March 2010

Eile olin nii s*tas tujus, et ei hakanud blogi üldse lahti tegemagi. Täna käis aga Iiris külas, nii et olin sunnitud kogu elamise ära koristama (külalised on parimad, motiveerivad) ja päike paistis ja paha tuju ei kesta mul kunagi mitu päeva järjest.

Nii et tähendan nüüd meie tagasireisi kohta ka mõned asjad üles.

Startisime Pärnust hommikul poole üheksase bussiga – ema ei tahtnud selle suure veega autoga sõita, aga tuli mind ära saatma ikka. Kuna kohver oli raske, läksime taksoga otse Ülemistesse. Õnneks on mul seal endiselt kolleege, kes mind teavad-tunnevad, nii et see on mu tavaline lennueelne staap, kus saab kohvri ära parkida, Rimis toiduvarusid täiendada ja muidu aega parajaks teha.

Aega oli umbes kaks ja pool tundi, selle aja jooksul käisime Loodusperes ja Rimis ning Chopsticksis lõunatamas. Marko tuli ka, nii et sain temagi lõpuks ära näha ja natuke juttu ajada. Ja lõpuks oli aega veel teistel tööd segada ning Nadja ja Ruuduga juttu puhuda. Mõnus!

Lennujaamas läks kõik kiirelt nagu alati, Tallinna poole peal pole ju kunagi mingeid probleeme. Hoolimata ühe koti reeglist käsipagasis tõstsin südamerahuga kõik lennu ajal vajaminevad asjad spordikotist õlakotti ja otse loomulikult ei öelnud keegi selle kohta sõnagi – lapsega on ikka hea reisida 😀 Ega need asjad oleks mul vabalt spordikotti ära mahtunud, siis oleks tulnud lihtsalt neid lennukis rahvamassis välja tirima hakata, mis oleks olnud ekstra mõttetu.

Kui Stanstedi poolt minnes oli mul asju ülearu, kõik käed täis ja millegagi hakkama ei saanud, siis selle kogemuse põhjal sai seekord kõik nii ära organiseeritud, et oli lausa lust ja lillepidu. Joped näiteks rändasid juba enne lennujaama turvakontrolli eest ära kotti, seega ei pidanud nendega hiljem ekstra mässama jne.

Seekord polnud ühtki priority boardinguga reisijat, saime suisa teistena lennukisse – meie ees oli veel üks ema oma lapsega. Plika jäi mu süles magama juba siis, kui lennuk õhku tõusmiseks hoogu võttis ja põõnas magusasti üle kahe tunni. Viimased 45 minutit oli üleval, aga ka maandumine läks probleemideta – nohu ei kimbutanud meid kumbagi, nüüdseks on täitsa kadunud. Ühe päeva nohu siis 🙂

Tänu magavale lapsele möödus lend nii meeldivalt ja kergelt, kui üldse võimalik. Ajasin kõik kolm tundi juttu meie juurde istunud Pärnust pärit mehega, kes aitas mul hiljem kotti ja kohvrit tassida ning pani mu bussi peale. Ta küsis kohe alguses, kust ma pärit olen, sest ma olevat tuttava näoga, aga alles Stanstedis teda kaugemalt vaadates viisin näo ja nime kokku – töötasime üheksa aastat tagasi ühe suve koos, olin siis 17. Maailm on ikka imeväike 🙂

Passikontrollist sain nii kiiresti läbi, et jõudsin isegi plaanitust pool tundi varasema bussi peale. Bussisõidust jõudis kopp muidugi korralikult ette saada, sest sõitsime tipptunni ajal läbi kesklinna – täielik turistikas, kõik London Eyed ja Big Benid ja… Argh. Edaspidi ikka rongiga, kui vähegi võimalik.

Abikaasa oli meil Victorias vastas. Plika vaatas teda alguses tükk-tükk aega hästi tõsise näoga ja vaikselt. Sülle lubas võtta, aga mingeid emotsioone polnud. Eks ma olen lugenud küll, kuidas väikesed lapsed vähegi pikema aja järel isa “ära unustavad”, seega polnud eriti üllatunud – pigem rõõmus, et ta päris karjuma ja võõristama ei hakanud. No ja muidugi oli ta pikast reisist väsinud ja natuke haige… Igatahes läksime kõigepealt sööma ja seal läks Plika tunduvalt rõõmsamaks, kodus oli juba täitsa enda moodi. Eile hommikul, kui Abikaasa ära läks, oli veel viril ja seda terve päeva… Aga tänaseks on seegi möödas. Nii et lõppkokkuvõttes läks kõik hästi.

Ahjaa, meil on nüüd jälle auto. Uus kütusepump ja £322 miinust. Lisaks olemasolevale, mis on veel suurem summa. Eks tuleb nuputada, kuidas jälle nulli saada. Seniks jumal tänatud krediitkaardi eest. No ja Abikaasa maksab järgmisest palgast viimast korda sügisest võlga tagasi, edaspidi on palk juba paarsada naela suurem, arved lähevad kevade poole väiksemaks, küllap saame hakkama. Viimasel ajal on seis ikka väga niru olnud, oleme mitu korda mõttetuid trahve saanud (enda süü, ei viitsi pikemalt seletada), sellepärast nood tujudki. Aga tundus kuidagi võlts ja ebaõiglane siin kurta, meid ju ei ähvarda võlavangla ega nälg, meie ainus mure on see, kuidas oma kodu jaoks kogutust mitte lisa võtta… Seega oleme tunduvalt paremas seisus kui paljud teised. Ja päike paistab väljas. Ja kõik läheb hästi. Alati ju läheb!