiseks ja säilitamiseks kasutatud on. Praegu on muidugi kõige hullem aastaaeg ka, mitte midagi kohalikku pole saada. Ja siinmaal on mul igasugu kohaliku kraami suhtes ikkagi suuremad kahtlused kui Eestis – võib-olla täiesti vale eelarvamus, aga pisikeses Eestis tundub olevat turgudelt julgem kraami osta, kui suures UK-s. Nii et kastisüsteem on hindamatu, säästab mind otsimast, valimast ja muretsemast.
Küll aga ei kujuta ma ette, mis ma siis teen, kui tagasi Eestis oleme – koha peal mitte kasvatatavaid puuvilju mahedalt praktiliselt saada polegi. Kohalikku kraami saaks ise kasvatada, julgeks ka turult osta, saaks külmutada ja mida kõike veel. Aga kõik mandariinid-apelsinid, viinamarjad, virsikud-nektariinid jne – kas neid peale Ökosahvri veel kuskil müüakse? Tartus oli seal ökokeskuse poes vist ka midagi, aga näiteks Pärnus? Suht masendav seis. Sellest rääkimata, et Eestis on need hinnad ka suhteliselt kallid.
Noh, mis seal ikka ette muretseda. Kuni siin oleme, rõõmustan oma kastide üle, eks Eestis mõtleb edasi.
PS. Ega keegi pole varsti tühja kohvriga Londoni kanti sattumas? Meil hakkavad leivavarud otsa saama, tahaks juurde tellida. Maris lubas aprilli keskel tulla, selle ajani me olemasolevaga tõenäoliselt hakkama ei saa.