Kuidas teie ennast tunneksite, kui teie õde… Õde, kes teab suurepäraselt, et teil on olnud pikki aastaid üks ja kõige lemmikum poisinimi… Mis oli jutuks ka siis, kui esimest last ootasite (kes aga juhtus olema tüdruk) ja mis saab kindlalt teie vähem kui nelja kuu pärast sündiva poja nimeks… Teie õde, kellel on juhtumisi tähtaeg enne teid… Teie õde, kes tahab oma pojale panna Rootsi kommete järgi umbes kolm nime, millest ainult ühe järgi kutsutakse ja teised on lihtsalt suguvõsas esinenud vms nimed… Väidab, et temale meeldib ka see teie üks ja ainus pikaajaline lemmiknimi… Et seda on suguvõsas esinenud, on hea lühike, sobib algustähe poolest (!!!), et nad pole seni lihtsalt midagi paremat välja mõelnud…
Ja kui te ütlete talle, et jumala eest, pangu see üheks nimeks, aga antud asjaoludel oleks teie meelest karjuvalt ebaõiglane, kui nad oma last just selle nime järgi ka kutsuma hakkaks… Mis siis, et te näete vaid paar-kolm korda aastas…
Siis teie õde, kelle lemmiktegevuseks, hea küll, on olnud läbi aastate teie narrimine… Aga kes peaks teie jutust vägagi aru saama, kui vastuvõetamatu see idee teie jaoks on… Ei tunnista kordagi, et teeb nalja, vaid kordab ainult: meile ka meeldib, suguvõsas on esinenud, esimene täht sobib… Kui me midagi paremat välja ei mõtle, siis kes ees, see mees…
Kuidas teie ennast tunneksite?
Mina tunnen ennast igatahes üpris s*tasti… Ei suuda ega tahagi seda huumoriga võtta…
Aga ma ei tea, võib-olla ma olen täiesti ebaõiglaselt endast väljas. Lõppude-lõppuks, tõepoolest… Kes ees, see mees… Ega maailm ju sellest ei lõppe, kui kahel õel 3,5-kuuse vanusevahega ühe nimega lapsed on… Lõppude-lõpuks ei ole ultrahelis nähtu alati 100% tõene, äkki juhtub emma-kumma sünnil hoopis üllatus…
Ja võib-olla ta tõesti räägib seda puhtalt minu kallal norimiseks… Hõõrub rahulolevalt käsi iga kord, kui see teema jutuks tuleb ja ma närvi lähen… Aga mõned naljad on minu meelest lihtsalt liiga julmad…
Ma 99% ajast armastan oma perekonda siiralt, aga täna on küll tunne, et võta üks ja viska teist. Teisest asjast ei hakka siin üldse rääkimagi, liiga isiklik on.
Pane ikka see nimi mis plaanisid. Kedagi ei hakka hairima, et kahel sugulasel uks nimi on – Hispaanias on ju koik Jose-d 🙂
Oi, selles pole kahtlustki, mina panen ikka oma lemmiknime, hoolimata sellest, mida õde lõpuks otsustab… Lihtsalt sihuke noaga selga löömise tunne on, muud midagi 😕
Tere tulemast õdede klubisse. Minu kallis õeraas sai sama tembuga hakkama…ainult, et minu esimene laps – poiss – sündis tema pojast 7 aastat hiljem aga ta hõõrus ikka heameelest käsi, et sai oma pojale just selle nime panna – imelik, arvasin, et see on miski meie pere kiiks – aga tuleb välja, et veel teisigi kannatab sama tõve all.
Mul oli sama kurb tunne aga õnneks ei ole ilusad nimed maailmast otsa lõppenud – küllap leiad just selle õige.
ehh, pane topeltnimi ja esimeseks see oma lemmik ning teiseks nimeks miskit muud
Sinu õde on täielik küünik… Ma olen lihtsalt sõnatu.
Topeltnimi tuleb nagunii, teiseks nimeks saab isa nime 🙂 Ja ma loodan, et mu õde pole küünik, vaid lihtsalt halva huumorimeelega. Ja ega ma poleks seda teemat ka tõstatanud, kui ta poleks soouudiste peale jälle nimejutuga tulnud ja emaga ka konflikt, nii et juhe jooksis lihtsalt täiesti kokku…
Polegi ammu blogis niiviisi ennast välja elanud.
