Eile läksime üle pika aja kõik koos suurde poodi toiduvarusid täiendama – auto oli ju lõpuks ometi korras. Tagasiteel tuli meelde, et puuviljad jäid ostmata, nii et sõitsime Abikaasa töö lähedal asuvalt puuviljaturult läbi. Ja siis ei läinud auto enam käima.
Ahjaa, kui Abikaasa tahtis reedel koju lõunale tulla, ei läinud ka auto käima. Töökojast tuldi ja tehti midagi, said kuidagi käima ja ütlesid, et ärgu me pikemaid sõite ette võtku, kui jälle käima ei lähe, siis järgmine kord veavad koha peal käivitamise asemel puksiiriga ära, et saaks töökojas viga otsida. Aga et pump oli kohe kindlasti p*rses ja seekord on viga ilmselt miskis elektrijubinas.
Nii et ma jalutasin veerand tundi koju, et võtta Plika käru ning siis sama teed tagasi. Abikaasa oli selle aja jooksul auto, mille ta ennist kollasele joonele parkis, käsitsi lubatud parkimise kohta lükanud. Plika oli oma riidemähkme ilmselt juba poes kurguni täis s*ttunud. Nii me siis riputasime kõik oma sada poekotti käru külge ja suundusime tagasi kodu poole.
Eile õhtul läksime magama pool kümme – nagu tavaliselt. Me ei suuda enam ükski õhtu kauem üleval olla, läheme koos Plikaga voodisse. Täna hommikul ärkasime kell kuus – aga see ju ongi normaalne, eks, miks pühapäeva hommikuti magama peaks?
Ja siis veel muidugi tänase päeva rõõmusõnum – leidsin pabereid koristades viimase gaasi- (loe: kütte) ja elektriarve ning Abikaasal tuli meelde, et need polegi makstud. Mis tähendab, et meie üüratu miinus suurenes veel kolmandiku võrra… Ainult et meil pole seda raha enam kuskilt võtta, krediitkaardi limiit pole nii suur.
Kirsiks tordi peal kiskus Plika ühe kummutisahtli juppideks ja astus naela otsa. Meie süü muidugi, oleks pidanud tükid kiiremini maast ära korjama. Ja need naelad poleks pidanud seal üldse olema, lihtsalt lagunevat sahtlit oli üritatud koos hoida (Plika oli paraku selle lammutamiseks piisavalt tugev). Kisa oli kõva, tallas auk, verd tuli ja meie olime suures šokis. Õnneks oli nael imepisike ja peenike, roostes polnud ka ega miskit. Ilmselt Plika korra torkas end ja võttis siis kohe jala ära. Plaastri kiskus ära niipea, kui me tal mähkme vahetamiseks sukkpüksid ära võtsime ja nüüd jookseb ringi nagu muiste. Nii et… Jah. Õnnelik õnnetus.
Aga muidu on kõik ju täiesti suurepärane.
Noh, nii ühesõnaga – elu. 🙂