Tänu soojemale ilmale on meie väljaskäimised meeldivamaks muutunud – kui ennist jäi ikka mõni päev vahele ja üle poole tunni eriti välja ei venitanud, sest minul hakkas külm ja Plika ei ilmutanud mingit huvi iseseisva tegutsemise vastu (kaua ma teda kiigutada jõuan, eks), siis nüüd, päikese ja õhemate riietega, on hoopis teine tera.
Mänguväljak asub meil kõrvaltänavas, kõigest paarsada meetrit jalutada, käruga me enam seal ei käi. Viimasel ajal on Plika tavaliselt ühe otsa ise jalutanud, teise otsa minu süles olnud. Aga täna läks kohe nii suurepäraselt, et Plika ei olnud kordagi mul süles – alates kodutrepist alla tulemisega tegi kõike ise.
Meil on õnneks mõnusalt vaikne tänav, nonde jalutuskäikude ajal sõidab ehk üks-kaks autot mööda, kui sedagi. Nii et Plika sai rahus ka ise üle tee minna, siis hoidis muidugi minu näpu otsast kinni.
Mänguväljakul sai kiigutud nagu tavaliselt ning siis askeldas Plika päris pikalt omaette ringi – liivakasti seal kahjuks pole, nii et see asjatamine piirdub enamjaolt lihtsalt ringi käimisega. No kiiku saab natuke liikuma lükata ja… Sellest trepist on hea üles ronida, mis liumäeni viib. Sinna kusjuures ronis Plika sel hetkel, kui ma korraks ühe koeraomanikuga juttu puhuma jäin (mänguväljaku ala on piiratud osa suurest pargist, kus võib koeri jalutada) – avastasin järsku, et Plika ei käigi enam ringi vaid on üleval 😀 See on hästi laiade madalate astmetega trepp, piirded on korralikud, üleval saab peale liumäele pääsu ka veidi ringi käia/ronida – piirded on jällegi kõrged ja korralikud, ei ole mingit ohtu, et Plika sealt kuidagi alla kukkuda saaks.
Liumäele ta ise minna ei julge, aga kui mina ta sinna tõstan ja all kinni püüan, siis on ka liu laskmisest lõbu laialt.
Kui me lõpuks tagasi koduväravasse jõudsime, otsustas Plika, et tema küll veel tuppa minna ei taha – tuli välisukseni, aga sisse mitte, keeras otsa ringi, tõmbas värava lahti ja läks tagasi tänavale 😀 Läks veidi veenmist vaja, et võiks ikka tuppa minna. Lõpuks tuli kah. Ronis ilusti ise trepist üles ja puha.
Mille üle mul veel ütlemata hea meel on – Plika pole kindasõber, kisub kõik kindad üsna kiiresti käest ära ja viskab maha. No need on seni ka kõik sellist paksemat sorti olnud, millega näiteks kiikudes kinni hoida ei saa, seega tüütu, eks. Praeguse ilmaga panin talle aga õhemad labakud kätte ning neid ei kiskunud ta kordagi käest ära! Täiesti super, ma ikka muidu kogu aeg muretsesin, ega ta käed külma ei saa… Eriti kiige metallketist kinni hoides või põlvili treppidest üles ronides, kätega aitab seal ju ka kaasa.
Nii et õhemad riided teevad imet – paksude pükste ja kinnastega ei teinud Plika väljas ise suurt midagi, aga nüüd piisab sukkpükstest ja tavalistest õuepükstest (no sellised tugevamast riidest, tuulekindlad ja ilmselt mingil määral niiskuskindlad, aga ilma voodrita + mul on veel Liisi käest saadud villased põlvikud, mis ka alati väljas olles jalas on, sest kingad on veel naaatuke suured) ning laps kihutab ringi, nii et lust on vaadata.
Ja väga hea meel on veel muidugi ka selle üle, et mida rohkem Plika väljas möllab, seda parema isuga sööb ta lõunat ja seda kergemini jääb hiljem tuttu. Täna näiteks tõstsin enda kõrvale suurde voodisse, ei teinud ühtki piuksu ega põgenemiskatset, jäi kaisus minutiga magama.
Ühesõnaga väga lahe on. Hoolimata sellest, et Plika ei taha alati minuga samas suunas minna ja nii edasi. Ikkagi palju ägedam, kui käru lükata. Laps saab endaga ise hakkama!