March 2010
Vau!
Plika ei tahtnud täna suures voodis lõunaunne jääda, hakkas sealt kohe maha ronima. Sellisel puhul tõstan ta otsemat teed võrekasse. Tavaliselt kaasneb sellega protestikisa, seekord oli jumala vait! Käisin veel teises toas karumõmmi toomas, ei teinud piuksugi. Heitsin siis ise suurde voodisse ja teesklesin magajat, nagu ikka… Plika lärmas paar minutit (see polnud nutt, talle lihtsalt meeldib viimasel ajal kõvemat häält teha, väike lärmimasin sihuke) ja jäi siis kenasti tuttu.
Kui nii edasi läheb, võin ehk varsti katsetada toast ära minemist… Sest pikemas plaanis on auahne eesmärk õpetada teda üksi magama jääma – nii nagu normaalsed lapsed seda tegema peaks 😛
Üks uus trikk kah. Kõige ülemisest köögisahtlist on vaja pimesi söögiriistu välja kiskuda (sest nii kõrgele veel ju ei näe, aga käsi ulatub!) – kui korra selja pöörasin, siis järgmine hetk nägin suurt NUGA, mis oli ennist sahtlis, kraanikausi kõrval, kuhu usin laps selle viinud oli. Ja boilerikapi ukse kiskus ka lahti, seda pole ta kunagi varem teinud – seal kapis pole põrandatki, on hiigelsuur balloon ja torud ja hulk räpast jama. Ei osanud muud teha, kui turvavärava kinni panna – aga selline vangistamine Plikale ei meeldi.
Ja pole mingit kasu sellest, et ütlen sada korda EI – ikka läheb näppima. Seletustest ka veel aru ei saa. Tüütu!
Naistepäev
Mul poleks see tõenäoliselt meeleski olnud, aga üks tuttav saatis hommikul sõnumi, ajalehte ja foorumit lugesin kah. Sai siis kohusetundlikult Abikaasale meelde tuletatud – selleks ajaks, kui ta töölt koju jõudis, oli juba jälle ununenud. Vähemalt sai koogitegemise tuju miskise seletuse – alateadvus teadis, et täna on kohane kooki süüa 😛
Ah… Ja kook ei paista pildil üldse nii ahvatlev, kui võiks… Üks kohupiima-virsiku variantidest jälle, maitseb täitsa hea.
Suured sammud
Tänu soojemale ilmale on meie väljaskäimised meeldivamaks muutunud – kui ennist jäi ikka mõni päev vahele ja üle poole tunni eriti välja ei venitanud, sest minul hakkas külm ja Plika ei ilmutanud mingit huvi iseseisva tegutsemise vastu (kaua ma teda kiigutada jõuan, eks), siis nüüd, päikese ja õhemate riietega, on hoopis teine tera.
Mänguväljak asub meil kõrvaltänavas, kõigest paarsada meetrit jalutada, käruga me enam seal ei käi. Viimasel ajal on Plika tavaliselt ühe otsa ise jalutanud, teise otsa minu süles olnud. Aga täna läks kohe nii suurepäraselt, et Plika ei olnud kordagi mul süles – alates kodutrepist alla tulemisega tegi kõike ise.
Meil on õnneks mõnusalt vaikne tänav, nonde jalutuskäikude ajal sõidab ehk üks-kaks autot mööda, kui sedagi. Nii et Plika sai rahus ka ise üle tee minna, siis hoidis muidugi minu näpu otsast kinni.
Mänguväljakul sai kiigutud nagu tavaliselt ning siis askeldas Plika päris pikalt omaette ringi – liivakasti seal kahjuks pole, nii et see asjatamine piirdub enamjaolt lihtsalt ringi käimisega. No kiiku saab natuke liikuma lükata ja… Sellest trepist on hea üles ronida, mis liumäeni viib. Sinna kusjuures ronis Plika sel hetkel, kui ma korraks ühe koeraomanikuga juttu puhuma jäin (mänguväljaku ala on piiratud osa suurest pargist, kus võib koeri jalutada) – avastasin järsku, et Plika ei käigi enam ringi vaid on üleval 😀 See on hästi laiade madalate astmetega trepp, piirded on korralikud, üleval saab peale liumäele pääsu ka veidi ringi käia/ronida – piirded on jällegi kõrged ja korralikud, ei ole mingit ohtu, et Plika sealt kuidagi alla kukkuda saaks.
Liumäele ta ise minna ei julge, aga kui mina ta sinna tõstan ja all kinni püüan, siis on ka liu laskmisest lõbu laialt.