Pole probleemi. Mul on suhteliselt haruldane eesnimi. Ja minust kaks kuud vanemal onutütrel on sama nimi.
No minu vanemad valisid välja ja ema vend jõudis nime oma lapsele enne panna. Oleme nüüd mõlemad onutütrega oma haruldase (aga igieesti) nimega 66 aastat vanad. Häda pole sellest sugulusest ja samast eesnimest mingit. Isegi vahva oli, kui olime noored ja ilusad. 🙂
su õde on ilmselgelt vaimselt haige inimene. issandjumal see on ju NIMI!
Mu õde ei ole kindlasti mitte vaimselt haige, otse vastupidi – ta on väga äge inimene ja hoolimata mineviku hõõrumistest oleme me just viimasel ajal superhästi läbi saanud.
Aga jah… See praegune värk ei mahu pähe.
Hehee.
Minu nimi peaks olema Nele, aga ema ütles pinnimise peale viimast kuud rasedale sugulasele oma salajase, tütart ootava lemmiknime. Küll too lubas et ütle ütle, me niikuinii seda ei pane aga… Neil vist paksu verd sellest ei tekkinud. Vist.
Siit moraal – ei tohi öelda, pinnimise peale või niisama lobisemissoovist, Seda ainuõiget nime.
Ma ise vaatan mis nägu titt on ja siis hakkame nime panema.
Minu õde pani oma esimese tütre teiseks nimeks minu nime teise poole. Küsis enne ja ma lubasin rõõmuga. Teisele tütrele pani teiseks nimeks sama nime ühetähelise lisandusega. No ja ega ma ka siis kehvem ei saanud olla ja panin oma tütrele teiseks nimeks sama nime kahetähelise lisandusega:)) Nüüd saab meid kõiki (väljaarvatud õde ennast) ühise nimetajaga kokku võtta 🙂
Mis seal siis ikka, kui teil ühe nimega lapsed on. Eriti kui neil teisi nimesid ka on. Kutsute siis kokku saades täisnimedega 🙂 Mitmenimelised lapsed teavad väga hästi oma nimesid ja reageerivad ühtviisi hästi kõikidele.
Eh, ei ole ma rääkinud oma lemmiknimedest ei pinnimise peale ega lobisemissoovist. Kuna need on mul tõesti juba vähemalt viis aastat, ülikooliajast saati, siis otse loomulikult on mingitel hetkedel sõprade ja perega ilusate nimede üle arutatud. Hetkedel, kui meie kõigi lapsesaamisplaanid olid valgusaastate kaugusel.
Ja siis, kui titeplaanid olid kõigil alles kauges tulevikus, ei osanud tõesti mõelda, et peaks sihukest asja varjama. Ma olen niivõrd optimistlik ja avameelne inimene, usun inimestest (eriti oma lähedastest) parimat, ei oskaks kohe kuidagi sedaviisi mõelda – et ma parem varjan, muidu hiljem äkki kahetsen. Minu jaoks on nii iseenesestmõistetav, et inimesed on ilusad ja head ning ei kasuta minu öeldut kurjalt ära.
Kui oleks kunagi kellegagi arutamise käigus jõudnud järeldusele, et meil on mingi ühine kõige lemmikum nimi, no siis oleks ju hoopis teine asi. Aga niiviisi poolsuvaliselt… On ikka halb ja valus küll.
>mina olen küll hästi ebausklik ja kinnine, seega ei räägi oma lemmikinimedest enne lapse sündi kellelegi. Ja siis otsustan ka nime selle järgi, mis nägu laps on 😀
Tütre nimi ntx kummitas mind peale tema sündi peas järjekindlalt ja nii saigi ta omale oma 2 nime.
Aga mul mehe onupoeg pani oma lapsele minu lapse teise nime ja see ajas ka vaikselt vihale, et mina panin nii erilise teise nime ja siis see ahvis järgi. Aga neil seal on kõik Serjosad ja Cristianid, tundub, et nimedega seal kitsas käes.. las ta siis olla.
Mina pole kunagi saanud aru sellest nimede "ahvimisest". Ega teil ju nimede peale patenti pole. Minu meelest on lahe, kui nimi meeldib ja keegi teine ka tahab panna 🙂
Heitsin ka Sinu blogile pilgu peale. Nii et nagu ma aru saan, siis ise ka hetkel rase ja elad Londonis?
