Trepist üles-alla käib Plika juba nii kiiresti, et ei viitsi tal enam silmagi peal hoida, las harjutab. Selle hobiga kaasneb igahommikune jaur Abikaasa tööle minnes – niipea, kui ta trepist alla minema hakkab, libistab Plika ennast ülehelikiirusel temast mööda. Ei tea, kas loodab niiviisi takistada või kaasa minna 🙂 Täna sai võtmed kätte, libistas ennast nendega koos trepist alla (no ma ei oska seda allaminekut muud moodi nimetada, kõht vastu astmeid ja põlved enamik ajast sirged… Eks see ole midagi libistamise ja ronimise vahepealset) ja hakkas võtit lukuauku toppima. Sisse sai kusjuures – see on selline vanakooli auk, suuremat sorti. Lõpuks õnnestus tal isegi link lahti teha (võtit keerata ta muidugi ei oska ja polnud ka vaja, sisemine uks pole meie kodus olles lukus). Ukse taga on õnneks koridor ja päris välisust ei saa ta mingi nipiga sneprist lahti.
Vannitoas potile ronida oskab Plika juba ammu. Loputuskasti peale toetub väike peegel, nii et talle meeldib potil püsti seista ja ennast peeglist vaadata. Samuti on sedamoodi hea suurema hädaga mähkmeid ta ümbert probleemideta kätte saada. Nüüd aga on ta hakanud ennast potil seistes kraanikausini küünitama, need on praktiliselt kõrvuti. No ja siis on juba eriti äge seebiga mängida või kraan lahti keerata või äravoolutoru ees olev sõel välja võtta (mis on sihuke veider piklik, ulatub sügavale torusse ja on enamasti altpoolt võrdlemisi räpane), et sellega erinevaid pindu taguda.
Aa, ja otse loomulikult meil vannitoa ust väljaspoolt kinni panna ei saa – see on kuidagi jamasti ees, vajub kohe lahti. Ainus võimalus ust suletuna hoida on seestpoolt riiv ette lükata, mis arusaadavalt ei funktsi, kui kedagi vannitoas pole 😛 Hetkel hoiame ust kinni pika nööriga, mille üks ots on seotud uksenupu ja teine trepi piirde külge – mis omakorda tähedab, et toast vannituppa või kööki minemiseks tuleb selle nööri alt läbi pugeda. Juhhei!
Seda ei tasu vist üldse mainida, et kõik Plika käeulatuses olevad asjad (eriti WC paberi rullid) on juba ammu vannitoas kõrgemale tõstetud, et tal ei tekiks kiusatust neid potti visata. Aga kui ma peaks kõik asjad kraanikausi pealt ja selle taga asuvalt aknalaualt ka ära tõstma, see oleks juba liig.
Köögis ei saa enam toole püsti jätta – võin need ilusti laua alla lükata, kasvõi vastasseina – Plika tõmbab need laua juurde ja ronib sinna peale. Ega ma laual enamasti nagunii midagi ei hoia, aga üks laps ei tohiks põhimõtteliselt kogu aeg köögilauale ronida, nii et paneme toolid köögist lahkudes nüüd lihtsalt laua alla külili (samuti toast arvutilaua juurest lahkudes, muidu oleks arvutid, eriti nende klahvid, otsemaid tõsises ohus). Selle peale pole Plika endiselt tulnud, et tooli pealt võiks ka kapi peale ronida – mis on lauast muidugi nats kõrgem ka. Nii et on veel koht, kuhu Plika käeulatusest väljaspoole asju panna saab. Ei taha mõeldagi, mis juhtub siis, kui ta õpib ära, kuidas tooli püsti tõsta… Siis on mu mõistus küll otsas.
Oma kummutisahtlite lahti kiskumise õppis ta juba mõnda aega tagasi ära, nüüd korjan ikka mitu korda päevas tema riidehunnikuid põrandalt kokku, et need sahtlisse tagasi panna.
Viimasel ajal on unelauluks olnud enamasti karumõmmi unelaul ja täna kuulsin teda omaette mängides seda ümisemas. Ääh, ääh ja mõmm, mõmm… Meloodia oli oma primitiivsel moel ka kohati täitsa ära tuntav 🙂
Iseseisva söömisega pole me kuigi kaugele jõudnud. Kui tal tuju on, siis küsib minu käest lusika enda kätte – paremal juhul võin mina kõigepealt toidu peale panna, siis ta saab suurepäraselt selle ise suhu panemisega hakkama. Halvemal juhul ei anna ta lusikat üldse käest, siis saab tema kätt juhtida, et lusika peale ikka midagi jääks ka… Vastasel korral on lusikas raudselt tagurpidi (st kumerus ülespoole) ja puder läheb igale poole mujale kui suhu.
Jajaa, ma tean küll, et ma peaks südame kõvaks tegema ja laskma tal omatahtsi toimetada, et ta muidu ei õpigi. Aga mõte hilisemast koristamisest pole just eriti meeldiv + ega ta enamik ajast erilist huvi ka üles ei näita.
Vähemalt tassist joob probleemideta ja ise – kui oma tooliga lauale lähedal istub, siis saab selle laualt võtmisega ja tagasi panemisega ka eduliselt hakkama, muul ajal võtab siiski meie käest. Aeg-ajalt kallab endale liiga täis tassist muidugi miskit kaela ka, aga need korrad muudkui vähenevad.
