Viimaste päevade tegemistest

Pole viimasel ajal siia eriti midagi kirjutada jõudnud, sest maja oli külalisi täis, mitu päeva järjest sai õhtuni väljas oldud ning lõpuks kodus nii väsinud ja laisk, et kirjutada enam ei jõua. Täna on üle mitme päeva rahulik pärastlõuna – käisin küll linnas, aga olen nüüd tagasi kodus, Plika magab, sain rahus koristada ja nüüd blogi kirjutada.

Külalistest – Krissu tuli teatavasti neljapäeval ning lahkub samuti neljapäeval. Lisaks oli paar öömajahädalist, kel oli Londonisse saabumise ja siit edasi liikumise vahepeal ajutist peatuspaika vaja – seda ikka alati saab 🙂 Nii et ööl vastu pühapäeva saabus Kadri (nonde suvepäevade korraldaja, kus me läinud aasta augustis ökoehitust tudeerisime), kes lahkus esmaspäeva varahommikul ning pühapäeva õhtul tuli üks Abikaasa sõber, kes täna hommikul New Yorki lendas.

Koos külalistega saabus ka Kalevi šokolaad, suitsuvorst ja must leib, lisaks sai Plika kingituseks imenunnu raamatu ning vahva puust pusle – ma olen tükk aega mõelnud, et peaks ostma, aga pole seni tegudeni jõudnud. Nii et esimene pusle on nüüd olemas! Loodan, et Plikast saab samasugune puslemaniakk nagu minagi, mul on hulk 500- ja 1000-tükiseid ootamas 😛 Alustuseks, kardan, on aga siiski midagi tagasihoidlikumat vaja. Nood 12 tükkigi käivad veel Plikale üle jõu, aga talle meeldib puslet kokku panna küll – annab ükshaaval tükke minu kätte ja mina siis pean õigesse kohta panema.

Esimesed päevad trippas Krissu üksi ringi, meie Plikaga olime kodused. Pühapäeval aga haakisime külalised sappa ning suundusime kesklinna moeshow‘le pulmakleite vaatama. Abikaasa töökoha eelised, natuke glamuuri igavasse igapäevaellu 😛

Show oli väga äge. Iani kleidid on reeglina minu jaoks liiga külluslikud, mul endal on veidi tagasihoidlikum maitse. Ja näiteks kaks aastat tagasi, kui ka show‘l käisin, ei olnud seal ühtki kleiti, mida oleks tahtnud ise selga panna. Ei tea, kas on siis minu maitse edevamaks muutunud või kleidid tagasihoidlikumaks – igatahes oli seal õige mitmeid selliseid, milles oleks täitsa võinud ise abielluda. Noo, ega ma tegelikult olen hirmus rahul oma punaste detailidega, ei hakkaks miskit tagantjärele muutma. Aga kui saaks veel korda abielluda, siis täitsa võtaks mõne Iani kleidi. Õeke oli ju ka oma pulmas imeilus…

Pärast show‘d oli plaan võtta kuskilt midagi külma ja värskendavat, ennast lähimas pargis murule siruli visata ning ilma nautida. Nojah, plaanid on alati head. Tegelikkuses läks meil poes üksjagu aega, lähim park oli mingi lilleshow tõttu kinni, nii et pidime päris pikalt hirmsas kuumuses kõndima, kui lõpuks kohale jõudsime, oli jäätis sulanud ja üldse liiga magus, minu jaoks oli meie peatuspaik liiga kärarikas ja ilm liiga kuum ja… Ühesõnaga virr-virr 😀 Külalised ei lasknud ennast õnneks millestki häirida.

Show tõttu töötas Abikaasa terve laupäeva ning sai selle eest vabaks esmaspäeva ja pool teisipäeva. Seda ära kasutades jätsime eile Plika Abikaasa hoolde ning läksime Krissuga Camdenisse. Sooja oli taas kord ligi 30 kraadi, mis mõjus väga turgutavalt söögi ostmisele – polnud lihtsalt isu. See on ilmselt minu ajaloo kõige odavam Camdeni külastus üldse, ostsin peale söögi-joogi ainult ühe kahenaelase küünelaki. Söögile, nagu mainitud, kulus ka tavalisest vähem, joogile see-eest veidi rohkem – neli pudelit värskelt pressitud apelsinimahla (hea küll, ühe tõin koju Abikaasale), üks mõnus smoothie puhkepausil tolles ökokohvikus, kus Ly töötab ning karp hiinakat.

Üldiselt oli suur rõõm sellest, kui vähe inimesi esmaspäeval ringi liikus – no neid oli ikka üksjagu, aga võrreldes nädalavahetustega köömes. Kohe hea oli olla. Ja Ly kohvik oli ka pooltühi, tavaliselt ei mahu seal ringigi pöörama.

Krissu shoppas minu eest ka ning lahkus paarisaja naela võrra vaesemana – Camden meeldis talle täpselt nii palju, kui ma arvasin, et võiks 😛

Täna hommikul käisime Vera Cruzis hommikust söömas, siis jätsin Plika taas Abikaasa hooleks ning kihutasin kesklinna Primarki, et viimased asjad tagastada ja juurde osta. Kolm paari mai alguses Plikale ostetud pükse sai kõik tagasi viidud, kuna Rootsi kaltsukast sain odavamad ja ilusamad. Endale ei tahtnudki miskit osta, paar tellimust oli aga täita vaja, mõned asjad õekese poisile ja Abikaasa õele…

Ahjaa, viimastel päevadel sai ka ökokraami varusid täiendatud, kehahooldustoodete poole pealt. Iiris kunagi kirjutas, et mahehambapastat kasutades pole suus hommikul päkapikuläbu, tekitas kohe uudishimu ning kuna praegune poolmahe pasta on nagunii otsa saamas, mõtlesin siis tema oma ära proovida. Pühapäeval linnas jalutades jäigi Neil’s Yardi pood ette ja pasta sai ära ostetud.