Kui me lõpuks tagasi koduväravasse jõudsime, otsustas Plika, et tema küll veel tuppa minna ei taha – tuli välisukseni, aga sisse mitte, keeras otsa ringi, tõmbas värava lahti ja läks tagasi tänavale 😀 Läks veidi veenmist vaja, et võiks ikka tuppa minna. Lõpuks tuli kah. Ronis ilusti ise trepist üles ja puha.
Mille üle mul veel ütlemata hea meel on – Plika pole kindasõber, kisub kõik kindad üsna kiiresti käest ära ja viskab maha. No need on seni ka kõik sellist paksemat sorti olnud, millega näiteks kiikudes kinni hoida ei saa, seega tüütu, eks. Praeguse ilmaga panin talle aga õhemad labakud kätte ning neid ei kiskunud ta kordagi käest ära! Täiesti super, ma ikka muidu kogu aeg muretsesin, ega ta käed külma ei saa… Eriti kiige metallketist kinni hoides või põlvili treppidest üles ronides, kätega aitab seal ju ka kaasa.
Nii et õhemad riided teevad imet – paksude pükste ja kinnastega ei teinud Plika väljas ise suurt midagi, aga nüüd piisab sukkpükstest ja tavalistest õuepükstest (no sellised tugevamast riidest, tuulekindlad ja ilmselt mingil määral niiskuskindlad, aga ilma voodrita + mul on veel Liisi käest saadud villased põlvikud, mis ka alati väljas olles jalas on, sest kingad on veel naaatuke suured) ning laps kihutab ringi, nii et lust on vaadata.
Ja väga hea meel on veel muidugi ka selle üle, et mida rohkem Plika väljas möllab, seda parema isuga sööb ta lõunat ja seda kergemini jääb hiljem tuttu. Täna näiteks tõstsin enda kõrvale suurde voodisse, ei teinud ühtki piuksu ega põgenemiskatset, jäi kaisus minutiga magama.
Ühesõnaga väga lahe on. Hoolimata sellest, et Plika ei taha alati minuga samas suunas minna ja nii edasi. Ikkagi palju ägedam, kui käru lükata. Laps saab endaga ise hakkama!
Plika uued trikid
Trepist üles-alla käib Plika juba nii kiiresti, et ei viitsi tal enam silmagi peal hoida, las harjutab. Selle hobiga kaasneb igahommikune jaur Abikaasa tööle minnes – niipea, kui ta trepist alla minema hakkab, libistab Plika ennast ülehelikiirusel temast mööda. Ei tea, kas loodab niiviisi takistada või kaasa minna 🙂 Täna sai võtmed kätte, libistas ennast nendega koos trepist alla (no ma ei oska seda allaminekut muud moodi nimetada, kõht vastu astmeid ja põlved enamik ajast sirged… Eks see ole midagi libistamise ja ronimise vahepealset) ja hakkas võtit lukuauku toppima. Sisse sai kusjuures – see on selline vanakooli auk, suuremat sorti. Lõpuks õnnestus tal isegi link lahti teha (võtit keerata ta muidugi ei oska ja polnud ka vaja, sisemine uks pole meie kodus olles lukus). Ukse taga on õnneks koridor ja päris välisust ei saa ta mingi nipiga sneprist lahti.
Vannitoas potile ronida oskab Plika juba ammu. Loputuskasti peale toetub väike peegel, nii et talle meeldib potil püsti seista ja ennast peeglist vaadata. Samuti on sedamoodi hea suurema hädaga mähkmeid ta ümbert probleemideta kätte saada. Nüüd aga on ta hakanud ennast potil seistes kraanikausini küünitama, need on praktiliselt kõrvuti. No ja siis on juba eriti äge seebiga mängida või kraan lahti keerata või äravoolutoru ees olev sõel välja võtta (mis on sihuke veider piklik, ulatub sügavale torusse ja on enamasti altpoolt võrdlemisi räpane), et sellega erinevaid pindu taguda.
Aa, ja otse loomulikult meil vannitoa ust väljaspoolt kinni panna ei saa – see on kuidagi jamasti ees, vajub kohe lahti. Ainus võimalus ust suletuna hoida on seestpoolt riiv ette lükata, mis arusaadavalt ei funktsi, kui kedagi vannitoas pole 😛 Hetkel hoiame ust kinni pika nööriga, mille üks ots on seotud uksenupu ja teine trepi piirde külge – mis omakorda tähedab, et toast vannituppa või kööki minemiseks tuleb selle nööri alt läbi pugeda. Juhhei!