Potitamisega pole ka kuigi kaugele jõudnud – täpselt kahel korral (jaanuaris ja paar päeva tagasi) on õnnestunud, muidu täiesti tühi töö. Eks asi on paljuski ka minu laiskuses, aga ma ikka üritan. Ja mis ma teha saan, kui ollakse nõus korraks istuma, et siis kohe jälle rändama minna. Mänguasjadega pole õnnestunud enam ka pikemalt kinni hoida – korra vaatab ja siis ajab end ikkagi püsti. Pluss k*ka on tal sõnana juba päris ammu selge ja talle meeldib seda kasutada – ta küll teab, mis see tähendab, aga muul ajal võib ju ka rääkida. Ja ei jõua mina iga kord talt sukkpükse jalast ja mähet alt kiskuda, kui Plika suust jälle entusiastikku k*kat kuulen – too teine õnnestunud kord oli küll just tänu eelnevale teavitamisele, aga enamasti on need pigem valehäired.
Üldiselt… Viis kuud on veel aega. Ma endiselt optimistlikult loodan, et saan ta selle ajaga võrdlemisi iseseisvaks harjutada, vanuse poolest peaks ta selleks juba piisavalt küps olema. Mis tähendab, et ma pean ise usinamaks hakkama. Oeh!
Ja muidugi ma ka optimistlikult loodan, et tema söömise ja potil käimise anded tulevad (koos minu pisukese kaasa aitamisega) ajaga iseenesest, nagu tuli tassist joomine ja muud trikid. Lootma ju ikka peab 😛
Teil hakkab vist kätte jõudma see ajastu, kus asjade eestpanemine enam ei toimi ja tuleb hakata seletama-keelama jne.
Hakkaja tudruk 🙂 Ma kahtlen aga, et ta 5 kuu parast nii iseseisev on, et teda enam iga sekund passima ei pea. Mina naiteks ei julge Oliveril lasta ise pikast trepist alla tulla, seega on meil varavad nii all kui uleval korrusel… Aasta parast votame ara 🙂
Ma ka ei usu, et ta 5 kuu pärast eriti asjalik ja tubli iseseisev inimhakatis on, keda valvama ei pea. Peab jälgima ja veel pikka aega 😉
Tuleb talle ohtlikud asjad (ka seda vannitoas olevad shampoonid jm kraam) lihtsalt ülesse ära tõsta, on endal kergem. Kuid siiski õpetada talle selgeks "ei tohi".
Soovitan tal lasta õppida ise sööma, viska see laiskus kus see ja teist ja korista, muidu ei söö ta ka suve lõpus ise 😉 Ma tean mida räägin, sest ma oma viimase lapsega olin ka jube laisk ja ei lasknud. Teine laps sõi aga ise juba aastaselt.
Minu esimese ja teise lapse vahe on 10 aastat (super hea vahe 😀 ), teise ja kolmanda vahe on aga 2a ja 7k. Ja algus oli siiski raske.
Ma ei teeks illusioone, et kui sünnib teine laps ja siis on elu kerge(m). Stress on paraku kiire tulema.
Kõik asjad on ikkagi kinni erinevates inimestes ja situatsioonides, võib olla Sul on teist moodi kui teistel ja teistel teist moodi kui Sul olema saab 🙂
Igastahes, kena jätkuvat kõhu kasvatamist 🙂
Ma vist jätsin kogemata veidi vale mulje – iseseisvuse all pidasin silmas just söömist ja potil käimist, nende toimingutega peaks ta küll selleks ajaks enam-vähem ise hakkama saama. Muidu on ta ju aga endiselt alla kaheaastane põngerjas, kellel tuleb otse loomulikult silma peal hoida 🙂 Iga sekund küll mitte, vähemalt praegu ei pea… Eks näis, kuidas EITAHA kahese ja tema koerustükkidega olema saab, vabalt võib hullemaks minna 😛
Ja seda pole ma kordagi arvanud, et kahe lapsega elu kergemaks läheb. Siis kunagi, kui nad hakkavad koos mängima jne, siis pigem, aga esimene aasta saab kindlasti kiire olema – ja keerulisem võrreldes Plika esimese eluaastaga, mil ma pidin vaid üht last kantseldama.
Aga küll me saame hakkama 🙂
Minu väiksem laps on praegu täpselt sama vana, kui oli vanem laps siis, kui pisike sündis. See on siis 1 a 9 kuud. Ja ikka väga titt tundub, kui aus olla 😀 Eks see ole peamiselt tingitud sellest, et tüdruk mul rääkis ses vanuses juba pikad jutud maha, poiss piirdub heal juhul "emme, tule siia"-laadsete lausetega. Igal juhul praegu ei kujutaks küll ette, et oleks üks vastsündinu veel majas. Kuigi poiss on mul nüüdseks 100% mähkmevaba ja hea tahtmise korral sööb ka suhteliselt korralikult ise. Lihtsalt muidu on selline titekas või vähemalt tundub mulle nii.
Samas, kui Kenneth sündis, siis esimene poolaasta ei olnud küll absoluutselt raske, titt magas ja sõi ega osanud veel ringi liikuda ega asju kiskuda. Keerulisemaks läks siis, kui poiss jalad alla sai ja õde segama hakkas.
Kas vannitoa ukse vahele ülespoole ei anna mingit tihendit, kas või paberinutsu panna? Nii et ise jõuate lahti tõmmata, aga tema mitte.