Hambapastast veel nii palju, et kui alguses tundus too poolmahe meile hirmus mõru, siis harjusime õige kiiresti selle maitsega ära ning Rootsis õekese juures tavalist pastat kasutades tekitas tolle magusus okserefleksi 😀 Uus pasta on midagi vahepealset – praegusest magusam, tavalisest vähem magus. Täitsa okei maitsega, ühekordsel tarbimisel küll hommikul mingit vahet ei täheldanud, aga eks vaatab siis, kui mõni nädal kasutatud on. Esialgu kasutame ikka vana lõpuni.

Lisaks on meil šampoon varsti otsas. Tavalist nagu enam ei taha, ökošampoonidega on aga see häda, et nood ju enamasti ei vahuta – Loodusperest ostetud Lavera oma oli näiteks jumaliku õunalõhnaga (hm, seda varianti vist enam ei müüdagi, igasugu muud on nüüd kodulehel väljas), aga vahupuudus häiris meeletult, kasutasin selle tagajärjel igal peapesul ilmselt kolm korda suurema koguse, kui oleks vaja olnud.

Mingi hetk leidis Iiris hotellist Green People’i aloe vera šampooni, mida ta oli kunagi kasutanud ning teadis, et see vahutab küll. Kuna tal endal oli šampoon parasjagu olemas ning minu kurtmised meeles, tõi mulle proovida. Tõepoolest, vahutab! Sihuke tihke vaht, mitte päris nii külluslik, kui tavatoodetel. Abikaasa näiteks ajab sellega habet, pidavat ideaalne olema, just selle tihkuse pärast. Igatahes on alla poole pudeli alles, seega mõtlesin varusid täiendada – pole sugugi kindel, kas Eestist kuskilt vahutavat ökošampooni leiab.

Kuna Camdenisse oli nagunii asja, leidsin sealkandis ühe poe, kus pidavat Green People’i tooteid müüdama ning käisimegi seal ära. Nuusutasin kõik nende šampoonid läbi, ükski lõhn ei meeldinud, ostsin siis lõhnatu 😀 Küsisin müüjalt, kas neil veel mõni vahutav šampoon on ning ostsin tema soovituse peale lisaks veel A’kini oma, samuti lõhnatu. Mulle küll väga varusid soetada ei meeldi, aga šampoon on küll sihuke asi, mis raudselt ära kulub.

Lõpuks haarasin veel Plikale ühe hambapasta ka – tal on praegu mingi suvakas Aquafreshi oma, mille pärast mul ikka aeg-ajalt süümepiinad on, sest ta ju neelab kõik alla… Aga ei sattunud kunagi sihukesse poodi, mis lastele ökopastat müüks. Nüüd siis sattusin ja ostsin – kah Green People’i oma. Maitsevalikutest oli mandarin ja mint, võtsin viimase – pole vaja mingit magusat pläga, harjugu normaalsete maitsetega 🙂

Pildil on lisaks ökokraamile veel too Camdenist ostetud küünelakk – punased varbaküüned on lahtiste kingade hooajal minu puhul absoluutne must be ja pediküüris ei jõua ju nii tihti käia, lakk tuleb mul ikka kuskilt reeglina varem maha, kui kuu aega mööda saab. Praegune lakk on minu maitse jaoks liiga tume ja hakkab vist ka ära kuivama, too uus on sutike liiga hele 😀 Aga meeldib täitsa hästi, on kergelt pärlmutter ka, nii et olen rahul. Järgmine kord katsetan nii, et panen alla kihi tumedat ja peale heledat, äkki jääb lõppkokkuvõttes miskine huvitav tulemus.

Täna õhtuks peame teise laari asju kokku pakkima, sest auto vurab jälle Eesti poole. Mõtiskleme, kas peaks äkki elutoast ümmarguse laua ka kaasa võtma – see hirmsasti meeldib meile, sihuke parajas suuruses ja täispuidust, mitte saepuruplaadist kõikuv nikats, nagu meil Tähtvere köögis oli. Krissu olevat just sihukest lauda Eestis suisa otsinud ja ütles, et sobivas suuruses polnud, ainult liiga suured ja liiga väikesed. Saime selle ju tasuta, võiks veidi transpordi eest maksta küll… Pmst sõltub sellest, mis hinda meilt tahetakse – see on päris raske, aga kaaluda suht võimatu – näitame autojuhile ette ja vaatame, mis summat küsib. Mõistlik tüüp on, ehk saame kokkuleppele.

Ja viie päeva pärast lendamegi Eestisse. Hetkel on täitsa kahju ära tulla, tahaks veel natuke nautida oma kodu rutiini ja vaikust ja rahu… Ei kujuta ette, millal jälle saab, Eestis peatume ju esialgu määramata aja ema juures ning üritame võimalikult kiiresti oma elamise leida. Ema juures on muidu hirmus tore, aga kahetoaline korter jääb viiele inimesele lihtsalt õige ruttu kitsaks.

No ega’s midagi, loodame parimat. Küll kõik laabub 🙂