Hetkel veel küll, jah 😀 Kolisime enne esimese lapse sündi enda arust päriseks Eestisse, aga aasta hiljem pakuti Abikaasale siin tööd tagasi. Kuna Eesti majandusseis on, nagu ta on, otsustasime natukeseks tulla – minul pole ju vahet, kus lapsega kodus istuda…
Aga nüüd, teise lapse ootuses, kolime mai lõpus jälle Eestisse tagasi. Eks näis, kas seekord tõesti päriseks või tekib tahtmine millalgi jälle Londoni tee jalge alla võtta… Kahe väikese lapsega on kodumaal ja perekonna lähedal ikka palju kergem.
mul tekkis kohe huvi, et mis nimi see nii kaklemist väärt on 🙂
kuna see on sinu lemmiknimi, siis ära loobu sellest. nui neljaks. vb ongi nagu peretraditsioon, et õdede poistel on üks nimedest sama. osad pered panevad nt kõikide tütarde üheks nimeks sama (Ly, Mia vmt)
minu poja nimi esineb eesti enimpandud nimede topis. aga no mis seals ikka.
kusjuures mina leidsin selle nime hoopis teist teed pidi (ühe u 20-aastase noormehe järgi) ja hiljem avastasin, et täitsa pop nimi.
üleüldse mulle tundub, et tüdrukule on nime palju lihtsam panna, kui poisile.
Mul endal ka abikaasaga plaanis ehk Inglismaale tulla järgmine aasta. 🙂
isiklikult on see muidugi natuke häiriv, laiemas plaanis aga vahet pole. nii minu ema kui ka tema täditütre nimi on Sirje (kunagine väga pop nimi) ning ma pole veel kohanud, et sama eesnime omamine neil või kellelgi teisel probleemiks oleks olnud. täiskasvanud peast kohe kindlasti mitte.
Ma ei arvagi, et see võiks ühe nimega lastele (täiskasvanuna) probleemi tekitada – nagu öeldud, nii ehk naa kavatsen oma ammu plaanitud nime panna. Ja mind ei oleks ilmselt pooltki nii palju häirinud see, kui mõni mu hea sõbranna oleks viis aastat tagasi oma pojale selle nime pannud või kui keegi tahaks seda viie aasta pärast teha – jumala eest, see on ilus lühike levinud nimi, mis pole kahtlemata minu isiklik omand.
Aga kuna sellist juttu ajab minu oma õde, mu kõige lähedasem pereliige, keda see nimi niiväga meeletult ei vaimustagi, lihtsalt parameetrite poolest sobib ja midagi paremat pole välja mõelnud… Ja kuna meie lapsed sünnivad vaid 3,5-kuulise vahega…
Kui see nimi oleks tema lapsel lisanimeks, mille järgi kutsuma ei hakata, siis oleks see pigem lahe. Aga kui see saab põhinimeks, siis on see minu jaoks lihtsalt ERITI suur s*takeeramine (mis, noh, arusaadavatel põhjustel kogu ülejäänud elu ennast meelde tuletab). Jaa, muidugi ma saan sellest üle, elu läheb edasi, lapsed ei kannata…
Aga minu meelest pole see ei normaalne ega kõige vähematki õiglane.
No eks näis, mis saab… Ma pole siiani saanud kinnitust sellele, oli see siis õel nali või mitte.
Mäletan, et hoidsin oma "poisinime" väga kiivalt saladuses. Tüdrukunime oli üks sõbranna just "ära pannud", aga lõpuks sai minu poiss ikkagi hoopis teise nime 🙂
Ja minu saladues hoitud nime sai hoopis ük teine imearmas poiss 🙂 See nimi oli Laur.
Eks ta ikka ajab närvi jah, aga küll laheneb ja sa ju saad üle 🙂
Kui see sind luhutab siis sellised asju on varemgi juhtunud, mu ämm ja ta vend panid ka oma poegadele täpselt samad nimed. nüüd kutsutaksegi neid väike A ja suur A kuigi "väike" on suurest umbes 2x suurem 🙂
>Vot selle "väike" ja "suur" teema pärast mina ei tahaks, et lähedaste lastel sama nimi on. : )
no aga soovita õele parameetrite poolest sobivaid nimesid… ehk sobib midagi muud talle rohkem?