Seda ei tasu vist üldse mainida, et kõik Plika käeulatuses olevad asjad (eriti WC paberi rullid) on juba ammu vannitoas kõrgemale tõstetud, et tal ei tekiks kiusatust neid potti visata. Aga kui ma peaks kõik asjad kraanikausi pealt ja selle taga asuvalt aknalaualt ka ära tõstma, see oleks juba liig.
Köögis ei saa enam toole püsti jätta – võin need ilusti laua alla lükata, kasvõi vastasseina – Plika tõmbab need laua juurde ja ronib sinna peale. Ega ma laual enamasti nagunii midagi ei hoia, aga üks laps ei tohiks põhimõtteliselt kogu aeg köögilauale ronida, nii et paneme toolid köögist lahkudes nüüd lihtsalt laua alla külili (samuti toast arvutilaua juurest lahkudes, muidu oleks arvutid, eriti nende klahvid, otsemaid tõsises ohus). Selle peale pole Plika endiselt tulnud, et tooli pealt võiks ka kapi peale ronida – mis on lauast muidugi nats kõrgem ka. Nii et on veel koht, kuhu Plika käeulatusest väljaspoole asju panna saab. Ei taha mõeldagi, mis juhtub siis, kui ta õpib ära, kuidas tooli püsti tõsta… Siis on mu mõistus küll otsas.
Oma kummutisahtlite lahti kiskumise õppis ta juba mõnda aega tagasi ära, nüüd korjan ikka mitu korda päevas tema riidehunnikuid põrandalt kokku, et need sahtlisse tagasi panna.
Viimasel ajal on unelauluks olnud enamasti karumõmmi unelaul ja täna kuulsin teda omaette mängides seda ümisemas. Ääh, ääh ja mõmm, mõmm… Meloodia oli oma primitiivsel moel ka kohati täitsa ära tuntav 🙂
Iseseisva söömisega pole me kuigi kaugele jõudnud. Kui tal tuju on, siis küsib minu käest lusika enda kätte – paremal juhul võin mina kõigepealt toidu peale panna, siis ta saab suurepäraselt selle ise suhu panemisega hakkama. Halvemal juhul ei anna ta lusikat üldse käest, siis saab tema kätt juhtida, et lusika peale ikka midagi jääks ka… Vastasel korral on lusikas raudselt tagurpidi (st kumerus ülespoole) ja puder läheb igale poole mujale kui suhu.
Jajaa, ma tean küll, et ma peaks südame kõvaks tegema ja laskma tal omatahtsi toimetada, et ta muidu ei õpigi. Aga mõte hilisemast koristamisest pole just eriti meeldiv + ega ta enamik ajast erilist huvi ka üles ei näita.
Vähemalt tassist joob probleemideta ja ise – kui oma tooliga lauale lähedal istub, siis saab selle laualt võtmisega ja tagasi panemisega ka eduliselt hakkama, muul ajal võtab siiski meie käest. Aeg-ajalt kallab endale liiga täis tassist muidugi miskit kaela ka, aga need korrad muudkui vähenevad.
Potitamisega pole ka kuigi kaugele jõudnud – täpselt kahel korral (jaanuaris ja paar päeva tagasi) on õnnestunud, muidu täiesti tühi töö. Eks asi on paljuski ka minu laiskuses, aga ma ikka üritan. Ja mis ma teha saan, kui ollakse nõus korraks istuma, et siis kohe jälle rändama minna. Mänguasjadega pole õnnestunud enam ka pikemalt kinni hoida – korra vaatab ja siis ajab end ikkagi püsti. Pluss k*ka on tal sõnana juba päris ammu selge ja talle meeldib seda kasutada – ta küll teab, mis see tähendab, aga muul ajal võib ju ka rääkida. Ja ei jõua mina iga kord talt sukkpükse jalast ja mähet alt kiskuda, kui Plika suust jälle entusiastikku k*kat kuulen – too teine õnnestunud kord oli küll just tänu eelnevale teavitamisele, aga enamasti on need pigem valehäired.
Üldiselt… Viis kuud on veel aega. Ma endiselt optimistlikult loodan, et saan ta selle ajaga võrdlemisi iseseisvaks harjutada, vanuse poolest peaks ta selleks juba piisavalt küps olema. Mis tähendab, et ma pean ise usinamaks hakkama. Oeh!
Ja muidugi ma ka optimistlikult loodan, et tema söömise ja potil käimise anded tulevad (koos minu pisukese kaasa aitamisega) ajaga iseenesest, nagu tuli tassist joomine ja muud trikid. Lootma ju ikka peab 😛